Jalgratas sai leiutatud

Foto:arhiiv

Kuulen kõrvus daamide kiljumisi kahe sajandi tagusest ajast Mannheimi lossiaiast, kui neist oli ratastega puupingil mööda tuhisenud vabahärra Karl von Drais. Issake, mis see oli, saatan või kes? Ja millega ta ringi sõidab?

Ei olnud saatan, oli parun Karl Friedrich Christian Ludwig vabahärra Drais von Sauerbronn (1785–1851) ja seninägematuks asjanduseks oli meile nii tuttavaks ja vajalikuks saanud jalgratta esiema või -isa.
Mees ise oli väga värvikas kuju, kelle kirjust eluloost võiks kirjutada omaette põnevusloo, aga räägime siiski hoopis tema leiutatud jooksupingist. Sest seda ta oli, kahe ratta kohale asetatud laud, mille peal sõitja kaksiratsa istus ja jalgadega hoogu andis.
Hea, et esiratast sai mingil määral ka tüürida, aga kuna kiirus polnud suur, siis sellest vähesest piisas. Mingeid pidureid tal polnud, seega suuremast kallakust allasõidule ei maksnud mõeldagi. Tasasel maal ei saanud hoog väga suureks kasvada, sest edasiliikumiseks pidi jalgadega tõukama, mingeid pedaale ega jõuülekannet ei olnud. Pink oli üsna robustne ja raske, millele lisandus sõitja kaal. Kuna massi jätkus, siis pidid edasiliikumiseks vist üsna sitked sääred olema ja ähkimist-puhkimist tuli omajagu. Oli kuidas oli, aga jutuainet andis leiutis kõvasti. Ja et kõrgete härrade arvates oli ilmselgelt tegemist üliohtliku asjaga, siis keelati varsti sellega sõitmine teedel, kus inimesed kõnnivad. Aga üldkasutatavatel teedel ei saanud ka sõita, sest hobuveokid olid need muutnud nii rööpalisteks, et halvasti tasakaalus püsiva jooksurattaga polnud seal midagi teha. Rohmaka konstruktsiooni ja heade sõiduteede puudumise tõttu ei saanud leiutis (üli)populaarseks, kuid ideega edasiliikumiseks siiski piisavalt.

Mõni on leiutajaks sündinud
Karl jooksutas oma pinki esimest korda 12. juunil 1817 Mannheimi (Baden-Württemberg) lossi – suuruselt Euroopa teine loss Versailles’i järel, ehitise pindala kuus hektarit! – ümbruses. Kuna leiutaja oli nii teada-tuntud mees, siis on ajalugu jäädvustanud, et esimese proovisõidu pikkus oli 7 kilomeetrit, mille läbimiseks kulus tal aega natuke üle tunni. Seega vaid kiirkõnni tempo, kuid kõva avapauk mootorita liiklus- ehk transportvahendi sünnile.

Leiutaja sai pingiga joosta veel 1817. Mannheimi ümbruses ja järgmisel aastal Pariisis, enne kui seda üliohtlikku leiutist asuti keelama. Keelati Saksamaal, aga ka Inglismaal, Ühendriikides, isegi Calcuttas… Ometigi sai sellest pingist tema tuntuim leiutis, sest see tegi tee lahti jalgrattale.

Loe Tormi Soorski põhjalikku ülevaadet jalgratta sünniloost juuni Tehnikamaailmast!

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *