Taas üks “sport”

Foto:Tõnu Ojala

Nimede virrvarrist end eksitada lasta ei tasu. Sõnapaari Grand Sport taha peidab end tavaline 5ukseline luukpära, Sports Tourer (mida kange kiusatus ST-ks lühendada) ei ole aga mitte sportmudel a la Ford Focus ST vaid täiesti tavaline universaal. Siiski ei ole sõna „sport“ Insigniate mudelinimetustes päris laest võetud ja seda vähemalt nende versioonide puhul, millel varustuses adaptiivvedrustus. Sel juhul kuulub muudetavate eelseadete sekka tõepoolest ka sellenimeline seadistus. Tavaolukorras on tegu siiski lihtsalt suure ja esindusliku sõiduautoga ja seda eriti universaali puhul, mil kogupikkust sama hästi kui 5 meetrit.
I põlvkonna Insignia lõi saabudes ukse prauhti lahti, võites 2009. aastal Euroopa aasta auto tiitli. Suurimad etteheited selle autoga seoses olid suur mass ja sellest tulenevalt üle keskmise kütusekulu- ja saatenäidud. Uue auto puhul on need numbrid konstruktoritel ilmselt suurelt ja punaselt silme ees olnud – ehkki auto ise on oluliselt kasvanud, on kaalujälgimisega kõvasti tegeletud. Tulemused on muljetavaldavad, ainuüksi kere olla ligikaudu 60 kg kergem ning kokku kaalub uue põlvkonna mudel eelmisest kuni 175 kg vähem.
Koguni 92 mm kasvanud telgede vahe annab eriti tunda tagaistmel ja eks see on ka loogiline, arvestades nt vahepeal uuenenud ja üliedukalt startinud Škoda Superbi ruumikust. Uus Insignia on eelkäijaga võrreldes tunduvalt lennukam ja kes 4 aasta tagausele Frankfurdi autonäitusele sattus, siis tuleb siin üht-teist tuttavat ette tollaselt ideeautolt Monza.
Insignia mootorivalik baseerub 1,5- ja 2liitristel bensiini- ning 1,6- ja 2liitristel diiselmootoritel. Väikest bensiinimootorit kohtab nii 140 kui 165 hj seades, bensiiniversioonide tipuks on 260 hj 2liitrise jõuallikaga mudel, mis paistab silma nelikveo ja uue 8käigulise automaatkastiga. Väiksemad diiselmootorid on kas 110 või 136 hobujõulised, kaheliitrisest võetakse välja 170 või 210 hj ning ka siin saab tippmudel endale 8käigulise automaadi.
Hinnasurve selles autoklassis on tugev ja seda teab ka Opel – miks muidu leiab lisavarustuse tabelist täiendava müraisolatsiooni tellimise võimaluse. Bensiinimootoriga mudelil kostab sisse peamiselt vaid teemüra (karedamale pinnasele sattudes), diislitel annab aga ka mootori jõrin aeg-ajalt oma kütuse-eelistusest teada.
Mõlemad proovisõiduautod olid adaptiivvedrustusega ning kui vahel jäävad need nupud pärast esmatutvust „Harju keskmisse“ asendisse, siis Insignia puhul leidsid need rakendust pidevalt. „Sport“ oli omal kohal kiiretel ja käänulistel teedel, kus Insignia vaatamata oma soliidsetele mõõtmetele end vägagi koduselt tundis, auklikel asulateedel tuli aga sõltuvalt olukorrast valida tava- ja Tour-asendi vahel.
Insignia baashind – luukpäral pisut alla, universaalil pisut üle 20 000 euro – võib autot mõõdulindiga ostes (ikkagi 5 m pikkune auto, seega võrreldav Audi A6 või 5. seeria BMWga!) ülimalt atraktiivne tunduda. Enne lepingule alla kirjutamist tasub siiski sukelduda varustustabelitesse (ja selleks aega varuda!), sest ehkki Insignia on tõesti võimalik komplekteerida luksusauto tasemel, tähendab see ka hinnanumbrites hoopis teisele tasemele minekut. Nii et suuremate mootorite ja kõrgemate varustuspakettide korral läheb hinnatase selgelt üle 30 000 euro ja sealgi jääb veel ohtralt võimalusi selle numbri kasvatamiseks – olgu jutt siis adaptiivvedrustusest, maatriks-esituledest (kaugtulederežiimis on nüüd 32 LED-segmenti ehk kaks korda rohkem kui Astral), perforeeritud nahksisust, massaažifunktsiooniga istmetest, esiklaasile projitseeritud näitudest jne…
Luukpära Grand Sport ja universaali Sports Tourer saabumisega ei ole II põlvkonna Insigniate mudelivalik veel lõplik, sest järge ootab veel kolmaski. Äsjase Frankfurdi autonäitusel esitletud kõrgendatud universaali mudelinimes „sporti“ siiski ei kohta – see auto saab endale lisanime Country Tourer.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *