NATO silmamunad Eestimaa kohal

Foto:

Eesti on praegu olukorras, kus väline agressioon on ehk vähem tõenäoline kui kogu meie riigi ajaloo jooksul. Oleme NATO liikmed ja vaevalt on maailmas jõudu, kes riskiks testida selle liidu alusdokumendi viienda punkti vettpidavust – viies punkt nimelt sedastab, et rünnet ükskõik millisele liikmesriigile käsitletakse kui rünnet kõigi NATO liikmete vastu. NATO liikmete julgeolek toetub liidu sõjalisele võimekusele – ning seda tuleb ühiselt toota kõigil liikmesriikidel – ka Eestil.

Eesti kaitsevägi ja kaitseministeerium on koostanud sõjalise kaitse arengukava kuni 2018. aastani, mis seab paika riigikaitse peamised suunad järgmise aastakümne jooksul. Üks valdkond, kus soovitakse kiiret arengut, on meie suutlikkus võimalikud ohud varakult avastada. Moodsad radarid on võimelised avastama vastase lennukeid sadade kilomeetrite kauguselt – see annab ajavaru, et kutsumata külalist väärikalt vastu võtta. Ning rahuajalgi on oluline, et meie õhuruumis toimuvast oleks täpne ja selge ülevaade – õhuterrorismi eest pole kaitstud ükski riik. Ning ka tsiviillennunduses võib ette tulla eriolukordi, kus lennujaama radarid on võimetud, „näevad” need ju vaid lennukeid, mille pardal töötab vastav signaalisaatja ehk transponder. Aga mis esmaoluline – meie radarid on ka kogu NATO „idarinde” silmad ja kõrvad. Meie radarid näevad vägagi sügavale naaberriikide sisse, mis lubab tabada ka naabrite halbu kavatsusi: lennuväe koondamine meie piirile on avastatav juba varakult. Samuti loeb asjatundlik luureohvitser nii mõndagi välja piiriäärsetele lennuväljadele maanduvate transpordilennukite liikluse sagenemisest. Uued radarid ei lase meid üllatada. Uued radarid ei lase NATOt Eesti suunalt üllatada. Nendelt laekuv teave on aluseks NATO lennukite lahingutegevusele ning neilt saadud juhiste põhjal stardivad ka Eesti keskmaa õhutõrjeraketid, mille hankimine on samuti lähiaegade küsimus.

Mida Eesti vajab?
Radareid on õige mitmeid – on sellised, mis mõeldud maakera teiselt poolelt tulevate tuumarakettide avastamiseks, on hoopis tillemaid, mis vaatavad vaid mõne(kümne) kilomeetri kaugusele. Kiud ega Eesti päris radariteta ole kunagi olnud. Radarid on tsiviillennundusel, radarid on õhukaitsel. Meil on ka tšehhi päritolu passiivradarid VERA-E, mis osteti ca 80 miljoni krooni eest 2004. aastal. Passiivradar ei kiirga ise signaali, seetõttu ei saa vastaspool sellise radari asukohta avastada ega seda rünnata. Muide, VERA-E on väheseid endises idablokis toodetud relvasüsteeme, mida ostab ka USA armee. Osta tahtsid hiinlasedki, ent ajakirjanduses levinud teabe põhjal „soovitas” USA tšehhidele tungivalt hiinlased ostjateringist välja arvata. Radarid on ka meie raketisüsteemidel Mistral. Nii et Arengukava räägib pigem Eesti radarikatte täiuslikuks muutmisest – et oleksime võimelised nägema ühtlaselt hästi kõikidel kõrgustel lendavaid lennuvahendeid.
Kaugmaaradarid, mida meie õhuruumi ja lähiümbruse kontrolliks on vaja, peaksid suutma katta kogu Eesti ala ja osa piiritagustki. Arvestades seda liiki radarite tegevusulatust (kolmsada kuni viissada kilomeetrit), piisaks teoreetiliselt ju ühestainsast radarist kusagil Eestimaa südames. Ent maapinna reljeef ja tõsiasjad, et maakera on ümmargune ja radarikiired liiguvad sirgelt, teevad soovitatavaks siiski enamate radarite kasutamise – muidu võivad madalal lendavad lennukid märkamatuks jääda. Ning vähem oluline pole seegi, et kui peaks mõni radar tõsisemat remonti vajama, saavad teised seda asendada.
Esimese kaugmaaradari sai Eesti juba 2003. aastal. 239 miljonit krooni maksnud Lockheed Martini TPS-77 paikneb Kellaveres (seda radarit on ajakirjanduses tihti TPS-117ks nimetatud – Eesti oli tõepoolest ostmas radarit TPS-117, ent kui hanke viimases faasis õnnestus sama hinnaga saada moodsam TPS-77, mängiti asi mõistagi ümber). Eesti täielikuks katmiseks oleks hea omada kolme selle klassi radarit – siis on ka varu juhuks, kui mõni peaks tööst välja langema.
Arengukava sellist lahendust ette näebki. Kellavere radarile lisanduvad radaripositsioon Muhus ja kusagil Lõuna-Eestis – selle jaoks on lõplik asukoht veel valimata. Kui esimene radar tuli ameeriklastelt, siis järgnevate osas otsustati laiemalt ringi vaadata.

Kellelt prillid osta?
Radarit on lihtsam osta kui näiteks sokipaari – vähemalt selles mõttes, et kui soki tootjaid on maailmas väga palju ja neid toodetakse kümneid tuhandeid erinevaid sorte, siis radarivalmistajaid on hoopis vähem. Valiku esimeses ringis jäid sõelale kolm kandidaati – seesama Lockheed Martin, prantslaste Thales-Raytheon ning Israeli tootja ELTA.
Plusse-miinuseid oli leida kõigi kolme juurest. Lockheed Martini radari TPS-77 kasuks kõneles asjaolu, et üks selline meil juba on. Järelikult saaks kokku hoida meeskonna väljaõppe ja varuosade laoseisu pealt. Lisaks on Lockheedi radar end pika aja kestel töökindlana tõestanud, seda ka lahinguolukordades.
Ent samas – olles ealiselt vanim, esindab Lockheedi radar radarite eelmist põlvkonda. Eesmärk oli aga igati tänapäevaste radarite muretsemine.
Israeli ELTA EL/M 2084 on ehk valiku innovaatilisim radar – see koosneb justkui sadadest „mikroradaritest”, mis on ükshaaval vahetatavad. Sõjaolukorras on sellest palju kasu. Näiteks radarit tabanud kuulipildujavalang vähendaks radari töövõimet vaid paari protsendi võrra (eelduseks muidugi, et kuulid ei taba toitevõrku ega kõigile elementidele ühiseid ühenduskaableid). Samas on sellise radari hoolduskulud võrdlemisi suured. Lisaks ei vasta Israeli radar päris täpselt NATO relvastusstandarditele.
Kolmas kandidaat, prantslaste GM 403 on tuliuus radar, selle tootmine on alles alanud. Tegemist on võimsa ja ülikaasaegse seadmega. Miinuspoolele võiks seada ehk ainult selle, et veel keegi ei tea, milline on selle radari vastupidavus pikaajalisel kasutamisel.
Otsustavaks teguriks radarihanke võitja selgitamisel sai meie põhjanaabrite huvi just prantslaste radarite vastu. Soomlased plaanivad osta 12 radarit. Lisanud hankele Eesti kaks, tuli kokku 14 radarit, mis selles ärisektoris on juba suuremahuline ost ja kajastub ka hinnas. Detailidesse tungimata võime öelda, et ühishange soomlastega tegi radari hinna meie jaoks pea poole odavamaks – kahe radari eest tuleb maksta 350 miljonit krooni. Ega see väike raha ole, aga meenutame, et ainus Lockheedi radar maksis meile 239 miljonit. Ning hankes on kirjas ka vastuostu kohustus – prantslased ostavad meilt sama summa eest neile vajalikku. Ent muidugi ei otsustanud valikut ainult raha. Thales Raytheoni Euroopa haru juhi Philippe Duhameli sõnul on uhiuus radar võitnud pea kõik hankekonkursid, kus on osaletud.

Thales-Raytheon
Midagi ostes on alati tark teada ka kaupmehe tausta – muidu võib petta saada. Natuke olen teid eespool petnud minagi, sest tegu on õigupoolest prantslaste ja jänkide ühistööga – radarit tootev Thales Raytheon Systems on 50:50 ühisettevõte. Raytheon Tehnikamaailma lugejate jaoks ilmselt tutvustamist ei vaja – tegu on lahingurakettide ja nende juhtelektroonika esitootjaga maailmas. Thales omakorda on Prantsusmaa olulisim kaitsetööstusettevõte. Seegi pole väikefirma: maailma sõjatööstusettevõtete nimekirjas seisab Thales austusväärsel üheksandal kohal. 2001. aastal otsustasid Raytheon ja Thales oma jõupingutused radarite ja kommunikatsioonisüsteemide alal ühendada. Nii sündis Thales Raytheon Systems. Firma Euroopa peakorter ja tootmisbaas paiknevad Massy linnas Pariisi lähistel. Sealt tulevad ka kõne all olevad radarid. Ning seal käis Tehnikamaailm ka meie ja NATO tulevaste silmamunadega tutvumas. („Muna” ise tegelikult radari koostisosa ei ole – tegu on vaid kupliga, mille all radar oma tööd teeb. Kuppel ehk radoon kaitseb kallist seadet ilmastikumõjude eest ning ei luba pahatahtlikul silmal eemalt hetkega määrata, mis suunas radar hetkel vaatab.)

Ground Master 403
Meie nägime radarit tehases mõistagi varjava kuplita. Radar koosneb väikebussi mõõtu konteinerist, milles peitub juhtimiselektroonika, ning selle kohal pöörlevast radariantennist. Meie variandis on põhi- ehk primaarantenni kohal veel teine, väiksem: see lubab vajaduse korral uue radariga ka tsiviillennundust juhtida. Tsiviillennunduses saadab iga lennuk ise signaale, mis lennuki identifitseerivad, nii võib tsiviilradar olla hoopis väiksema võimsusega – ent peab see-eest oskama lennukite transpondereilt saabuvaid signaale lugeda.
Radari konteinerikujulised vormid pole juhus. Ground Master 403 võib töötada nii statsionaarsel alusel kui ka veoautole tõstetuna – või lausa maapinnalt. Sõjaolukorras pole tark radarit pikka aega ühes ja samas kohas hoida, vastaspool üritab ju meie radarid avastada ja hävitada.
Tootjate sõnul on Ground Master 403 esimene selle klassi radar maailmas, mida võib nimetada digitaalradariks, e-radariks ning ka roheliseks radariks. Täisdigitaalne andmetöötlus muudab radari häirekindlaks. Võrreldes varasemate analoogidega nõuab Ground Master 403 väga nappi hooldust ja meeskonda: radari ülesseadmisega saavad neli meest hakkama tunniga. Radarikonteineri mõõtmed on valitud nii, et kogu komplekt mahub ühele veoautole või NATO transpordilennukisse C-130. Kogu süsteem võib töötada kaugjuhtimisega, kohapealse hooldemeeskonnata. Radari antenn teeb täisringi iga kuue sekundiga. Lennukeid avastab GM 403 kuni 470 kilomeetri kauguselt. Rõhutada tuleb ka radari erakordset töökindlust – suurte armeede vajadusi silmas pidades on GM 403 konstrueeritud lennukeil-helikoptereil lahinguteatris siia-sinna liigutamiseks, seega on töökindlusevaru statsionaarsete radaritega võrreldes mitmekordne.
Meile hangitav komplekt koosneb järgmistest komponentidest: primaarradar, sekundaarradar, diiselgeneraator/konteiner/treiler, 8 x 8 vedukauto, tõstealus, kuppel. Lisaks tuleb kaasa radarimeeskonna väljaõppeks vajalik simulaator ehk eestikeelselt matkemudel, varuosade komplekt, hooldeseadmed. Ka radarit hooldava meeskonna väljaõppekulud sisalduvad ostuhinnas. Ei õpi, muide, ainult eestlased: prantslased korraldasid hankes osalevatele oma inimestele õppeseminari eesti ja soome kultuuri ja äritavade teemadel, et vältida vastastikuseid arusaamatusi. Ja tõepoolest, kaitseministeeriumi hangete osakonna nõuniku Märt Mägi sõnul on koostöö prantslastega sujunud igati tõrgeteta.

Kus ja kunas?

Nagu öeldud, hakkab Eesti õhuruumi valvama kolm selle klassi radarit. Üks neist juba töötab. Asukoht Kellavere mäel on kõrge ja radari nägemispiirkond selle tõttu hea. Muhu positsioonil peaks radar tööle saama 2012. aastal, positsiooni ettevalmistamise tööd on pea algamas. Kuna Muhu on suhteliselt madal, hakkab radar paiknema 25meetrise torni tipus kupli all – sinna viib radari lift. Vajadusel toob lift radari alla otse kandurautole ja radar võib teise töökohta liikuda. Asukohavalikul oli sõjaliste kaalutluste kõrval määrav ka vajadus kontrollida tsiviillennuliiklust saarte piirkonnas.
Kolmas radar saabub meile 2014. aastal ja leiab asukoha Lõuna-Eestis. Täpne asukoht on veel otsustamisel. Kel huvi, võib maakaardi lauale laotada ja tõmmata sirkliga radaripaikade ümber umbes 400kilomeetrise raadiusega ringid – näeme, et ala, millest meil täielik ülevaade saab olema, on üsnagi ulatuslik.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *