Internet – algus… ja kas ka lõpp?

Foto:

Eelmisel aastal sai kolmekümne viie aastaseks internet, üks eelmise sajandi suurim inimkonna leiutis televisiooni, tuumaenergia ja kosmosesaavutuste kõrval. Ega meist keegi ei kujutaks enam ettegi elu ilma internetita.

Tõuke interneti tekkeks andis 4. oktoobril 1957. a kosmosesse lennutatud “piiksuv muna” – esimene maa tehiskaaslane Sputnik. Külm sõda oli oma parimas hoos ja korraga avastas USA, et nad on tehnoloogia alal oma kurjematest vaenlastest maha jäänud.
Nii loodigi Dwight Eisenhoweri suunistel kaitseministeeriumi direktiiviga 5105.15 ARPA (Advanced Research Projects Agency), kuhu kaasati tolle aja parimad teadusjõud. Ülesandeks oli luua hajusvõrk, mis ka tuumasõja puhkedes suudaks tagada ühenduse terveks jäänud piirkondade vahel.
Projekti üheks liidriks kutsuti L. Kleinrock Massachusettsi tehnoloogiainstituudist. Projekti kaasati ka suuremad infotehnoloogiafirmad ja ülikoolid ning 1966. aastaks loodi ARPANETi-nimeline plaan. Praktikasse jõudis see alles 1969. aastal, mil sooritati esimesed infovahetused kaugside abil nelja ARPANETi suurarvuti vahel. Internet oli sündinud!
Veendunud oma edus, kutsuti oktoobris 1972 Washingtonis kokku esimene rahvusvaheline ICCC-konverents (International Conference on Computers Communications), kus demonstreeriti maailmale tolleks ajaks edukalt toimivat võrgustikku 40 hosti vahel üle terve riigi. Projekti edasiseks arendamiseks moodustati INWG-grupp (International Network Working Group), mille esimeseks juhiks sai interneti üks suurkujusid Vinton Cerf. Samal ajal pandi alus ka elektronpostile, e-mailile, mille loojaks sai Ray Tomlinson. Tema loodud meiliaadressi kuju kasutajanimi@arvutinimi kasutatakse tänapäevani.

TCP/IP
ARPA võrkudevahelise suhtluse (inter-networking) jaoks loodi ARPAs uurimisprojekt, mida kaasati juhtima Cerfi kõrval teiseks interneti isaks peetav Robert Kahn. Nad esitasid 1973. aastal oma ideed INWGile, millest 1974. aastal vormistati esimene TCP-protokoll (Transfer Control Protocol). 1978. aastal jagatakse TCP-protokoll kaheks: TCPks ja IPks (Internet Protocol). Neil kahel baseerubki kogu tänapäeva interneti elu ja tegevus. Kui arvutid suhtlesid enne TCP/IP-aega host-to-host põhimõttel, siis uus protokoll baseerub kogu informatsiooni jagamisel pakettidesse, mis varustatakse aadressiga, millisest masinast info tuleb ja kuhu ta läheb, ning reeglitega selle taas tervikuks moodustamiseks ning veaparanduste kontrolliks jpm.
Esmane aadress-süsteem baseerus 32bitisel ruumil. Iga masina aadress kujutab endast neljast punktiga eraldatud arvust vahemikus 0–255 – näiteks Ühinenud Ajakirjade veebiserveri aadressiks on 194.204.26.107. Esimesed 8 bitti on A-taseme võrgu oma (riiklik suurtase), edasi 24 bitti juba piirkondlike alamvõrkude jaoks.
Võrgundus areneb sealt alates kasvava kiirusega, 1981. a luuakse mitme USA ülikooli vahel BITNET, 1982 alustab tegevust esimene suurvõrk Euroopas – EUNET. Ning sama, 1982. aasta saab Interneti kui TCP/IP abil ühendatud “võrkude võrgu” termini kasutuselevõtu aastaks. Paljud loevadki just seda aastat interneti sünniaastaks. Eelneva alusel saabki defineerida interneti:
Internet on globaalne infosüsteem, mis:

on loogiliselt ühendatud globaalsesse unikaalsesse IP-il (või selle edasistel arendustel) baseeruvasse aadressruumi;
võimaldab TCP/IP-l (või selle arendustel) baseeruvat kommunikatsiooni või kasutada teisi IP-ga ühilduvaid protokolle;
jagab, kasutab või muudab kättesaadavaks (kas avalikult või privaatselt) kõrgema taseme teenuseid, mis baseeruvad eelmainitud infrastruktuuril.

Tänu ühtse protokolli kasutuselevõtule suureneb järsult hostide arv, mis juba 1983. aastal ületab 1000 piiri. Kui varasemal ajal oli igas masinas teiste arvutite aadresside nimekiri, siis enam ei suudeta seda niisama lihtsalt hallata. Turule on ilmunud personaalarvutid ning uute virtuaalmaailma elanike arv kasvab pidurdamatult. 1984. aastast võetakse kasutusele nimeserverite (Domain Name Server – DNS) süsteem. Lisaks numberkujule tulevad kasutusele ka lihtsamalt meeldejäävad ning enam informatiivsed nimekujud. Ütleb ju nimi www.ajakirjad.ee tunduvalt rohkem ja seda on kordi kergem meeles pidada kui eespool toodud numbrilist aadressi. Kuna kogu suhtlus arvuti “raua” tasemel toimub ikkagi numberkujul, siis pöördub klient esmalt nimeserveri poole ja saab sellelt sihtarvuti numbrilise aadressi, kuhu siis juba edaspidi pöördutakse. Kui nüüd juhtub antud nimeserveris vastus puuduma, pöördub nimeserver ise järgmise serveri poole, mille kaudu ta vajaliku info lõpuks hangib.
Lihtsustamaks orienteerumist eri aadresside seas, võetakse kasutusele kindlad domeeninimede lõpud: .edu on haridusasutus (educational), .com äriettevõte (commercial), .gov riiklik asutus (government), .mil sõjaline (military) ning .org ja .net rahvusvaheliste ja interneti-organisatsioonide tarbeks. Kuna internet laieneb ka mujale maailma, siis igas riigis kasutatakse domeeninime lõpuna vastava riigi lühendit: .ee kuulub Eestile, .fi näitab Soomet, .de Saksamaad jne.
1987. aastal ületab hostide arv 10 000 piiri ning nagu igat arenevat süsteemi, tabab ka internetti esimene tagasilöök. 1988. aastal pääseb väikese vallatusena ja samas katsena vabadusse USA üliõpilase Morrise loodud isepaljunev programmike “Internet Worm” ning halvab ühe päevaga üle kümnendiku tolle aja internetis olnud arvutite tegevuse. Kuhu see on viinud, saame me iga kuu lugeda…

WWW
1990. aastal avaldavad Tim Berners-Lee ja R. Cailliau World Wide Webi (WWW), hüpertekstil (HTML) baseeruva ja HTTP-protokolli kasutava infosüsteemi alused. Idee rajaneb erineva info (tekst, audio, pildid jms) liitmisel ühtseks tervikuks linkide abil (osa tekstist või ekraanitaustast), mis avavad mingi uue infoallika, kui neil hiirega klikkida. Selliste infobaaside kasutamiseks loodi ka eriline programm – lehitseja, brauser.
Esialgu jääb uus süsteem tagasihoidlikult akadeemiliseks ja suurt populaarsust veel ei leia (1992. aastaks on veebisaitide (kohtade) arv 50, 1993. lõpuks veel alla 150), kuid dzinn on pudelist valla päästetud. 1993. aastal loob NCSA (National Center for Supercomputing Applications) diplomand Marc Andreessen graafilise kasutajaliidesega brauseri Mosaic X. Noort geeniust märkab IT-maailma suurkuju Jim Clark ning nende kahe hiilgava aju koostöö on juba ajalugu – Netscape Communications, millest sai suurima ja kiireima tähelennuga IT-firma. Tänu graafilise liidese pakutavatele võimalustele, installeerimise ning kasutamise lihtsusele veeb plahvatas! 1994. aasta lõpuks oli veebisaitide arv kahekümnekordistunud ning aastaga võis nende arvule veel nulli lisada. Praegu ületab nende arv sadu miljoneid ning Google on indekseerinud juba ligi kaks miljardit lehte!
Sellist magusat suutäit ihaldas loomulikult enda huvides kasutada ka suurim tarkvaragigant Microsoft. Üllitades oma esimest 32bitilist operatsioonisüsteemi Windows 95, astub ta paljukirutud ning kiidetud sammu: ostnud ära Mosaici kloonil rajaneva Spyglass-nimelise brauseri, liidetakse see Internet Exploreri (IE) nime all tarbijateni saabuva OSi (operatsioonisüsteem) koosseisu. Kuigi paar aastat valitses Netscape turgu ning IE jagas vaid tühist osa brauserite koguarvust, siis arvutiga komplektis saabuva maailma levinuima OSi osana oli nende saatus ette otsustatud. Ehkki lahingud Microsofti vastu jõudsid isegi USA Ülemkohtusse, suutis ülirikas kompanii sealt võitjana väljuda ning palju aastaid pea ainsana troonida brauserite turul. Olukord on aga muutumas viimastel aastatel, mil oluliselt turvalisemad ja kiiremad konkurendid on endale järjest suuremat osa hammustamas (Opera, Mozilla jt), eriti populaarseks on aga tõusnud Mozilla uusim tasuta brauser Firefox.

IPv6
Ajal, mil loodi TCP/IP-protokoll ning pandi alus internetile, oli liidetavaid võrke väga vähe, personaalarvutid olid tundmatu maa ja keegi ei osanud ennustadagi nende saabumist. 32bitine aadressruum pakub teoreetiliselt kuni 4 294 967 296 unikaalset arvu ja seega tundus see arv tollal lõpmatult suurena. Tollane visioon liig suurest numbrist on kadumas nagu vesi kuiva liivakasti (meenutagem siinjuures Bill Gatesi arvamust DOSi (Disk Operation System) luues, et keegi ei vaja kunagi rohkem operatiivmälu kui 640 kB!).
Kuna aga algse ideoloogia põhjal jagati suurtele, A-domeenidele, vaid 8bitine aadressruum 256 võrgu jaoks ning kuna mitmed aadresspiirkonnad on reserveeritud eri otstarvete jaoks, on kasutatav osa veelgi pisem. Kui arenevate maade (Aasias India ja Hiina jpt, Aafrika, Ladina-Ameerika jne) varustatus arvutitega kasvab samas tempos kui praegu, hakkab vabade aadresside hulk peagi otsa lõppema. Käesoleva aasta 28. jaanuariks oli 229 maailma riigis välja jaotatud juba 2 196 116 743 IP-aadressi ehk umbes pool teoreetilisest maksimumist (USAle kuulub sellest üle 1,3 miljardi, Eesti lepib hetkel 499 779ga). Kuna aga saabumas on aeg, mil IP-aadressi vajavad mitte ainult arvuteid ostvad uued netikodanikud, vaid rakendusi leitakse ka seadmetele, mis meelsasti kasutaksid IP-aadressi ja selle hüvesid (mobiiltelefonid, PDAd, miks mitte autod ja koduelektroonika), siis on arusaadav mure tuleviku pärast: kas internet lõpeb otsa??? Ent lahendus on siin juba olemas – välja on töötatud uus IP-versioon 6 (lühemalt IPv6).
Töö 128bitise aadressruumi loomisega algas 1994. aastal, kuid aktuaalseks on ta muutunud just uuel aastatuhandel. Teoreetiline aadresside arv uues ruumis oleks 2 astmel 128 ehk ümmarguselt 340 undetsiljonit. Selline üüratu number pole taas mitte paanika, et kunagi aadressid otsa saaksid, vaid aadressi moodustamise loogika, kus võrguaadress määratakse 64bitise prefiksiga ning ülejäänud 64bitine osa seadme enda raudvara poolt. Aadress esitatakse harilikult kaheksast koolonitega eraldatud grupist neljast kuueteistkümnendsüsteemi numbrist koosnevana, näiteks 2993:0db3a:1234:aa8f:2345:f000:absd:1001. 16-süsteemis tähistab a-d 10, b-d 11, c-d 12 jne.
Kel huvi uut süsteemi uurida ja katsetada, leiab infot aadressilt: http://www.eenet.ee/IPv6/. Nii et selles osas pole interneti lõppu veel ette näha, ka toetatakse vana IPv4-protokolli vähemalt aastani 2025. Interneti lõpu teise ohuna toodud põhjused (netis liikleva rämpsu osakaalu suurenemine tasemeni, mil vajalik info saamata jääb, häkkerite rünnakud jne) on aga juba inimese enda teha ning ühiskonna lahendada. Kas viib see seni avalikule internetile “suukorvi” pähetõmbamiseni, raskete karistusteni vms, seda näitab juba lähim tulevik.

Täielikku artiklit saab lugeda pdf-kujul.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *