Tere, Pluuto!

Foto:NASA

14. juulil 2015 kihutas arvukate seadmetega varustatud NASA uurimissond New Horizons pärast ligi kümneaastast lendu hiigelkiirusel mööda ülikaugest Pluutost. Siiski jõudis ta sellele mõistatuslikule ja kirglikke vaidlusi õhutanud taevakehale nii lähedale, et möödalennul teda pildistada ja koguda hulgaliselt infot. Arvatavasti õnnestub tal kõike jäädvustatut lähiajal saata ka Maale.

Iidsetest aegadest peale jälgisid inimesed pilvitutel öödel nende peade kohal pöörlevat hiiglaslikku taevakuplit tuhandete seal püsivate valguspunktidega. Püüti mõistatada, mis need on ja mida nad tähendavad ning kas nad võivad ka midagi ennustada. Valitsejad kogusid enda ümber tähetarku, kes pidid neist midagi välja lugema. Tähelepanelikul taevauurimisel märgati, et mitte kõik tähed ei püsi paigal, vaid nende hulgas on ka viis hulkurit/rändajat – kreeka keeles planētes. Nad said Rooma mütoloogiliste jumalate järgi nimeks Merkuur, Veenus, Mars, Jupiter ja Saturn. Nende (näivate) perioodiliste liikumiste kohta koostati üha keerulisemaid teooriaid, aga ükski neist ei osutunud piisavalt täpseks.
Lisaks neile ilmusid mõnikord ootamatult taevasse aga veel ka kiirestiliikuvad sabaga tähed – komeedid, mida peeti peamiselt õnnetustekuulutajateks. Selline geotsentriline maailmapilt valitses keskajani ning hakkas järk-järgult murenema nelisada aastat tagasi tänu teleskoobi leiutamisele. Nüüd selgus, et planeedid, erinevalt tähtedest, ei ole valgusallikad, vaid ainult peegeldavad valgust, paistes teleskoobis ketastena. Ja et planeedid tiirlevad mitte Maa, vaid hoopis Päikese ümber, mis ise on vaid üks tavaline täht. Tänu teleskoopidele on meie teadmised maailmaruumist plahvatuslikult kasvanud ka seetõttu, et nüüd suudetakse neid viia ka kaugele kosmosesse.

Aga mida me Pluutost siiani teadsime? Loe septembri Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *