Keemiarelv läbi aegade

Foto:arhiiv

Keemiarelvad kuuluvad koos tuuma- ja bioloogiliste relvadega massihävitusvahendite hulka. Kuigi praeguseks on keemiarelv üleilmselt keelustatud, on siiski üksikuid riike, kes seda lepingut eiravad, terroristlikest rühmitistest rääkimata. Nii et keemiaoht hõljub siiani taeva all. Vaatleme siis, kuidas keemiarelv tekkis ja mida ta endast kujutab.

Mis on keemiarelv ja millised ühendid sinna kuuluvad, selle määratles Keemiarelvade konventsioon (CWC, Chemical Weapons Convention). Selle leppe täispikk nimetus on Keemiarelvade arendamise, tootmise, ladustamise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsioon, mis töötati välja Haagis tegutseva Keemiarelvade keelustamise organisatsiooni (OPCW, Organisation for the Prohibition of Chemical Weapons) poolt aastatel 1992–1993 ja see jõustus 29. aprillil 1997. Lepingule on andnud oma nõusoleku 192 riiki, alla on kirjutanud 165 riiki ning see on ratifitseeritud 65 riigi poolt.
2016. aasta oktoobriks oli hävitatud ligi 93% maailma deklareeritud keemiarelva varudest. Iisrael on küll lepingu allkirjastanud, kuid pole ratifitseerinud, Egiptus, Põhja-Korea ja Lõuna-Sudaan pole teinud kumbagi.

Keemiarelva ajalugu
Vanimaks keemiliseks ründeks võib lugeda arseeni sisaldava suitsu kasutamist Hiinas umbes 1000 eKr. Ka Homerose eepostes „Ilias“ ja „Odüsseia“ on kirjeldatud mürgitatud noolte kasutamisest Trooja sõjas mõlemal poolel. Vanimaks ajalooliseks sõjagaasi kasutamise kirjelduseks võib lugeda Ateena ja Sparta vahelises sõjas spartalaste poolt ateenlaste kindlusest väljasuitsetamist puidu, pigi ja väävli segu põletamisel tekitatud mürgise suitsuga. 15. sajandil said hispaanlased tunda pimestavat ja nahka ärritavat keemiarünnakut, kui Taino suguharu sõdalased loopisid enne rünnakut nende sekka hõõguva tuha ja tšillipipra pulbri segu. Leonardo da Vinci soovitas vaenlase laevade elavjõu vastu kasutada väävli, arseeniku ja vaserooste segu. 1672. aastal kasutas Münsteri piiskop von Galen Gröningeni linna piiramisel lõhkepomme, mis sisaldasid muu hulgas karumustikat. See taim sisaldab väga mürgist atropiini (surmav doos umbes nagu sinihappel). Seepeale sõlmiti kolm aastat hiljem Prantsusmaa ja Püha Rooma Riigi vahel maailma esimene mürkainete sõjas kasutamise keelustamise Strasbourgi leping.
Koos keemia kui teaduse ja keemiatööstuse arenguga leiti aina enam inimeste vastu relvana kasutatavaid aineid. Moodsa ajastu esimeseks keemiarelva alaseks viiteks võib lugeda 1854. aastal Krimmi sõja ajal Lyon Playfair’i soovitust kasutada kakodüültsüaniidiga (nn Cadet’ Suitsev Vedelik) laetud suurtükimürske Sevastoopoli piiramisel. Riburada ilmus ettepanekuid erinevate toksiliste ainete kasutamise soovitustega, mis viis 1899. aasta Haagi deklaratsioonini ja 1907. aasta Haagi konventsioonini mürkide või mürgitatud relvade kasutamise keelustamiseks.

Paraku kõik lepped ei pea. Loe lisa aprilli Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *