Nüansirikas pilt

Foto:TM

OLED-telerid on juba mõnda aega saadaval, aga alles nüüd on hinnad muutumas mõistlikumaks ning valikki suurenemas. Uustulnukate pilt on enamasti suurepärane, aga leidub ruumi ka kriitikaks.

LG OLED55C7V

Philips 55POS901F

Sony KD-55A1

 

Terminid LED ja OLED näevad paberil välja peaaegu identsed, aga tähendavad telerite kontekstis väga erinevaid tehnoloogiaid. Esimesel juhul on tegemist vedelkristallpaneeliga (LCD), mille taga helendavad valgusdioodid ehk leedid. Heledust muutvate LCD-pikslite ees on põhivärvide filtrid ja kokku moodustub neist värviline kujutis. Vedelkristallid ise valgust ei kiirga, vaid hoopis summutavad seda; valgusallikaks, nagu öeldud, on ekraani taga või külgedel asuvad leedid – sellest ka nimetus LED-teler. OLEDi puhul taustvalgust pole ja iga pildipiksel kiirgab ise valgust – kui pilt on must, siis on pikslid kustunud, kui pilt on valge, siis helendavad kõik maksimaalselt.

LCDga võrreldes on OLEDil üksjagu eeliseid – lai vaatenurk (n-ö pikk diivan vaatajaile), väga hea kontrast (sest must toon on täiesti „must”, kuna pikslid ei „põle”), madal voolutarve tumedama pildi korral, teoorias lihtne konstruktsioon ja väga õhuke paneel. Aga tühjaks ei jää ka miinuste lahter. Sinna liigituvad näiteks orgaaniliste leedide lühem eluiga, erivärvi leedide erinev tuhmumisaste aja jooksul, sissepõlemisrisk, suur voolutarve heleda pildi korral ning peenemate tooniüleminekute kuvamistäpsus.

Nende probleemide silumisega on insenerid vaeva näinud aastaid ja uusimad mudelid kuvavad ka tumedamaid varjundeid juba piisavalt nüansirikkalt. Ka leedide vastupidavus on paranenud ning tänastele OLED-teleritele ennustatakse elueaks kuni kümne aastast – juhul, kui vaatamisajaks on keskmiselt 3 tundi päevas. Mis tähendab, et näiteks arvutimonitoriks OLED-teler veel ei sobi.

 

Muljetavaldav pilt

Palusime testi mudeleid neljalt tuntud tootjalt: LG, Panasonic, Philips ja Sony. Paraku ei jõudnud Panasonic õigel ajal kohale, aga kindlasti vaatame selle üle tulevikus.

Ka telerite hinnad jõudsid muutuda koguni testi jooksul ja pigem tuleks hetkel avaldatud numbreid käsitleda suurusjärguna.

Kõik kolm telerit olid väga hea pildiga ning said lõpphinnangus vähemalt neli tärni – vaatamata sellele, et oleme pildihindamiskriteeriume palju rangemaks muutnud. Must ja tumedad toonid eristusid erakordselt ning ka värvipaletid olid suhteliselt paigas. Eriti veenev oli pildikvaliteet just HDR ehk laiendatud dünaamikaga programmi puhul, milleks LCD-paneelid samal tasemel suutlikud pole. LG-l polnud probleeme ka suurte heledate pindade kuvamisega, Philips ja Sony aga tumendasid kogu pilti, kui valget pinda oli üle keskmise.

 

Ka heli on hea

Oli päris üllatav, et testitud telerite heligi polnud liiga halb – nagu õhukestelt paneelidelt võis oodata. Sony oli selles osas parim ja rääkida võib koguni hifi-tasemel helipidist – ka madalad sagedused olid olemas. Kui aga helinivood tõsta, siis jäävad telerite kõlarid puhtusega hätta.

 

LG on selle testi selge võitja, kui peamiseks kriteeriumiks seada pildi heledus rohkete valgete toonide puhul. Kõik kolm on aga suurepärase pildikvaliteediga telerid, mille tugevus ilmneb just laiendatud dünaamikaga sisu puhul. Ka tavaTV-pilt ja HD-pilt on lähedal perfektsele.

Loe täies mahus septembri Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *