Laserdisk – unustatud formaat

Foto:arhiiv

Nimetades laserdiski, osutaksime CD või DVD suunas. Kui letti laduda vinüüli mõõtu CD, kratsiks enamus kukalt – mis see nüüd on? Ometi oli tegemist esimese verstapostiga optilise salvestustehnoloogia juurutamisel. Hoolimata vähesest levikust pani laserdisk aluse kvaliteetsele muusika- ja filmitarbimisele. Detsembris möödub 40 aastat esimese videoplaadi müügiletulekust.

1950ndatel aastatel hakati otsima võimalusi telesignaali talletamiseks füüsilisele kandjale. Valida oli põhimõtteliselt kahe variandi – magnetlindi ja kettakujulise plaatkandja – vahel. Mõlemad olid juba edukalt kasutusele võetud heli salvestamiseks. Kuid infot, mida tuli video puhul salvestada, oli paari suurusjärgu võrra rohkem. Kas panna lint kiiremini käima või ketas kiiremini pöörlema – see oli leiutajatele paras pähkel.

Vinüülplaat pöörleb tavaliselt väikesel kiirusel (33,3 pööret minutis), infot loetakse nõela abil ja kogu tehniline seade heli taasesitamiseks on üsnagi lihtne. Lisaks on plaadi tootmine odav. Miinusteks seevastu füüsiline kulumine ja heli kvaliteedi langus sisemistel radadel. Kui pöörlemiskiirust suurendada ja radasid tihendada, siis oleks võimalik ka pilti salvestada. Sellise arutluseni jõudsid mitu suurtootjat.

Aastal 1964 asus USA elektroonikahiiglane RCA uut salvestustehnoloogiat arendama. Aluseks võeti vana hea vinüülplaat läbimõõduga 30 cm. Pöörlemiskiiruseks oli 450 pööret minutis ja videosignaali loeti mehaaniliselt nõelaga. Iga plaadipöördega esitati neli kaadrit ja plaat mahutas tunni jagu materjali plaadipoole kohta. Uus videodisk hakkas kandma nime CED (Capacitance Electronic Disc). Halva planeerimise ja tehniliste viperuste tõttu esitleti formaati alles 1981. aastal, ent oodatud edulugu ei järgnenud…

Loe pikemalt oktoobrikuisest Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *