Mõistlik valik

Foto:Matti Ouvinen

Ehtne cyclocross ehk eesti keeles rattakross (rattaringkonnad ise kasutavad laialdaselt ka ingliskeelset nimetust) oleks harrastussportlasele raske katsumus, selleks sobivad jalgrattad on aga huvitavad ja pakuvad mitmesuguseid kasutusvõimalusi. Läksimegi otsima mõistlikku liiklusvahendit, mis esindaks krossirataste paremaid omadusi, ent ei maksaks nii palju kui tippsportlaste omad.

Ca 2000 eurosed cyclocross’i rattad

Canyon Inflite AL SLX8.0 Pro Race
Rose Team DX Cross-2000
Cannondale CaadX Apex1
Focus Mares AL 105
White CX Ultimate
Pelago Sibbo

Viimase kümnekonna aastaga on toimunud spordiala taassünd, peamiselt just seepärast, et kasutatavad jalgrattad pakuvad mitmesuguseid võimalusi. Kaugemale ajaloole mõeldes sai rattakross alguse 20. sajandi alguses, kui Belgia ja Prantsusmaa maanteeratturid panid talvisteks treeninguteks alla laiemad rehvid ning läksid sõitma metsade ja põldude vahel kulgevatele radadele. Lihtsalt tollased maanteed olid vihmasadude tõttu veel kehvemas seisus.
Tänapäevased krossirattad näevad välja üsna maanteerataste sarnased, kuid nende ehitusse on peidetud maastikuomadusi parandavaid ja mitmekülgsust lisavaid üksikasju.
Esimesel pilgul tundusid võrdluseks valitud kuus jalgratast päris ühesugustena, ent ka nii väikeses rühmas võib leida omavahelisi rindejooni. Nii moodustavad omaette paari saksa “postimüügirattad” ehk otse valmistajalt tellitavad Canyon ja Rose. Norra sporditarvete keti XXL valmistatav White on ainus süsinikkiust raamiga ratas. Ameerika Cannondale ja saksa Focus esindavad tuntud ja hea mainega jalgrattatehaseid.
Kohe alguses sai selgeks, et mõneti erandlik Pelago vastandub ülejäänutele. Pelago on 2009. aastal Helsingis asutatud jalgrattafirma, mille omalaadne filosoofia tuleb Sibboga selgesti esile. Sibbo pole mõeldud niivõrd krossisõiduks, vaid seda nimetataksegi “mitmekülgseks maanteerattaks”. Samas on modifitseeritud Sibboga võisteldud ka Soome meistrivõistluste tasemel.
Kui ülejäänud sõiduvahendite raamid on alumiiniumist ja White’i oma lausa süsinikkiust, siis Pelago esindab klassikalist kroommolübdeenterast. Baasmudelil on ka esikahvel samast materjalist, aga kuna kõigil konkurentidel oli see süsinikkiust, siis tellisime endale ka Pelagost vastava mudeli.
Siis jäi veel see uusi ja vanu lahendusi esindav seltskond Lanzarote saarele viia, sõidukorda seada ja esitada küsimus, mis igale rattakrossi mitte tundvale esimesena pähe tuleb: kas sellel asjal on ka mingi mõte?
Küsimus oli õigustatud. Lanzarotel puudub keskeuroopalik pori, küllaga on seal aga vulkaanilist liiva ning lahtist kruusa, kusjuures need kruusakivid on rusikasuurused. Ettevõtmine tundus juba üsna mõttetuna, kui olime paar tundi liikunud reipa jalakäija kiirusega ja vahepeal rehve lappinud. Vahepeal oli ka pehmema liivaga lõikusid, kuid ikka jäi küsimuseks, miks peaks keegi minema sellisele maastikule ilma vedrustuseta, kitsaste rehvide ja maanteelenksuga jalgrattaga. Rattakrossi algne mõte oli ju mitte otsida sõitmiseks võimalikult raskeid kohti, vaid lihtsalt vältida maanteid, mis olid väiksematest radadest halvemas seisukorras.
Vastuse saime siiski juba esimese päevaga. Enne maastikule siirdumist olime sõitnud üsna jõudsalt paarkümmend kilomeetrit mööda maanteed ja kohe pärast maastikukatset tõusis kiirus kuuelt kuuekümnele: tagasiteeks hotelli oli 15 km pikkune laugete kurvidega laskumine mägedest alla mereranda.
Asi siis selles, et kogu aeg oli lõbus. Selge see, et keskmiselt üheksakilosed rattad on mäkke tõustes nobedad ja laskumisel käituvad nagu maanteerattad, aga isegi kruusal oli lõbus. Mitte ehk esimesel hetkel – see on lõbu, mida peab õppima nautima, aga kui seda kord juba tuntud, võib sellest sõltuvusse sattuda.
Märksõnad on loodus ja saavutus. Maanteeratas on paratamatult seotud asfaldiga ja et tekiks tunne, nagu oleksid midagi saavutanud, tuleb mööda seda asfalti vändata kümneid ja sadu kilomeetreid. Krossirattaga tuleb ka asfaldil kenasti toime, aga kui suurelt teelt pöörab ära kutsuvana tunduv rada, siis avavad selle ratta omadused nagu värava.
Sõidukogemused laienevad mitmeti ja nende seas pole sugugi vähetähtis tunne, et saab panna end proovile looduse pakutud takistuste vastu. Mis siis, et jalakäija kiirusega ja vahepeal rehve lappides.
Üks esimesi õppetunde, mida krossiratastega tutvumine andis, oli, et selles klassis on täpsed mõõdud vägagi olulised. Maanteel pole raami õige suurus nii tähtis, aga maastikul peab ratas sõitja kehaga kokku sobima. Liiga väikese raami korral läheb ülemäära suur osa koormusest kätele, liiga pika raami korral on aga raske tasakaalu hoida. Sõiduasendi tasakaalu mõjutavad muidugi teisedki raami mõõtude omavahelised suhted. Näiteks Cannondale’ist saime katsetamiseks liiga väikese raamiga ratta, mis sobis korralikult vaid kõige lühemale katsetajale ja tallegi tundus see eriti kompaktse ja kokkusurutuna.
Kui tundub, et ratas on kompaktne ja keha järgi, siis väljendub see heas manööverdamisvõimes. Nii peakski ratast valides lähtuma sellest, kas see tundub käepärasena. Kui soovitud mark nõuab enda vähimatki venitamist, tuleks võtta väiksem number ja kui ka sama margi väikseim esindaja tundub ikka liiga pikana, siis ei jää üle muud kui konkurendi juurde minna. Kui on raske valida kahe suuruse vahel, tuleks eelistada väiksemat.
Postimüügiratast ei saa niiviisi proovida, seega nõuab sobiva suuruse leidmine põhjalikku süvenemist. Müüja on enese mõõtude kontrollimiseks juhendi välja pannud, seda tasub tõsiselt võtta.
Vaheldumisi maanteel ja maastikul sõites tulid esile teisedki selle rattaklassiga seostuvad valikukriteeriumid ning võimalikud vead, mida valikul tehakse. Vaevalt, et keegi testirühmas osalenud sõidukitega lausa võistlema läheb, seega on tõenäoline ostja vanast hübriidrattast tüdinenud, kuid armastab rattasõitu ja otsib selleks uusi võimalusi.

Põhjaliku lisamaterjali koos testitulemustega leiad juunikuisest Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *