Lendav kindlus B-17

Foto:USAF

Üks tuntumaid Teise maailmasõja raskepommitajaid võitles nii Vaikse ookeani õhuruumis kui ka teisel pool maakera. Kuna sel aastal möödub 80 aastat ajast, mil esimesed „lendavad kindlused“ Y1B-17 jõudsid tegevväkke, siis on sobiv aeg korra neid meenutada. Oma suurimad vägiteod tegi see lennuk Euroopas, halvates ja purustades koos teiste liitlaste „raskekaallastega“ natsi-Saksamaa sõjatööstuse. Kuid selleks pidi ründajate leer tooma väga suuri ohvreid.

Edu Teises maailmasõjas ei määranud ainult edasiliikumine maismaarinnetel, vaid ka lahingutegevus vetesügavustes, meredel, ookeani- ning õhuavarustes. Just ülemvõim sõjataevas kindlustas eduka lahingutegevuse maismaal ja maailmamerel. Veelgi enam – õhuvägi suutis peale otsese sõjategevuse anda hävitavad lööke ka vaenlaste tehastele ning muudele olulistele majandusobjektidele.
Ameeriklased pommitasid Saksamaad ja okupeeritud Euroopat päeviti, britid aga öösiti. Inglased olid ameeriklaste päevaste reidide suhtes kohe alguses skeptilised, sest nägid ette suuri kaotusi. Kuid jänkid olid kindlad, et tolle aja kohta hästi relvastatud lendavad kindlused suudavad tagasi lüüa mistahes vaenlase. Selleks andis tugevat usku asjaolu, et missioonile lennati kindlas ja mitmetasandilises lahingrivistuses, kus 18 lähestikku paiknevat pommitajat moodustasid suure armaada ühe lüli. Õigemini kujutletava kuubi, mille tihe kaitsetuli pidi põrmustama iga kallaletungija. Kuid sakslastel olid oma nipid. Näiteks keskenduti ühe konkreetse pommitajate grupi ründamisele. Kui hävitajate parv suutis lahingrivistusest mõne „hamba“ välja lüüa, siis edasi oli juba lihtsam selle lüli pommitajaid alla tulistada. Alguses rünnati altpoolt, sest nii oli kindluslennukitel hävitajate kahuritele vastu panna ainult kõhualuse turelli (alus, mis võimaldab relva pöörata rõht- ja püstsihis) kuulipilduja tuli. Kuid 1942. aasta lõpul avastas Luftwaffe üks kõvemaid taktikuid Egon Mayer, et kõige tõhusam on rünnata lendavaid kindlusi hoopis eest. Selle peale tuli 102 õhuvõitu saavutanud lendurist äss, kui oli uurinud ühte Saksa poolel hädamaandumise teinud B-17 pommitajat. Algusaegade Fortressid olid relvastatud vaid viie kuulipildujaga ning ninas paiknes ainult üks 7,62 mm käsikuulipilduja, mida võis kasutada kas navigaator või pommide sihtur. See ülimalt ebatõhus relv vahetati hiljem välja kahe 12,7 mm kuulipilduja vastu, mis paigutati B-17F nina mõlemale küljele. Kuna nende, samuti käsikuulipildujate, laskesektor oli piiratud ja tabamistäpsus vilets, siis 86 viimast B-17F mudelit ning G-seeria said ninaaluse Bendixi kaugjuhitava turelli 12,7 mm paariskuulipildujatega. B-17G relvastusse kuulusid juba kolmteist 12,7 mm kuulipildujat ning sellistele suure tulejõuga kindlustele oli vaenlasel üha ohtlikum läheneda. Tehtud täiendused osutusid nii tõhusaks, et sakslased pidid lauprünnakutest loobuma. Kuid Reichile hävingut külvanud lendavate kindluste vastu tuli kiiresti midagi välja mõelda. Ja lahendus leiti. Võeti kasutusele raketid.

Loe pikemalt Tehnikamaailma aprillinumbrist.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *