Škoda Yeti

Foto:Aivar Kullamaa

Himaalajas elava mõistatusliku olendi – lumeinimese ehk jeti – järgi nime saanud Škoda Yeti muudab automaastiku senisest veelgi segasemaks, sest see auto ei taha hästi mahtuda ühtegi konkreetsesse autoklassi, olles tükike siit, tükike sealt.

Vt ka videot

Škoda seni neljast mudelist – Fabia, Octavia, Superb ja Roomster – koosnenud rivi sai veel ühe liikme juurde ja kasvas nüüd viieliikmeliseks. Yeti kombineerib eneses edukalt elemente nii mahtuniversaalist, väikeautost kui linnamaasturist. Seda viimast ta eelkõige ongi, eriti siis, kui tegu on nelikveolise versiooniga.
Ideeautodena on Škoda juba mitu aastat erinevaid Yetisid näidanud ning üks käis mõne aasta eest isegi Tallinnas Motorexil. Aastate jooksul on auto ise siiski oluliselt muutunud – kui algselt plaaniti auto luua Fabia põhjale, siis „süües kasvas isu” ja seeriaauto ehitati hoopiski Octavia põhjale – nimi on siiski samaks jäänud.
Yeti esiotsa kujundus on tüüpiline Škoda, kuid tänu kahele suurele ümmargusele nn lisatulele (tegelikult polegi seal mingit lisatuld, lihtsalt üks suur esituli on jagatud kaheks) on Yetil oma nägu olemas. Esiukse kuju põhjal võib öelda, et see sõiduk on suguluses Roomsteriga, tagaots on kujundatud siiski omamoodi.
Nagu eespool mainitud, on Yeti ehitatud Octavia (seega siis VW Golfi) põhjale ja kui tegu on neljarattaveolise mudeliga, siis sobib ta nelikveolise Fiat Panda ning VW Tiguani ja Ford Kuga suguste nn päris linnamaasturite vahele.
Škoda senises mudelivalikus ongi Yeti üsna lähedane Roomsterile (eriti Roomster Scoutile). Kõige suurem on erinevus laiuses, mis küünib pea 10 sentimeetrini – Yeti kasuks. Samas on Roomsteri telgede vahe Yeti omast 39 mm pikem.
4,2 m pikkusena jätab Yeti esmapilgul väiksema mulje, kui ta tegelikult on. Autosse istudes selgub aga meeldiva üllatusena, et see iseenesest väike ruum on äärmiselt praktiliselt ära kasutatud ning sõitjateruum on üllatavalt pikk. Edasi-tagasi nihutatavaid tagaistmeid saab eraldi nii kokku panna kui ka välja võtta ja selles osas näitab Yeti koha kätte isegi mõnele mahtuniversaalile. Kui kõik kolm tagaistet välja võtta, muutub tavaolukorras 405liitrise pakiruumiga sõiduauto sisuliselt 1,7 m3 ruumiga väikekaubikuks.
Škoda sisustusmaterjalid on kõigi viimaste uudismudelite juures ohtralt kiidusõnu teeninud ning erandiks pole ka Yeti. Sõitjateruum on vaikne, ainult lisavarustuses olev hiiglaslik katuseluuk kippus veidi nagisema. Kiitma peab ka kõrget ja head nähtavust pakkuvat sõiduasendit. Ehkki olemuselt maastikuauto – seega justkui kõrgem ja kipakam kui nn tavalised sõiduautod –, on Yetil ka maanteeomadused igati tippklassist. Siin mängib oma osa see, et ehkki Yeti on suguluses Octaviaga, on tema tagavedrustus laenatud hoopis VW Passatilt ja Sciroccolt, mis võimaldab laiemat rööbet (+3 cm) ja ühtlasi ka suuremat stabiilsust.
Nelikveolisena saab Yetit 1,8liitrise bensiini- ning 2liitrise diiselmootoriga (neid on valikus koguni kolm – 110-, 140- ja 170 hj versioonid). Suuremate mootoriga mudelitel kasutatav Haldex-nelikveosüsteem on sama, mida Škoda kasutab näiteks ka Octavia Scoutil ja nelikveolisel Superbil. 1,2liitrine bensiinimootor (ei tasu end lasta segada väikesest kubatuurist – selle 105 hj kannatab joonele panekut mitmete 1,6liitriste mootoritega) tähendab igal juhul esivedu, esiveoline on ka kolmest diiselmootorist vähima hobujõudude arvuga mudel.
Odavaima Yeti saab 249 900 krooniga, hinnakiri lõpeb veidi alla 400 000 krooni, kuid lisavarustuse abil on võimalik see 400 000 piir hõlpsalt ületada. Esialgu on Yeti saadaval vaid manuaalkäigukastiga (väiksema võimsusega mudelitel viie-, suurematel kuuekäiguline), järgmisel aastal lisandub aga 1,2liitrise bensiinimootoriga mudelile ka 7käiguline DSG-kast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *