Tikuvabrikust Tondi Elektroonikani

Foto:

Omaaegne gigant, mille toodangust ligi pool läks N. Liidu sõjatööstusele, pole jäänud pelgalt kummituseks möödunud aegadest, sest nõukogude ajal sündinud ning erinevaid nimesid kandnud tehas töötab edasi ka tänapäeval. „Suure kodumaa” ajalukku kadumisega kuivasid kokku ka üüratud tootmismahud, kuid erinevalt paljudest omaaegsetest suurettevõtetest, mis läksid hingusele, valmistatakse Tondil elektroonikaseadmeid praegugi.

Elektroonika vallas tõi murrangulise pöörde 1947. aastal USAs valmistatud esimene transistor (pooljuhttriood), mis võimaldas tunduvalt vähendada elektronseadmete mõõte. Kuna transistoris puudusid kuumutamist vajavad kütteniidid, siis vähenes ka elektrienergia tarbimine tuhandeid kordi. Seetõttu sai valmistada väga kompaktseid ja kaasaskantavaid elektroonikaseadmeid.
Kunagi tundus lausa ulmeline kuulata raadiot näiteks rannas või telgis, sest veidi üle poole sajandi tagasi olid lampidel töötavad raadiod suhteliselt kogukad lustikummutid – siin räägib sõna „kummut” iseenda eest. Autoraadio oli siis luksus. Transistorraadio võis seevastu vabalt kas või reisile kaasa võtta ning raadiotega hakati varustama ka rahvaautosid.
Kuid põlema läksid ka militaristide silmad – nüüd sai valmistada uskumatult väikseid elektronplokke. Juba tolleaegne sõjatehnika vajas üha keerulisemaid elektroonikaseadmeid. Kuid kas kujutate ette lampidel töötavat raketti ja tuumalõhkepead? Või ülehelikiirusel lendavat hävitajat? Vist mitte, sest pooljuhtmaterjalist võimenduselemendid – transistorid ja türistorid – on tunduvalt vibratsioonikindlamad ning pikema tööeaga, võrreldes elektronlampidega. Viimased sisaldavad peeni hõõgniite, mis võivad kergesti puruneda. Kuigi väga terava kuulmisega melomaanid hindavad parema kvaliteedi tõttu lampvõimendeid, siis ekstreemsemates välitingimustes ja eriti sõjaoludes pole lampidest koosnevatest seadmetest pooljuhtelementidele mitte mingisugust konkurenti. Seetõttu tekkis militaarvaldkonnas suur nõudlus innovaatilise toodangu järele. Kuid ka tsiviilsektor janunes komponentide järele, mis võimaldasid vähendada elektrooniliste seadmete kaalu, gabariite ja voolutarbimist.

Tehas tikuvabrikusse
1958. aastal lõpetati Tallinna Tuletikuvabriku tegevus ja vabanenud ruumides hakkas tegutsema Tallinna Pooljuhttakistuste tehas. Juba sama aasta 1. detsembril lasti välja esimene toodang – fototakistid (tol ajal fototakistused) FS-KO (tegelikult vene tähed, siin ja edaspidi ladina tähed). Aasta hiljem valmistati esimesed varistorid NPS. Mõlemad on pooljuhtmaterjalist valmistatud takistid, kusjuures esimestel sõltus takistus valgustugevusest ja teistel rakendatud pingest. Fototakisteid ja varistore toodeti kuni 1961. aastani.
23. märtsil 1959. aastal sai tehas nimeks Hans Pöögelmanni nimeline Tallinna Raadiotehnika Tehas. Tehase nimetustega on huvitav lugu. Seoses rahvamajanduse nõukogude kaotamisega anti seni vabariiklikus alluvuses olnud tehas 7. juunil 1966. aastal N. Liidu Elektroonikatööstuse Ministeeriumi alluvusse ja sai numbri A-1381. Kuna numbritehaste avalikus nimes ei võinud olla viidet asukohale, siis tuli muuta ka tehase nimetust, jättes välja sõna Tallinn. Ja et ministrile ei meeldinud sõna raadiotehnika, plaaniti see muuta „elektroonikatehaseks”, mis tegelikult ongi õigem, sest viimane variant hõlmab tunduvalt laiemat sektorit võrreldes raadiotehnikaga. Kuid dokumente vormistanud masinakirjutaja eksimuse tõttu sai kirja hoopis sõna „elektrotehnika”. Kuna ülemused viga ei märganud ning kirjutasid paberitele alla, siis saigi 1. septembrist 1966 tehase uueks nimeks Hans Pöögelmanni nimeline Elektrotehnika Tehas. Seda nime kasutati tehase hiilgeaegadel kuni 1992. aastani, kui riikliku aktsiaseltsi moodustamisega sai uueks nimetuseks RAS Tondi Elektroonika. Seoses 1994. aastal toimunud erastamisega toimus veel üks ümbernimetamine – tehas sai oma praeguse nime Tondi Elektroonika AS.

Militaarne suund ja salastatus
Jõudsalt kasvav hiigeltehas ei mahtunud kunagise tuletikuvabriku paekivist ruumidesse ning viimase ümber kerkisid aastakümnete jooksul võimsad tootmishooned. Kuna kasvavate tootmismahtude tõttu pitsitas Tallinnas ruumipuudus, viidi kuuldeaparaatide tootmine 1980ndate aastate alguses Sillamäele, mis oli tol ajal kinnine linn, kuhu pääses ainult erilubadega.
Kuid tulles tagasi tehase alguspäevadesse, siis novaatorlikke ideid ellu viinud töötajate ning noorte inseneride (kellest valdav enamus olid eestlased) kõrget kvalifikatsiooni ja suurt innovaatilist potentsiaali märgati ka Moskvas ning juba 1959. aastal tuli N. Liidu kaitseministeeriumilt tellimus soojustundlike fototakistite valmistamiseks. Toode sai nimetuseks 04 AN ning see oli tehase kõige salajasem projekt ning ainus, mida tehti ainult sõjalisel otstarbel. Ülejäänud tooteid valmistati paralleelselt nii tsiviil- kui ka militaartarbijaile. Militaarvariandid olid praktiliselt samad, mis tsiviilsektorile mõeldud eksemplarid, kuid sõjaväelastele tehti kõike hoolikamalt ja tihti paigutati tulemus ka vastupidavama kesta sisse. Lugejal tekkis kindlasti küsimus, et miks oli soojustundliku elemendiga seonduv toodang eriti salastatud? Aga seepärast, et see oli koos vastava optikaga põhisõlm rakettide suunamisel soojusallikatele, näiteks lendava ja kuumust eraldava lennuki mootorile.
Tootmisprotsessis oli kontroll kolmekordne ning lõpliku toote võttis vastu sõjaväe esindaja. Nagu arvata võib, oli kogu tootmine salastatud. Kontroll algas tehase pääslas – kõrvalised isikud territooriumile ja tootmishoonetesse ei pääsenud, sisse ei lastud ka portfellide ning mappidega omi töötajaid. Kõik üleliigne tuli anda hoiule. Tööruumidesse, kus tehti soojustundlikke fototakisteid, sai sisse ainult kitsas ring inimesi. Konspiratiivsuse mõttes olid isegi tootmisprotsessis kasutatavate kemikaalide nimetused muudetud, näiteks hüdrasiini nimi asendati tuntud fotoilmuti amidooli nimega. „Null nelja”, kui sõjaliselt üliolulise komponendi tootmine viidi N. Liidu läänepiiri lähedusest tulenevate riskide vähendamiseks 1978. aastal sügavamale nõukogudemaa sisemaale.
Tasub meenutada, et N. Liidus omas sõjavägi erilisi privileege, omal ajal räägiti sellest kui „riik riigis”. Nii oli punaimpeeriumi igas tehases, mis tegi toodangut armee tarbeks, omaette ja iseseisev ehk tehasele allumatu sõjaväelaste tehnilise kontrolli üksus. Viimasel oli identifitseerimiseks ainult number. Pöögelmanni tehases resideerunud sõjardid varjasid end numbri 1099 taha. Sõjaväelased saabusid 28. augustil 1961, kui moodustati sõjaväe esindus. Peale ülemuste tegutses tehases kolm kuni neli nooremat ohvitseri, kes tegelesid kontrollimisega ja tootmisnäitajate jälgimisega. Lisaks aitas neid tehniline personal – neli kuni viis tsiviilisikut, peamiselt naised. See grupp jälgis ja kontrollis militaarse toodangu valmimist. Aruanded olid nii salajased, et isegi mõõtühikud olid šifreeritud. Sõjaväe esindus lõpetas oma tegevuse alles 26. augustil 1994, otseses seoses okupatsioonivägede üleüldise lahkumisega Eestimaa pinnalt.

Auto- ja tarbekaubad
Nõukogude ajal valitses suur tarbekaupade nappus. Seepärast võeti kõrgemal tasemel vastu otsus, et sõjaväetoodangule spetsialiseerunud tehased pidid hakkama valmistama ka laiatarbekaupu ning selleks koostati riiklik plaan. Näiteks tuli tankitehastel stantsida nuge, kahvleid ja lusikaid, lennukitehased tegid aiakärusid jne. Sõjaväeelektroonikat valmistavad kinnised tehased hakkasid tegema televiisoreid, raadioid ning magnetofone.
Pöögelmanni tehas alustas laiatarbekaupade tootmisega 1967. aastal raadiohuvilistele mõeldud transistoride komplekti valmistamisega. Järgmisena tulid ehted – dekoratiivsed vööd ja kaelas kantavad ripatsid. Need tehti transistori aluste stantsimisel jääkidena tekkinud rõngastest, mis ühendati keevitamise teel. Aastatel 1973–1979 toodeti veel kette WC loputuskastidele. Aga rõõmustati ka autoomanikke, sest 1973. aastal hakati tegema lisatarvikuid autodele. Samal aastal alustati elektroonse mootoripöörete indikaatori (tahhomeetri) Tahhovar tootmisega. Selle vajaliku seadme ostis 1990. aastal ka loo autor ning paigaldas oma esimesele autole – 1985. väljalaskeaasta VAZ-2108 roolisambale, sest tol ajal ülimoodsa kerekuju, uudse esisillaveoga ja vanematest mudelitest rohkem elektroonikat sisaldavas unistuste autos tahhomeetrit lihtsalt polnud! Tavakodanikele määratud neljarattalised olid omal ajal valdavalt lisaseadmeteta, mille puudumist tänapäeva autos ei suuda enam ette kujutada. Kui sõidu alustamisel käsipiduri pealejäämise eest hoiatav signaaltuli või helisignaal on kaasaegses autos enesestmõistetav (kasutatakse ka täiselektroonseid veelgi intelligentsemaid lahendusi, mis gaasipedaalile vajutades vabastab ise seisupiduri), siis 1960ndate ja 1970ndate nõukogude lihtrahva neljarattalises võis sellest ainult unistada. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – seda vajalikku lisaseadet valmistati Tondil aastatel 1975–1980 käsipiduri signalisaatori nime all.
Uskumatu, et paljudel nõukogude autodel puudus ka klaasipuhastaja töökiiruse muutmise võimalus. Siin tuli appi jälle Pöögelmann ja 1978–1982 toodeti autoklaasipuhastaja regulaatoreid Intervall, mida kokku tehti 81 400 tükki. 1973. aastal alustati muunduri-akulaadija Varioom tootmisega. 1976–1979 valmistati akujuhtmete komplekte, 1976–1980 tehti ülepingeregulaatoreid (14 000 tk). Valmistati ka muid laiatarbekaupu. Näiteks toodeti aastatel 1973–1982 heli vahesagedusvõimendit, mida rahvasuus kutsuti lihtsalt Soome heliplokiks. Viimane andis võimaluse Põhja-Eestis nautida populaarseid Soome TV saateid koos heliga. Need heliplokid jõudsid eraisikute teleritesse läbi teleriremonditöökodade, mingi osa läks ka poodi. Mõeldi ka põllumeestele. Maameestele pakuti elektrikarjust, mis hoidis koduloomi pingestatud traataia taga kindlal territooriumil ning võimaldas kaitsta põlde metssigade rünnakute eest. 1978–1981 toodeti 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati temaatilist suveniiri – raadioaparaati Hülgepoeg Vigri, mida rahvasuus kutsuti vannitoaraadioks.

Mikroskeemid ja kuuldeaparaadid
Peale transistore tuli uus hüpe edasi – mikroskeemid ehk integraallülitused, mis esindasid elektroonikakomponentide järgmist põlvkonda. Kui transistoride tootmise kõrgaeg oli 1970ndatel, siis mikroskeemide hiilgeajad jäid 1980ndatesse, mil neid tehti 43 miljonit aastas. Transistoride ning mikroskeemide tootmine lõpetati vastavalt 1994 ja 1997. Võib julgelt väita, et tehas oli omal alal N. Liidu üks eesrindlikumaid, sest just Tondil juurutati edukalt tootmisesse esimene nõukogudemaa integraallülitus- ehk integraalmikroskeem.
Tähtsaim ja tuntuim laiatarbetoode, mis seondub Tondi Elektroonikaga ja selle eelkäijaga, on kuulmispuudega inimesi abistav kuuldeaparaat. See kõrva taha asetatav väike elektroonikaseade võimendab inimese kuulmisorganisse suunatavaid helisignaale ning aitab seega vaegkuuljaid. Kõik sai alguse sellest, et 1977. aastal töötati tehases välja uus seeria väikese mürataseme ja madala pingega töötavaid integraallülitusi, mis sobisid kuuldeaparaatide tootmiseks. 1978. aastal valmistati esimene kõrvataguse kuuldeaparaadi SA-1 katseeksemplar ning juba sama aasta 29. septembril saadeti esimene partii lattu. Sündmus oli pidulik – valmistati vastavad plakatid, kohale saabus juhtkond, peeti kõnesid ning selle olulise hetke jäädvustas fotograaf. 1980. aastal hakati Sillamäele rajama 7280 m2 suurust kahekorruselist tootmiskorpust koos vajalike ehitistega, mis valmisid 1982. aastal. Sama aasta oktoobris tehti seal ka esimene partii kuuldeaparaate, mille tootmise lagi jäi 1989. aastasse, kui valmistati 176 500 kuulmist hõlbustavat seadet. Seoses Venemaa turu kadumisega algas langus ning tootmine Sillamäel lõpetati. Kuid kuuldeaparaatide valmistamine jätkus Tondil, kus neid tehti 2012. aasta suveni.

Lõpetuseks
N. Liidu lõpuaastad olid segased ja rahutud. Ettevõtte oli selleks ajaks kasvanud umbes 3500 töötajaga (valdavalt muukeelsed) hiiglaseks. Eeskätt tolleaegse muukeelse direktori tõttu oli ka see tehas Dvigateli ja teiste üleliiduliste ettevõtete kõrval impeeriumimeelse liikumise kindlaks kantsiks ning alustalaks. Kuid kõike ei suutnud enam temagi kontrollida: näiteks 23. veebruaril 1989 tähistas tehase klubis saalitäis töötajaid Nõukogude Armee aastapäeva ning järgmisel päeval, 24. veebruaril tähistas teine saalitäis pidulikult hoopis Eesti Vabariigi 71. aastapäeva. Ettevõttes oli eestlasi tunduvalt rohkem kui arvatakse, nemad korraldasid spordipäevi ja teisi kultuurilisi ettevõtmisi. Näiteks võib tuua 1965. aastal moodustatud laulukoori Helitron, mis tegutses ligi 40 aastat.
Kogu tehase ajalugu vaadates ei saa rääkida ainult ühest üleliidulisest, venekeelsest ja -meelsest tehasest, vaid ettevõttest, millel on keeruline, kuid huvitav ajalugu.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *