Kuradirattast lõburattaks

Foto:arhiiv

Suurest Chicago maailmanäitusest 1893 sai näitus, mille kohta ameeriklased ütlesid – ja ütlevad siiani –, et see muutis Ameerikat. Kuue kuu jooksul näitust külastanud 27 300 000 inimest said imetleda uudsetest elektrituledest valgustatud maju ja tänavaid, liikuda edasi eskalaatoriga, näha elektritooli, tutvuda kinetoskoobi ja fonograafiga ning vähemalt poolteist miljonit inimest tegid tiiru ka Ferris’s Wheelil.

Peale kõige muu sai rahvas esimest korda maiustada Cracker Jackiga, st karamellistatud popkorni või pähklitega – mida rohkem sööd, seda rohkem soovid, hõisati reklaamis –, nisuhelvestega, mis pani aluse meile tuttavale müslist hommikueinele, uudistada Chicago oma leiduri Whitcomb L. Judsoni nuputatud tõmblukku ja palju muudki, kuid see polnud siiski peamine. Oluliseks sai see, et näitus andis rahvale mõista, et saab ka teistmoodi, uutmoodi.

Näituseks hakati valmistuma juba nii varakult kui 1880ndatel. Majanduslikult tugevatele jalgadele tõusnud riigis hakati mõtlema, kuidas väärikalt tähistada Kolumbuse poolt Ameerika avastamise 400. aastapäeva. Kes kuidas, aga osa inimesi luges ja loeb seda siiani Uue Maailma sünniks ja seda pidi ju ometigi tähistama. Aga nagu selliste organiseerimistega kipub olema, läks siingi terve aastakümme kemplemise peale. Et kellele see korraldamise au ja kuulsus ikka osaks saab. Annab ju selline üritus korraldavale linnale ja ümbruskonnale tugeva tõuke majandusarengus, mis kuluks ära kõigile. Kemplemiste nahka läks lõpuks ka õige aastapäev ehk 12. oktoober 1892.

1890. aastal sai selgeks, et Kongress valib New Yorgi või Chicago kui kahe majanduslikult ja finantsiliselt kõige võimekama linna vahel. Mõlemal linnal oli kummalgi peotäis ajalukku läinud pankureid, kuid kaalukeele kallutajaks sai Chicago pankur Lyman Gage, kes suutis üksinda New Yorgi pakkumise 24 tunni jooksul mitme miljoni tollase kalli dollariga üle trumbata. Liisk langes ja näitus pidi Chicagos toimuma igal juhul 1893.

1871. aastal oli Chicagos kolm päeva möllanud suur tulekahju, mil põles maha kolmandik linnast, kuid sellest hoolimata elas 1833. aastal asutatud linnas 1890. aastal juba üle miljoni elaniku, olles NY järel suuruselt teine Ameerika linn. Asukoht on linnal suurepärane nii mandri ida- kui läänekalda poolt vaadatuna, lisaks olid olemas nii vee- kui raudteed.
Aega suurnäituse korraldamiseks oli vähem kui vähe, kõigega läks kiireks. Peamisi ehitisi kavandasid 14 kõige silmapaistvamat arhitekti, aga nende pakutust oli selgelt vähe. Eelmiseks ehk Pariisi maailmanäituseks 1889 pandi ju püsti Eiffeli torn ja see paistis üle maailma. Ega korraldajad tahtnud prantslastest viletsamad olla. See peab olema midagi uudset, originaalset, hämmastavat, unikaalset…

Saabub George Washington Gale Ferrise aeg
Väärt ideed on teinekord – või alati? – rasked sündima. Esimese hooga ei osatud midagi targemat pakkuda kui et: teeme ka torni, aga 500 jalga (167 m) kõrgema (Eiffeli torn on ilma antennideta 300,65 m)! See ettepanek sai sealsamas ka kõrvale heidetud – milleks Eiffelile veel lisakuulsust, kas me ise ei ole mehed?

Näituse üks põhikorraldajaid oli pilvelõhkujate ehitamisega tuntuks saanud Daniel H. Burnham. Tolleaegsed pilvelõhkujad tuleks tänapäevases tähenduses küll jutumärkidesse panna – need olid siis umbes kümnekordsed ja Minneapolises tegutsenud arhitekt L. Buffington nimetas oma 28korruseliseks planeeritud ehitise 1888. aastal koguni „stratosfäärilõhkujaks”.
Sel ajajärgul oli härrastel kas päritolu tõttu või ühiskonnas tunnustuse võitnuina tavaks kuuluda mingisse klubisse, Burnham oli nn Laupäevaõhtu klubi liige, mis ühendas arhitekte ja insenere. Kus siis veel kui mitte sellise koosseisuga klubis oma muret kurta?! Ja korda läks!

Juhuse tahtel viibis tol õhtul seal ka 32aastane, kahes kõrgkoolis insenerihariduse saanud George Washington Gale Ferris, kes teenis leiba raudteedele ja kaevandustele teraskonstruktsioone valmistades. Legendi kohaselt olevat Ferris ühes Chicago restoranis sõpradega koos õhtustades visandanud seal Suure Ratta ja see olevatki teoks tehtud, visandis midagi muutmata. See ei vasta kindlasti tõele, sest sarnast ideed olevat ta endas kandnud juba 5-6 aastat, nagu hiljem kuuldus. Rahva lõbustamiseks püstitatud vaaterattaid oli selleks ajaks ehitatud siin-seal ennegi, kuid ei kusagil nii grandioosset kui kavandas Ferris Chicagosse. On teada, et mingiks eeskujuks olid talle ka W. Somersi eestvedamisel 1892. aastal Atlantic Citysse püstitatud kolm 15meetrist puidust valmistatud ratast. Igatahes oli nüüd koitnud sobiv hetk oma plaan ellu viia.

Loe pikemalt augusti Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *