Ühe talve säästuautod?

Foto:Jari Kujala

Ostsime talveks kolm kasutatud nelikveolist autot. Nendega oli kohati lõbus ja kohati vähem lõbus, aga sõita sai. Kuid kas asjal oli ka mõtet?

Honda CR-V 2,0i (2000)

Suzuki Liana 1,6 4grip (2003)

Volvo XC70 2,4T AWD (2001)

Aastate eest tegime samasuguse katse suveautodega. Saime palju õpetlikke kogemusi ja tagantjärele on seda aega eriti tore meenutada. Odavad kasutatud autod on igaüks omamoodi isiksus ja üllatusi on võimatu ette ennustada.

Muude hulgas huvitas meid ka küsimus, kas selles hinnaklassis tasub autosse veel veidi lisaraha investeerida.

Nõudeks oli nelikvedu. Ja piisavalt ruumi, et saaks pere või sõpradega talvehobisid harrastada. Eelistasime osta firmalt, mitte eraisikult – et keegi vastutaks, kui tegelikkus väljalubatule vastama ei peaks. Autol pidi olema ka kehtiv, soovitatavalt hiljuti tehtud ülevaatus, seegi vähendas vähemalt teoreetiliselt lausa laiali lagunemise riski.

 

Mõtetelt tegudele

Tuhande euro eest korraliku auto saamine osutus raskeks. Pakkumisi ju on, aga neil kõigil on midagi viga. Me ei otsinud ju hobiautot, mida parandama jäädagi, vaid talveautot, millega sõita saaks. Tuhande euro ringis küsitakse päris mitme Subaru Legacy eest, aga neil on enamasti sidur rikkis. Mudelist ja tegijast olenevalt maksaks selle parandamine keskelt läbi hea mitusada eurot, seda aga on tuhande-eurose auto kohta palju.

Paratamatult pidime esialgsest hinnapiirist loobuma ja nii leidsimegi alla 200 000 km läbisõiduga… Suzuki Liana. Aastast 2003, ülevaatus eelmisel nädalal tehtud. Raha küsiti küll pisut enam kui meie eelarve ette nägi, aga uskusime, et saab tingida, ja sõitsime vaatama. Suzuki nägi asjalik välja ning mingi iludus pole see ju kunagi olnud. Tõsi, vasak tagumine uks ei avanenud ja tagumistes rattakoobastes oli roostet. Proovisõit midagi hullu esile ei toonud ja võis kauplema hakata. Pakkusime hinnaks 1400 eurot ja väikese mõtlemise järel tundus see müüjalegi sobivana.

Teiseks võtsime sihikule Honda CR-V, kuna neid oli turul palju. Leidsime I põlvkonna CR-V aastast 2000, läbisõiduga veidi alla 300 000 km, mis nägi pealt korralik välja ning ülevaatuski oli äsja tehtud. Hinnaks küsiti 1400 eurot. Proovisõidul kuulas auto üllatavalt täpselt rooli ja oli ka muidu toimekas, nii kauplesimegi küsitust alla ainult 200 eurot.

1000 eurostest autodest isu täis, vaatasime ringi viie tuhande euro hinnaklassis. Seal on müügil juba palju põnevat, otsustasime aga konservatiivsema valiku ehk Volvo kasuks. Esimese vaadatud V70 ninaosast kostis nii koledaid hääli, et seda me ei julgenud osta. Müüja lubas küll vea parandada, aga meil polnud aega ootama jääda. Tõstetud kerega XC70 tundus aga esimesel pilgul stiilsena ja hästi hoituna. Proovisõit läks kenasti ja võis tingima hakata. Küsiti 5900, see oli meie meelest ilmne liialdus. Müüja langetas hinna välkkiirelt 5000 peale ja meie nõustusime sellega niisama kiiresti. Auto oli platsile saabunud alles äsja, hooldustööd alles käisid. Nii palju meil aega siiski varuks oli, et lasime need lõpetada ja saime auto kätte alles järgmisel päeval.

Kuidas vanakesed vastu pidasid, loe novembrikuisest Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *