Merepõhja saladused

Foto:

Kevadel 1978 astus kapten Vello Mäss üle Eesti Meremuuseumi ukseläve ettepanekuga alustada Eesti vetes uppunud laevade otsimist ja uurimist. Oma soovi põhjendas ta ajaloohuvi, laevajuhtimisalaste teadmiste ja kogemustega tuukriasjanduses. Õnneks sattus ta kokku inimestega, kes tema ideest vaimustusid. Nüüd on sellest möödunud rohkem kui veerandsajandit ja tehtud töö hindamatu.

Kes mäletab 1970ndate aastate lõppu, kujutab ette, kui lootusetu võis selline ettevõtmine tunduda. Ka tavaline eesti kalur, küll nõukogude kolhoosi hingekirjas, pidi iga merelemineku möllima kohalikus piirivalvekordonis ja lihtsurelik ei tohtinud oma jalga sugugi igas rannas maha panna, mereleminekust rääkimata. Umbusklikud KGB-mehed ei soovinud mingeid riske. Nõuti kõikvõimalikke garantiisid ja pabereid, kuni Teaduste Akadeemia toetuseni välja. Akadeemia asepresident, suur meresõber Ilmar Öpik selle toetuse ka andis. Positiivse lõppotsuse tegi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus (!) Moskvas. Kuid sellele vaatamata öeldi Hiiumaale Kõrgessaare sadamasse saabunud allveeuurijaile, et merele neid ei lasta ja oma laeva võivad nad Tallinnasse tagasi viia ainult tükikaupa veoauto kastis. Moskva ja Tallinna load ei tähendavat neile midagi, piiri kaitsevad nemad kohapeal… Aga visadus on ennegi imesid korda saatnud, nii saadi ka tookord asjast üle.

Hiiumadal ja Hiiu madalal
Ekspeditsioonilaevaks õnnestus kapten Mässil ja teda toetavatel meestel seada sõidukorda Kirovi nim kolhoosist saadud mahajäetud kalatraaler STB-7188. Sellega alustati ja kõigepealt mindi kurikuulsale Hiiu madalale. See on Põhja-Eesti paelava jätk meres, 7-8 km saarest loodes, kohati ainult 1,2 m allpool veepinda. Seal on hukkunud palju laevu, mille tõttu on seda kohta hakatud ka laevade kalmistuks kutsuma. Lüübeki rae algatusel püstitati 1531. a Hiiumaale Baltimaade vanim (ja maailmas vanuselt kolmas) Kõpu majakas, kus igal pimedal ööl põletati ära kuni ruutsüld puid (inglastel on fathom ehk sülla vaste 2 jardi e 1,83 m, venelastel 7 jalga e 2,13 m – lihtsustatult on süld mehe käte siruulatus). Muide, kurikuulus krahv Ungern-Sternberg, väidetav rannaröövel, tegutses samades paikades. Ja ooper “Tormide rand” jutustab ka Hiiu madalaga seotud sündmustest…
1978. aastal veendus verivärske uurimisrühm, et laevavrakkide otsimine ja leidmine on võimalik ja seda tööd tasub jätkata. Järgmistel aastatel tehti ridamisi mitu ekspeditsiooni Hiiu madalale, Hari kurku, Saaremaa rannikule ja mujale ning tulemused õigustasid ootusi. (1981. a tegi Endel Sõerde meeste töödest-tegemistest ka esimese dokumentaalfilmi “Ettevaatust – Hiiu madal!”.)
Hoiatamaks laevu ohtude eest, seisis Hiiu madalal 1925. a alates kuni oma traagilise lõpuni tulelaev nimega Hiiumadal. Ujuvmajakas Hiiumadal (algselt Vult_ur) oli ühetekiline (40,3 m pikk, 409 brt) 1909. a Tallinnas ehitatud laev. 22. juunil 1941 ehk suure sõja esimesel päeval sai laev korralduse ankur üles võtta ja Tallinna tulla. 23. juuni öösel kell 1.30 lasti ta aga Saksa torpeedokaatri poolt julmalt põhja, ilma et kellelgi kõige rahumeelsema laeva meeskonnast oleks õnnestunud pääseda. Täiesti juhuslikult jäi aga ellu kapten J. Kaev, sest läks koos mehaanikuga kaks päeva varem maale.
Ujuvmajaka vrakk leiti pärast 13 aasta pikkusi otsinguid üles alles 1994. a – nii keeruline on meres millegi leidmine. Mõningad leiud sellelt vrakilt, eeskätt laeva hiiglaslik udukell, on nüüd meremuuseumis vaatamiseks väljas.
Kuid ega merearheoloogid ainult merepõhja uuritud. Näiteks 1981. aastal tehti ekspeditsioon Viljandi järvele, mille käigus toodi jää alt järve põhjast välja suur kogus 1905. aastal sinna uputatud relvi.

Õpipoisieast väljas
1982. aastal ostis meremuuseum endale Pärnu Kalurist mahakantud kalatraaleri MSTB-303, millest Miidurannas ehitati ekspeditsioonilaev Mare. See laev teenib meie mereuurijaid siiani, küll pärast mitmeid remonte-ümberehitusi.
Meeste oskused olid nüüd hoopis teised kui viis aastat tagasi, kuigi ka vahepealsetel aastatel oli leitud ja uuritud juba üle tosina laevavraki. Nüüd prooviti ka allveearheoloogia meetodeid. 1983. a avastati Tallinna lahest nn Littegrundi vrakk, mille juures otsustati teha selle osalist väljakaevamist. Kui olete proovinud kaevata vett täis kraavis, peaks pilt selge olema, mida selline töö endast kujutab.
Ega mere-, jõe- või järvepõhja uurimine ole naljategu – sageli toimub töö pimeduses, piltlikult öeldes käsikaudu, sest laterna valgus neeldub sogases vees peaaegu kohe. Vrakkidest turritavad teravad raud- või puitosad ähvardavad lõhkuda tuukriülikonna, traalnootade räbalad, mis mõjuvad vaatepildina küll maaliliselt, kipuvad mässima tuukrid endasse. Ole siis mees ja uuri! Vaja on ettevaatust ja külma närvi. Lisaks käivad kaasas tavalised merega seotud riskid – näiteks 1986. a ekspeditsiooni ajal, kui uuriti Maasilinna laeva jäänuseid, kimbutas mehi erakordne torm, mis purustas ekspeditsiooni laagri ja pidi hukutama ka laeva Mare. Siiski jätkus Vello Mässil külma närvi viia laev vabasse vette ja nii see päästa. Või veel: talvisel merel kattub laeva tekk niivõrd kiiresti jääga, et mehed ei seisa enam püstigi.
Kehvades tingimustes (täielikus pimeduses ja mudas) on tulnud käsikaudu töötada mujalgi. Neljal korral on käidud Emajõest Kastre alt otsimas rootslaste sõjalaeva Caroluse jäänuseid. See laev hukkus seal Põhjasõja ajal 1704. aastal, kuid vrakki pole siiani leitud. Karl XII ehitas 1702–1704 kohapeal venelaste vastu võitlemiseks 14 laeva. Lahing Kastre all osutus liiga traagiliseks, et tragikoomiliseks nimetada. Eelmisel õhtul olid rootslased pidanud kõva pidu, kahurid saluudipaukudeks tühjaks lasknud ja need laadimata jätnud, ja kui siis allavoolu muretuna venelaste rajatud parvtõkkesse söösteti, jäi ootevalmis venelastel üle ainult tapatööle asuda. Caroluse olevat flotilli komandör ise õhku lasknud, et mitte mingil moel kuninga silma alla sattuda. Et seejuures hukkus ka meeskond, see teda ei huvitanud.
Allveearheoloogia sarnaneb paljuski nõela otsimisega heinakuhjast, aga kui heinakuhja saab põlema panna ning tuhast nõela üles leida, siis merd põlema ei pane…

Jenissei, Tsitadell, Maasilinna laev…
Hea saagiga paistis silma 1985. a. Kõigepealt tõi ta uurijate ette miiniveeskja Jenissei vraki (1916. a). See leid oli nii tähelepanuväärne – suurim Eesti vetes Esimese maailmasõja päevilt säilinud vrakk –, et tema leidmisest, sukeldumistest laevale ja uuringutest vändati Vello Mässi stsenaariumi alusel film “Tsaari sõjalaev”.
Sama aasta suvel avastati Tallinna lahe põhjas merekindluse Tsitadell varemed. Kas võib Maarjamäe lossi juures mererannas jalutaja oletada, et kaldast umbes 900 m kaugusel ja kohati vaid 5–11 m sügavusel on umbes 3500 m2 alal vana merepatarei varemed? 17.-18. sajandi suurtükkide laskeulatus oli nii tagasihoidlik, et Tallinna sadama kaitseks tuli suurtükid merre paigutada. 19. sajandil lammutati kättesaadav osa patareist, kuid mere põhjas lebavad veel vägevad paekividest ja tapitud palkidest seintega varemed, mis nüüd on kultuurimälestisena kaitse alla võetud.
Siis leiti Väikesest väinast veel nn Maasilinna laeva vrakk.
Merearheoloogia seisukohalt on Läänemeri täiesti unikaalne, kuna vee madala soolsuse tõttu ei ela siin laevaoherdi (kuni 50 cm pikkuseks kasvav usja kerega kahjur), kes soolastes meredes sööb kõik puidust valmistatud laevad. Seetõttu on Läänemere põhjas lebavad puulaevad suhteliselt hästi säilinud. Arvatakse, et kauem kui tuhat aastat kestnud purjelaevade ajastu jooksul on neid siin hukkunud umbes 100 000! Seega võib meie merealadel neid laias laastus olla kusagil 10 000 – iseasi, kui palju neist nüüd veel järel on.
Maasilinna laev kaevati välja kaks aastat pärast selle avastamist, tõsteti üles ning viidi Orissaare sadamas Illiklaiule konserveerimiseks, kus ta asub ka praegu. Selle laeva ehitasid ilmselt kohalikud Saaremaa laevameistrid 1550. a paiku. Ehitusviis on unikaalne, sest umbes selle ajani ei olnud meie esiisad oma laevu ehitanud karveelplangutusega (plangud tihedalt serv serva vastu). Sellel laeval oli aga alumisele klinkerplangutusele (kus serv katab serva) peale löödud karveelplangutus. Selle laeva eripäraks olid veel vööritäävi ja kiilu ühendus kahe tapi abil ning eriline, umbes 20 cm sügavune kogu laeva ulatuses kulgev pilsikaev – sellest ajast ei leidu teist sellist kogu maailmas. Praegu on see Läänemere ainus seda tüüpi leid ja sellisena terves maailmas tähelepanuväärne.

Tegemist jätkub
1989. aastal võttis ekspeditsioonilaev Mare suuna Lätimaale Kura kurku 1625. a tugevas tormis hukkunud kümne Rootsi sõjalaeva otsimiseks. (Sellest ekspeditsioonist on TMi lugeja saanud lugeda 2001. a novembri numbrist.) Samal aastal otsiti ka Uue sadama asukohta Saaremaal Sõrve säärel. See sadam, õigemini selle juures toimunud merelahing oleks ju nii ilusasti kaunistanud meie muistset vabadusvõitlust – ikkagi peaaegu võit ristirüütlite üle, kui ainult tuul ei oleks ootamatult suunda muutnud ja kogede süütamiseks mõeldud põlevad parved merele kandunud! Sadam on aga siiani leidmata, sest arvatavaid asukohti on mitu, aga milline on see õige? Vello Mäss arvab selleks igati põhjendatult Lõo (Lõu) lahte.
Huviorbiidist ei jäänud välja ka jõed-järved. Nii leiti Pärnu jõe põhjast süvendustööde käigus purjeka vrakk ja meremuuseumis tuvastati, et tegemist on senini Läänemere idapoolselt rannikult leitud esimese ja ainsa kogega. Koge oli hansa-aegade põhiline purjekas – kõhukana palju kaupa mahutav, kuid väga palju ilma tujudest sõltuv alus.
Koorküla Valgjärve põhjast tõsteti konserveerimiseks üles kaks ühepuupaati – aasta varem leidsid nad samast paigast ka ajaloo seisukohast väärtuslikke, kiviaegsete asukate põletatud savist nõude kilde. Veel jõuti sel aastal teha uurimisretk Saaremaale, Koigi järvele, et otsida muistset järveasulat – nagu 1986. a oli Hiiumaal otsitud Tihu järvest seal 1934. a nähtud muinaslaeva vrakki, kuid paraku tulemusteta. Kui järv turbasooks muutub, siis see laev sinna ka jääb – või leitakse aastasadu hiljem turba kaevandamisel.
Aga meri oma saladustega oli siiski esiplaanil. Aastatega on leitud nii palju vrakke, tuntuid ja vähemtuntuid, et see lausa nõudis korraliku vrakiregistri koostamist. Muidugi jätkati huvipakkuvamate vrakkide juurde sukeldumist nende lähemaks uurimiseks. Ning põigati ka üpris kummalistele radadele – mitmeid aastaid tegid merearheoloogid koostööd Pakri saarte, Osmussaare ja teiste rannavete puhastamiseks lõhkemata mürskudest-pommidest!
Lugeja üllatus on siinkohal mõistetav, sest kui sapööride asemel teevad demineerimistöid merearheoloogid, kerkib kohe hulk küsimusi, kuid siin ajas häda härja kaevu. Veealuseid uuringuid ei saa teha ilma vastavate seadmeteta ja selleks, et saada endale külgvaatega hüdrolokaatorit ning kaabli teel juhitavat videorobotit, tuligi meestel vastavalt Eesti ja Rootsi koostööleppele aidata rootslasi meie rannikuvete puhastamisel sõjamoonast. Nemad need vahendid siis koostöö eest meie meestele ka muretsesid ja need võimaldavad senini merepõhja uurida-pildistada-kaardistada kuni 100 m sügavuseni ja 400 m laiuselt.
Aga jah, millise hinnaga need saadi! Esimeste 250kiloste fugasspommide õhkimisel sõitsid mehed umbes pool kilomeetrit eemale, aga kui pauk käis, kerkis Oleviste torni kõrgune veesammas ning terase- ja paekillud lendasid vihinal üle meeste peade, kukkudes vette kilomeetri kaugusel. Hea, et niigi läits, oleks Toots sõnanud. Aga ühtekokku tehti kahjutuks sadu ja sadu suuremaid ja väiksemaid lõhkekehi. Ikka ja jälle tuli kellelgi sukelduda, lõhkeainepakett ühes, detonaator teises käes ja elektrikaabel üle õla.

Maailm kuulis Eestist
Möödunud sajandi lõpuaastail panid Eesti geoloogiakeskus ja meremuuseum Eesti meedia kihama ja uudist jätkus ka kogu maailmale – koostöös tõestati, et umbes 4 meremiili Osmussaarest kirdes asub Neugrundi nime kandev veealune hiidmeteoriidikraater. Filmiti, võeti kraatrist kivimiproove, uuriti sonari abil. Tuleb öelda, et päris meie külje all on meres väga sürrealistlik maastik – hiiglaslikud plahvatusest segi paiskunud kaljupangad, püstloodis seintega ja Tallinna pilvelõhkujatega võrreldava kõrguse/sügavusega kuristikud nende naabruses. Paraku lõpevad uurijate jaoks püstloodis kaljuseinad umbes 45 m sügavusel, sealt edasi on sügavik täitunud sinna aegade jooksul kantud mudaga. Kuid kes on näinud Loode- ja Lääne-Eestis iseäralikke kristalse struktuuriga rahne, võib olla üsna kindel, et need pärinevad umbes 540 miljonit aastat tagasi toimunud hiiglaslikust plahvatusest. Kas ei olnud 1976. a Osmussaare maaväringi tolle hiidplahvatuse kauge järelkaja? Et tegemist oli nii unikaalse objektiga, jätkus seal tööd ka järgmisteks aastateks.
Suuri tegusid teinud laevade vrakke aga aina lisandus: leiti suurtükipaat Sivut_, miinitraaler Dago, hüdrograafialaev West, Rootsi liinilaev Riksens Ständer, taskuristleja Schleswig-Holstein…
Arvatavasti liinilaevalt Riksens Ständer pärinevad ankur ja suurtükk, mis on Tallinnas Estonia puiesteel oma koha leidnud mälestusmärgina. Rootsi kuningas Gustav III mõlgutas mõtteid Eesti alade tagasivallutamisest ja 1790. a mais ühe Tallinnale toimunud rünnaku ajal uhke liinilaev Aegna lähedal põhja kinni jooksiski. Et lahingumöllus ei õnnestunud laeva lahti saada, panid rootslased selle põlema.
Taskuristleja Schleswig-Holsteini lammutamisest järele jäänu lamab Neugrundi madalal merepõhjas. Taskuristlejaiks nimetasid inglased pilkavalt Saksa lahingulaevu, mille veeväljasurve ei tohtinud vastavalt Versailles’i rahulepingu ettekirjutustele olla üle 10 000 tonni. Tegelikkuses rikkusid sakslased selle ettekirjutuse nõudeid 1933–1936 ehitatud ristlejate puhul. Kõnealune laev ehitati küll 1908. a soomuslaevana, kuid et seda ehitati mitu korda ringi, siis nimetavad paljud seda 13 200tonnise veeväljasurvega laeva ka taskuristlejaks – oma kahurite-torpeedode-soomusega andis see ristleja mõõdu välja küll. See laev tulistas 1. septembril kell 4.46 Teise maailmasõja avapaugud Westerplatte poolsaare juures ja sinna Briti lennukid ta põhja pommitasidki, kas 1944. a lõpus või 1945. a algul. Venelased tõstsid ta pärast sõda üles ja tõid Tallinna, et teha sellest õppelaev Borodino, kuid liitlaste protestide tõttu sai temast hoopis lahinglaskmiste märklaud Osmussaare lähedal. Öösiti olevat käidud sealt “soomust” tegemas pronksi ja vase näol. Kuuekümnendate lõpus-seitsmekümnendate algul veeti kättesaadav osa vanarauaks ja allesjäänud osa uppus.
Nimetamata ei saa jätta ka Saksa hävitajaid Z-35 ja Z-36, mis tulid 12. detsembri ööl 1944. a koos veel kolme laevaga Naissaare juurde sakslaste endi rajatud miinitõkkeid parandama-täiustama, kuid öise pimeduse ja halbadest ilmastikutingimustest tekkinud navigeerimisvigade tõttu sattusid omaenda miinide otsa. Juhtunust vapustatud flotilli komandör keeldus end päästmast ja läks põhja koos oma laevadega. Päästeparvedel olnud 192 meest külmusid surnuks, 440 jäid kadunuks, pääses 67. Neid ootasid aga Vene vangilaagrid.
1999. a alustas Mare meeskond koos Soome lennundusmuuseumi uurijatega 1940. aastal allatulistatud Soome reisilennuki Kaleva jäänuste otsinguid. Kes meie ajalugu vähegi teab, sellele meenub kohe lugu punalendurite poolt külmavereliselt alla tulistatud reisilennukist ja tema tsiviilisikuist ohvritega. Paraku olid uurijatel kasutada olnud lähteandmed niivõrd erinevad, et lennuk oli kõigist pingutustest hoolimata seniajani leidmata. Just loo kujundamise ajaks sai lennuki kukkumiskoht täpselt lokaliseeritud. Suures sügavuses lebava vraki uurimine eeldab teatud tehnilistele probleemidele kõige lähemas tulevikus lahenduse leidmist.
Olles vist lugeja tähelepanu juba väsitanud, tuleb loole hakata kriipsu alla tõmbama.
Aina uued leiud, osalemised teadus- ja muudel konverentsidel erinevates maades, hulk artikleid nii erialastes kui laiemale lugejaskonnale mõeldud väljaannetes, koostöö erinevate riikide ekspeditsioonidega, filmistsenaariumid, filmid, raamatud… kes teeb, see jõuab!
Vahepealsete aastate tipuks jääb kindlasti soomuslaeva Russalka leidmine, mille hukust on möödunud enam kui 110 aastat ja mille saladusliku kadumise asjaolud selgusid alles pärast laeva leidmist Vello Mässi poolt (TM 10/2003).
Jääb üle vaid nentida, et ühe mehe entusiasm on päästnud meie ajaloo ja järeltulevate põlvede jaoks rohkem kui on suutnud teha mõni suur kollektiiv. Kahju, et Eestil puudub korralik merenduspoliitika ja Eesti kui mereriik eksisteerib rohkem paberil ja kõnedes. Meeldetuletuseks vaid üks näide: meie väga moodne, nõukogude ajal spetsiaalselt mereuuringuteks ehitatud, satelliitsidega varustatud uurimislaev Arnold Veimer, mis hiljem kandis nime Livonia, müüdi sisuliselt võileivahinna eest Rootsile. Kas see oleks olnud sobilik alus meremuuseumi allveeuurijaile, on iseküsimus, aga suhtumist näitab suurepäraselt.

Leitud-uuritud
Tundmatu väike Taani kaubalaev Kaleste lahes Hiiumaal
Vene kaubalaev Petshenga Ristna neeme lähistel
Tundmatu purjelaev Kõrgessaare sadama lähistel
Inglise prikk (arvatav Aid) Hiiu madala lähistel
Saksa kiirpaat Lehtma sadama lähistel
Ujuvdoki sektsioon Laine madala lähistel
Vene miinitraaleri vrakk Hari kurgus (nimi selgus hiljem)
Hüdrograafialaeva West vrakk Hari kurgus (nimi selgus hiljem)
Puksiiri Vims vrakk Hari kurgus (nimi selgus hiljem)
Littegrundi vrakk Tallinna lahes
Miiniveeskja Jenissei vrakk Nõva lähistel (kultuurimälestis)
Merekindluse Tsitadell varemed Tallinna lahes (kultuurimälestis)
Maasilinna laev Väikses väinas (nüüd Orissaares)
Vene fregatt Wachtmeister Aegna saare lähistel (kultuurimälestis)
Kraier* Sancte Marcus Prangli saare juures
Esimene ja seni ainus koge Pärnu jõe põhjast
Eesti aurik Liisa Apollo madala juures
Ujuvmajakas Hiiumadal Tahkuna lähistel
Jäämurdja Pjotr Velikii Naissaare juures
Mootorpurjekas Jaen Teär Paljassaare juures
Kaljas Kihelkonna Rammu saare juures
Purjekas Fomalhaut Käsmu lahes
Allveelaevahävitaja MO-410 Tallinna lahes
Miinitraaler Stella Naissaare juures
Taani kaubalaev Najaden Tallinna lahes
Linnea (miinitraaler, endine Soome reisilaev) vrakk Hari kurgus
Neugrundi veealune meteoriidikraater Osmussaare lähistel
Suurtükipaat Sivut_ Liivi lahes
Miinitraaler Dago Osmussaare juures
Rootsi liinilaev Riksens Ständer Aegna juures (kultuurimälestis)
Arvatav 18. saj bojer** Neugrundi madala lähistel
Taskuristleja Schleswig-Holstein Neugrundi madalal
Inglise miinitraaler Myrtle Saaremaa looderannikul (kultuurimälestis)
Vene allveelaev M-103 Läänemerel
Tundmatu purjelaev, nn Natturi vrakk Käsmu lähistel
Vene allveelaev (projekt 613) Lohusalu lahes
Suurtükilaev Meeme Naissaare lähistel
Lüübeki kaubalaev Glückliche Ankunft Malusi saarte juures
Hollandi koffi*** vrakk Kolga lahes
Puksiirid Tutti ja Heino Aegna lähistel
Soomuslaev Russalka Soome lahes
Saksa KFK-tüüpi sõjalaeva (Kriegsfischkutter 3130) vrakk põhjarannikul
Kaks suurt Saksa sõjalaeva, hävitajad Z-35 ja Z-36 Naissaare lähistel
Vene sõjaväetranspordilaev Buki (enne Velzung) Naissaare lähistel
Hollandi galiott Suurupi väinas

*kraier – 1–3 mastiga väike Rootsi päritolu kauba- või sõjalaevastiku abilaev
**bojer – 1–2 mastiga Hollandi päritolu väike kaubalaev
***koff – 2 mastiga Hollandi päritolu väike kaubalaev

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *