Kakuam – tuntud ja tundmatu

Foto:Kristi Tinno

Oleks päris huvitav teada, kui palju on neid, kes teavad, mis on kakuam? Kümnest üks? Sajast viis? Saartel ja ranna-aladel on teadjaid vast rohkem, sest lihtsalt öeldes on tegu suuremat sorti paadiga, mis aastakümneid aidanud rahvast toita. Paraku tundub, et kakuami paremad päevad olid minevikus.

Ometigi on mehi, kes õnneks nii ei arva. Kuidagi jäi netiavarustel seigeldes silma lookene värskelt vette lastud, taastuskuuri läbinud kakuamist. Et tegu on poisipõlvest väga tuttavaks saanud alusega, mis kippus justkui pildilt kaduma, siis süttis uudishimu rohkemat teada saada. Ega muud kui Saaremaale – sest seal, täpsemalt Nasval, see vana paat sündis uuesti.
Sain kokku väga muheda mehega. Nimeks Tiit Kuusk, igipõlise kaluridünastia esindaja, sest nii kaugele kui ta ajas teab, on kõik selle suguvõsa mehed kanged kalamehed olnud. Ja kui veri pidi viima rähnipoja puu otsa, siis peab ju kaluri pojast omakorda kalur kasvama!
Üheksakümnendate alguses tabasid meid kõiki suured muutused. Ei läinud see teistmoodi ka kalureil, pigem rullis muudatuste laine neist kõveminigi üle. Kolhoosi kollektiivi liikmest pidi kihku-kähku saama eraettevõtja – uju või upu!
Kaluril on palju vahendeid vaja. Kalapüük käib hooaegade kaupa, üks kalaliik tuleb rannamerre, teine kaob. Üks ja sama püünis ei sobi kaugeltki kõigeks, võrke ja mõrdu peab olema hulgi. Kõik nad tuleb merre püügile viia ja tagasi tuua, muidugi peab saagi kaldale saama – ja selleks on vaja paati. Aga paadile on vaja mootorit ja mootorile on vaja kütust!
Läks Tiidulgi kõige muu kõrval paati vaja. Ja just kakuami, lappajapaadi kõrvale. Kakuampaat on paat, mis suudab ühekorraga randa tuua 8-9 tonni kala, aga ühes seisevnoodas (ehk kastmõrras ehk kakuamis ehk kastis) võib hooaja haripunktil kala olla veel mitu korda rohkem. Pane need tonnid karpi, lase törts tomatisousti peale ja 30 000-40 000 suud saavad söönuks!
Siis selgus, et Läätsa rannas on kaldal seismas ja oma kurba lõppu ootamas paremad päevad selja taha jätnud kakuampaat. Väheke rääkimist, natuke valuutat vedelal kujul ning paat vahetas omanikku. Kauba peale anti veel pool teisestki paadist, juba pooleks lõigatust (teine pool oli jaanipäeval suitsuna taevasse tõusnud), et sealt vajadusel kaari võtta.
Vana paadi tohterdamine andis hea tulemuse ja sellega kannatas ilusti üle tosina aasta merd künda. Aga pikapeale kulus ta hõredaks ning tekkis küsimus – võtta või jätta?! Kui enamik mehi oleks käega löönud, öeldes: „Ah, mis sellest vanast risust enam…“, siis Tiit arvas õnneks teisti. Ja õigesti arvas. Kui üks paaditüüp on sadade kaupa üle poole sajandi oma rasket tööd teinud, siis ei saa teda ju ükskõikselt olematusse lasta vajuda. Terve Nõukogude Liit on vist söönud neid räimi, mis kakuamid kaldale vedanud.

Kakuam kui püünis
Paat on saanud nime püünise järgi, mille tarvis sellist suurt paati vaja läks. Kes asjaga rohkem kursis, need teavad, et kakuami oli/on algupäraselt jaapani püünis (hieroglüüfid „kaku“ ja „ami“). Mereleksikon ütleb selle püünise (kirjakeeles seisevnoot) kohta, et see on suurim lõkspüünis, koosnedes juhtaiast (juhttiivast), kari(karja)aiast, tõusuteest, ühest või mitmest pujust (saarlaste keeles pujusest) ja ühest või kahest pealt lahtisest kastist. Põlvest põlve teavad kalurid kalade rännuteid meres ja seetõttu teavad ka kohti, kuhu mõrd panna – tühi mõrralina leotamine jääb ära, kui meres ikka kala on. Kalade rännuteele asetatuna on see püünis vist sajaprotsendiline püüdja. Kohates juhttiiba, pöördub kalaparv sügavama vee suunas, aga seal ootab karjaaed, mis ei lase oma kujuga naljalt parvel tagasiteed leida. Karjaaed lõpeb kasti avaneva puju(se)ga. V-kujuliselt kitsenev puju(s) koondab parve aina tihedamaks massiks, kuni puju(se) lõpus avaneks nagu läbi pujuava pääsemine, aga tegelikult ollakse igast küljest ja alt mõrralinast moodustuvas kastis.
Väidetavalt võtsid eestlastest asukad kakuami kui püünise kasutusele Kaug-Idas juba üle saja aasta tagasi, aga kuidas ta sealt siia jõudis, pole teada. Küll on teada, et enne suurt sõda neid juba oli, aga kuldaeg oli möödunud sajandi teise poole alguskümnendeil. Kakuami-uurijate (A. Saluste jt) väitel olnud siis meres maksimumina 1400 sellist mõrda. Rahvas tahtis toitmist ja neid ei huvitanud, kas siia merre ka kedagi veel uut sugu tegema jääb. Kuue-seitsmekümnendail lisandus veel massiline traalpüük ja tühjaks see meri tõmmati. Nüüd pidi tasapisi taastuma…

Kakuam kui paat
Kakuam oli/on 10–12 meetrit pikk ja parraste vahe 2,5 m. Hea ujuvuse ja suure kandejõuga. Hea merekindluse tõttu võiks teda muukski kasutada, kui oskaks vajaduse välja mõelda. Kaared on poolemeetrise sammuga, plangutuse paksus 3,5 cm. Uued paadid tulid kõik Tallinnast vanas kalasadamas asunud kolhoosidevahelisest laevatehasest, neid ehitati seal aegade jooksul üle 500. Aga igal kevadel tuli kaluritel plangutus üle vaadata ja vajadusel takuga tihendada ning seejärel kogu paat tõrvaga katta. Tiidu paat sai nüüd plangutusele lisakaitseks klaasriide peale.
Esimestel paatidel olid mootorid nõrgukesed, vaid 20 hj (15 kW) diislid, hiljem siiski 60 hj (44 kW). Millegipärast kutsuti neid rahvasuus „mikuja(a)nideks”. Aastate möödudes need kadusid, siis hakati paatidesse panema traktorite mootoreid. Tiidulgi oli enne paadil T-40 mootor, aga nüüd nurrub seal prantslaste 50 hj (37 kW) Nanny. Seetõttu tekkis isegi pisike probleem – vene mootor koos käigukastiga kaalus nii palju, et nüüd kipub ahtriosa liiga veest välja jääma. Hakka või ballasti peale mõtlema… Käike kui selliseid pole, on edasi-vaba-tagasi. Sõidul on keskmine pöörete arv 2500 p/min lähedal; liikuma hakates tõmbab korraks pöörded maha, aga võtab siis hoo üles ja läheb. Kiirust on 7,5 sõlme ja sellest on küll, sest oma mõrrakohtadeni jõuab Tiit 0,5–1 tunniga.
Roolilehte liigutab hüdromootor ja töösilinder, mistõttu rooliratas on nii tilluke, et tundub mänguasjana, pilsivett pumpab muidu jahtidele mõeldud pilsipump. Paadi pardas on raskete võrkude-mõrralinade veest välja sikutamisel oluliseks abimeheks olev mõrrarull, selle käitamiseks on oma hüdrosüsteem. Roolikamber sai ehitatud kõrgemaks – n-ö originaalidel tuli roolimisel poolenisti kambrilaest väljas olla, sest veepritsmetega kaetud akendest ei näinud täpselt, kuhu tüürida. Moodsa aja märkidena on GPS-kaardiplotter+kajalood. See on nii täpne, et sel aastal mõrdu merre pannes satuti sellele mõrraankrule, mis möödunud aastal jäi mõrra väljavõtmisel õnnetuna merre …
Kogu uuendustöö tehti oma küla paadiehitusfirmas Nasva Forell OÜ, kaks põhitöötegijat olid V. Ella ja V. Kuusk. Ja maksma läks see mitme sõiduauto hinna ehk ligi poolsada tuhat eurot, millest küll 3/5 sai õnneks Saarte Kalanduselt.
Kokkuvõttes sai nii tehtud üks tubli tegu ja loodame, et vana uus paat peremeest kaua truult teenib.

Tahaks märkuseks mõned parandused kirjutada. Kakuami kirjutatakse i täht lõpus. Kakuamipaate valmistati Tallinna Kolhoosidevahelise laevatehases aegade jooksul 1000 kakuamipaati (1954-1994). Kahjuks Saaremaal ja mujal Eestis on kakuamipaadid väljasurev paadi liik. Kuid Pärnumaal kohtab kakuamipaate suuremates kalurisadamates küllalt. Kahjuks puidust kakuamipaatide aeg hakkab läbi saama. Uusi plastik kakuamipaate ehitatakse veel praegu Pärnumaal. 1956 aastal oli Eesti randades meres 1386 kakuami. 2013 aasta alguses oli välja andud Eestis 358 kakuamipüügi luba, millest Pärnumaal 175 kakuamipüügi luba. Hiiumaa ja Harjumaal on see püügiviis välja suremas. Saaremaal ja Läänemaal on ka see kakuamipüük ajalooks samas suure tõenäosusega. Pärnumaal ja Virumaal on rannapüügi räimevarud kõige paremas seisus. Kurvastusega peab mainima, et Eestis pole praegu inimest, kes uurib sügavuti rannakalanduse ajalugu. Tore, et kirjutasite selle loo, kuid teine kord võiksite rohkem Eestimaa randu külastada, et lugu ei oleks väga kaldu ühe maakonna poole. Kahjuks tean, meie väikse rahvaarvu juures on raske teha head ajakirjanduslikku lugu. Hea lugu vajab aega ja rahalisi vahendeid, et teha üks põhjalik, korralik lugu.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *