Maailmatorn

Foto:

Paljudel maailma linnadel on nende sümboliks kujunenud mingi silmapaistev ehitis. Sellistest sümbolitest tuntuim on Pariisi ehtiv Eiffeli torn, millel on märtsis tähtpäev.

Küllap on unelm ehitada üha kõrgemaid ja vägevamaid rajatisi alati olnud inimkonna pärisosa. See leidis väljenduse juba iidaegadel näiteks Egiptuse (ja mitte ainult!) püramiidide, massiivsete templite, katedraalide ning – juba pärastpoole – julge konstruktsiooniga üha pikemate sildade näol. Nii on ka mõistetav, miks just 19. sajandi lõpul, kui metalli kasutamine ehituses oli juba esimese küpsuseni jõudnud, pöörduti (igati ootuspäraselt ja korduvalt) „kõrge torni” idee juurde. Inglane Richard Trevithick (toosama, kes konstrueeris esimese auruveduri) soovitas juba 55 aastat enne Eiffeli torni ehitamist püstitada mingiks riiklikuks tähtpäevaks tuhande jala kõrguse valurauast torni. Muidugi polnud tema päevadel selliseks hiidprojektiks veel arvestatavaid tehnolahendusi kusagilt võtta.

Maailm, vaata!
19. sajandi lõpukümnenditel hakati ka Pariisis üht-teist selles suunas nuputama. Nimelt oli tulemas 1878. aasta maailmanäitus ja selleks puhuks taheti Marsi väljakule püstitada 360meetrine Päikesetorn – võimsa Volta kaarega tipus, et niimoodi tervet linna ühekorraga valgustada. Julge plaan siiski hüljati ja langes mõneks ajaks unustusse, kuni hakkas lähenema Prantsuse revolutsiooni sajas aastapäev ja järjekordne, 1889. aasta maailmanäitus, mis taheti pühendada uusima tehnoloogia demonstreerimisele mitte ainult ekspositsioonis, vaid ka spetsiaalselt rajatud ehitistena.
1886 kuulutati välja võistlus, saamaks eesseisva maailmanäituse jaoks nii praktilisi (näitusehallid) kui ka lihtsalt uhkeldavaid ja pilkupüüdvaid ehitisi. Pealegi pidi seekordne maailmanäitus demonstreerima industriaalajastu tehnoloogilisi võimalusi. Organiseerimiskomitee teatas, et muude hulgas tuleks püstitada ka tuhandejalane (umbes 300 meetrit) sõrestiktorn. Ettevõtlikul inseneril Gustave Eiffelil ning ta kaastöötajatel Maurice Koechlinil ja Charles Léon Stephen Sauvestre’il oli vastav tehnolahendus selleks ajaks juba varuks. Kokku esitati žüriile sadakond eskiisi, mille hulgast valiti teostamiseks just nende konstruktsioon, üksikmoodulitest kokkumonteeritav sõrestikkonstruktsioon. Aga aega ehitamiseks oli jäänud üsna napilt, pisut enam kui kaks aastat.

Astutakse ajalukku
Eiffel oli ehitanud mitu suurt raudteesilda ja oskas keerukaid tehnilisi probleeme lahendada. Torni esialgse kavandi valmistas Eiffeli ehitusbüroo töötaja Maurice Koechlin, mille realiseerimiseks tuli valmistada 12 000 konstruktsioonijoonist. Raali siis veel polnud. Nii tuli logaritmide abil ükshaaval ja vähemalt 0,1millimeetrise täpsusega välja arvutada kõigi detailide ühendamiseks vajalike neediaukude asukohad. Torni hakkasid ühel ja samal ajal monteerima 150 kuni 300 oskustöölist ja kõik detailid olid Eiffeli enda tehases valmistatud.
Kuid: „Meie, kirjanikud, maalikunstnikud, skulptorid, arhitektid ja Pariisi kuni seniajani puutumatu ilu kirglikud austajad, protesteerime üldtuntud hea prantsuse maitse nimel kõigest väest selle tarbetu ja õudse Eiffeli torni ehitamise vastu meie pealinna südamesse, mille on tervest inimmõistusest ja õiglustundest inspiratsiooni saanud pilkehimu juba jõudnud Paabeli torniks ristida. Kas Pariisi linn soostuks tõepoolest mingi masinakonstruktsiooni – või -konstruktori – ülepingutatud äriideega, et ennast igaveseks häbistada ja rüvetada?“
Petitsioonile allkirja loovutanute hulgas ilutsesid koguni sellised kuulsad nimed, nagu kunstnik Ernest Meissonier, draamakirjanik Victorien Sardou, helilooja Charles Gounod ning kirjanikud Guy de Maupassant ja Émile Zola. Vägagi paljud kaasaegsed ei reageerinud kuigi soosivalt enneolematule projektile ehitada Marsi väljakule 300meetrine „läbipaistev” metallsõrestiktorn. Selline tobe ehitis pidi nimelt olema kasutu ja pealegi rikkuma linna siluetti ja osutuma Pariisi teiste väärtuslike ehitiste kõrval lausa häbiplekiks. Õnneks ei võetud neid „hääli rahva hulgast” seekord kuulda.
Anekdootlikult kõlab, et just Maupassant, üks torni püstitamise ägedamaid vastaseid, hakkas pärastpoole ütlemata meelsasti külastama esimesel platvormil tegutsevat ilmselt heatasemelist restorani, põhjendades oma teguviisi väitega, et see olevat ainus paik linnas, kust pole torni ennast näha…

Tehnikaime

Torni kuju, nimelt laiad jalad ja ülespoole sujuvalt ahenev ristlõige arvestab tuule koormist kuni orkaani puhul oodatava 400 kilogrammini ruutmeetrile. Ehitise enda raskus, pisut üle 7000 (ja tervikuna umbes 10 000) tonni, jaotub neljale jalale. Ruudukujulise aluspinna külje pikkus on 129 meetrit. Iga jalg sai omakorda neli massiivset 26meetrise küljepikkusega betoonist valatud ja omavahel seotud vundamenti. Nii on neid ühtekokku kuusteist. Seine’i jõe pool pandi vundamendiklotsid kessoonide abil 14 meetri ja ülejäänud kahe jala omad 9 meetri sügavusele. Nii jaguneb torni koormus üsna soodsalt, napilt paar kilogrammi toetuspinna ruutsentimeetri kohta. Võimaliku ebaühtlase vajumise kompenseerimiseks kasutati kavalust: igasse vundamendiplokki ehitati võimsad hüdraulilised tungrauad.
Vundamendid valmisid viie kuuga ja järgmised 21 kuud kulusid monteerimistöödeks. Pariisi torn osutus pärast Cheopsi püramiidi ja kuni Ameerika Ühendriikides Chrysler Buildingi ning Empire State Buildingi püstitamist (1930) maailma kõrgeimaks ehitiseks.
Kõik üksikosad valmistati ning kontrolliti tehases, ehituspaigas tuli need lihtsalt kokku neetida. Saavutatud täpsus oli muljetavaldav. Kuni torni nelja jala ühinemiseni ei ilmnenud vähimatki tolerantsi ja esimene auk tuli korrigeerimiseks üle puurida alles 57,5 meetri kõrgusel. Ühtekokku olevat kasutatud täpipealt 1 050 846 (teistel andmetel siiski umbes 2,5 miljonit) neeti, mis löödi detailidesse ükshaaval ja käsitsi. Aga auke tuli puurida vähemalt 7 miljonit.
Monteerisid töömeeste-nelikud. Üks nendest kuumutas neeti (et see tänu kokkutõmbumisele jahtumisel seoks kinnitatavad detailid eriti tihedalt), teine sobitas selle aukudesse, kolmanda ülesandeks jäi needi pea vormimine ja neljas vasardas.
Monteerimiseks kasutati mööda torni ronivaid väheldasi aurukraanasid ja madalamal ka puittellinguid.
Torni jalad seostuvad elegantsete kaarte abil (mingit staatilist ülesannet nendel pole, need pidavat kajastama Eiffeli kui sillakonstruktori nägemust) ning 58 meetri kõrgusel ootab külastajat esimene vaateplatvorm (pinnaga 4200 ruutmeetrit) oma restoranide ja kauplustega. Kõrgemal muutub konstruktsioon püloonideks ja alates teisest platvormist (116 m; 1400 ruutmeetrit) koonduvad need ühiseks tüveks. Rõdudena väljaulatuv kolmas, taas ruudukujuline platvorm jääb juba 276 meetri kõrgusele (280 ruutmeetrit). Sealt läheb 654 astmega üsna lai spiraaltrepp kunagiste laborite juurde, kus tehti füüsika-, meteoroloogia-, bioloogia- jm uuringuid. Teatava aja elas Gustave Eiffel koguni ise seal ning tegeles katsetega aerodünaamika ja raskusjõu alal. Tipu poole jääb „majakas” ja selle kuplile on monteeritud juba üsna pisike 1,4meetrise läbimõõduga terrass: kõrgeim punkt, kuhu üldse pääseb.
Torni tippu pääses kas 1792 astmega (teistel andmetel pidavat neid olema 1652) trepi kaudu või kaheksat hüdraulilise ajamiga kaldlifti kasutades. Päevas sai nende abil ülemisele platvormile toimetada kuni 4200 inimest. Nii suurte liftide ehitamine oli nende aegade jaoks omaette probleem, sest vastavad kogemused puudusid. Pealegi muutub kõverate juhikute kaldenurk teekonna jooksul märgatavalt.
Teise platvormini viivad liftid tehti kahekorruseliste kabiinidega. Sealt kolmandani viiv sai ajamiks 81 meetri pikkused hüdraulilised „tungrauad” ja kabiin mahutas kuni 110 sõitjat. Tõstuk töötas üle 90 aasta ja sai elektriajami alles 1982. aastal. Hiljem asendati lifte korduvalt uuemate ja parematega ning 1983 ehitati teise ja kolmanda platvormi vahele tervelt neli uut.
Aga 1889. aasta maailmanäituse ajaks pandi esimesele platvormile otsemaid populaarsust pälvinud restoran ja teisel leidis koha… ajalehe Le Figaro toimetus.
Iga seitsme aasta tagant võõbatakse torn rooste tõrjumiseks uue värviga üle, ja seda kulub iga kord umbes 60 tonni. 25 maalri enam kui aastapäevad vältavaks töötsükliks vajatakse iga kord 50 kilomeetrit turvaköit, 2 hektarit püüdevõrku, 1500 harja ja enam kui 5000 lihvketast.
Eiffeli torn sai vaieldamatult Pariisi olulisimaks sümboliks, võib-olla isegi terve maailma tuntuimaks ehitiseks. Esialgu ei pakkunud see enamat kui ainult põnevat panoraamvaadet kõrgelt, kuid 1906. aastal monteeriti torni ka telegraafisaatja antenn. Esialgu sõlmiti Eiffeliga kontsessioon, et ehitis lammutatakse 20 aasta pärast. Kuid algusest peale oli publiku huvi nii suur, et torn hakkas kohe kasumit teenima. Juba 1889. aasta näituse ajal kattis piletitulu peaaegu kogu ehituskulu. Traadita telegraafi pioneer Gustave-Auguste Ferrié hakkas 1903. aastal Eiffeli tornist tegema katseid Inglismaaga peetava raadiosidega. Juba 1908 saavutati kindlaks ühenduskauguseks 6000 kilomeetrit. 1921 korraldati torni antennist esimene ringhäälingu-otseülekanne ja 1935 toimus sealse saatja kaudu ka esimene televisioonisaade.
Eiffeli tornist sai mälestusmärk rauale kui ehitusmaterjalile, sest peatselt pidi see juba uuema ees taganema. Saabus sarrusbetooni ajastu.

Huvitav teada

31. märtsil 1889 heiskas Gustave Eiffel pärast kaks aastat, kaks kuud ja viis päeva kestnud töid torni tippu Prantsuse riigilipu. Ta nimetas oma loomingu „300 meetri torniks”, aga ootuspäraselt kinnistus praegune nimi üsna peatselt.

Kuni 2006. aasta lõpuni, niisiis 117 tegevusaastaga, oli torni jõudnud külastada täpipealt 229 623 812 inimest. Praegu käib torni imetlemas aastas umbes 6 miljonit, ehk siis keskmiselt 16 500 inimest päevas.

Torni aastane elektritarve ulatub 7500 megavatt-tunnini.

Eiffeli torni ehituskulud olid 7 400 000 franki; juba 1889. a näituse ajal oli sissetulek külastajate arvelt 6 500 000 franki.

Suvepäikeses kaldub torni tipp detailide ebaühtlase soojuspaisumise tõttu 15 cm varju jääva külje suunda.

Las Vegasessse on püstitatud Eiffeli torni täpne koopia mõõtkavas 1 : 2. See ehib luksushotelli Hotel Paris, mis jääb torni alla.

Gustave Eiffel: „Arhitektuuriesteetika esmane põhimõte nõuab, et mingi ehitise olulisemad jooned oleksid selle funktsiooniga sobitatud.“

Gustave Eiffel: „Prantsusmaa saab esimeseks riigiks, mille lipp lehvib 300 meetri kõrgusel mastil.“
Koos uue, 2000. aastal paigaldatud antenniga on torni kõrgus 324 meetrit.

Reigi külas Hiiumaal on kohalik meistermees Jaan Alliksoo püsti saanud puitmaterjalist kokkunaelutatud 31,4 meetri kõrguse „Eiffeli torni“.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *