Dvigatel, kunagine majanduse suur mootor

Foto:

Nagu mitmed teised Tallinna suurtehased, rajati ka Dvigatel (vn k mootor) veel siis, kui Eestimaa kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Käesoleva aasta 9. mail tähistab huvitava ja keerulise minevikuga vagunitehaseks loodud ettevõte, mis hiljem muudeti salastatud sõjatehaseks, oma 110. sünnipäeva.

Dvigateli kui tulevase vagunitehase projekti kinnitas tsaar Nikolai II 1897. aasta 25. oktoobril Tsarskoje Selos. Tehase asupaigaks valiti välja Lasnamäe paepealne, sest läheduses olid Ülemiste järv, vana Tartu postimaantee, rikkalikud paekivivarud ning Tallinna–Peterburi raudtee. Ettevõttele määratud tohutu maa-ala (116 hektarit) ümbritseti ligi nelja kilomeetri pikkuse ja kolme meetri kõrguse kivimüüriga. Lisakruntidega küündis kogu maa-ala suurus 131 hektarini.
Dvigateli rajamisel osales ligi 8000 inimest, kusjuures rohkesti maamehi saabus teenistust otsima Hiiu- ja Saaremaalt. Kiiresti – vaid aasta jooksul – ehitati 220 hoonet (katlamaja, remondi- ja montaažitsehh, treimis-, valu- ja sepikoda, saeveski, sadulsepa-, puusepa- ja lukksepatöökoda, raudteejaam jt).
Dvigateli aastatoodanguks oli arvestatud 5000 kauba- ja 600 reisivagunit, lisaks 3 miljonit puuda (48 000 tonni) vagunite tagavaraosi ja raudteevarustust. Ruumid ja sisseseade võimaldasid normaaloludes valmistada 250–300 kauba- ja 20–30 reisivagunit kuus.
1899. aasta 1. maiks oli ettevõte saanud tellimusi juba 4 miljoni rubla väärtuses. 9. mai hommikul saabusid pealinnast Peterburist kõrged külalised, kes osalesid ettevõtte sisseõnnistamisel, seetõttu on just seda kuupäeva hakatud tähistama Dvigateli sünnipäevana.
Tehas valmis esimeseks augustiks. Ajalooürikud räägivad, et tippajal töötas tehases ligi 4000 inimest. Esimese 20 aasta jooksul tehti Venemaa ja Hiina raudteedele 19 673 kauba- ning 2042 reisivagunit. Viimaste hulgas oli väga palju I klassi ja salongivaguneid Hiina raudtee tarvis. Lisaks tehti trammivaguneid mitmele suurlinnale (Moskva, Harkov), aga ka Tallinna jaoks.
Tegemist oli võimsa tehasega. Eesti esimene 450 kV vahelduvvoolugeneraator paigaldati 1899. aastal just tehasesse Dvigatel ja Vabadussõjaaegse energiakriisi ajal varustas tehas õhtutundidel Tallinna linna elektriga.

Valusad tagasilöögid
Venemaa 1900.–1903. aastate majanduskriis ei läinud mööda ka Dvigatelist. 1901. aastal töötas tehases 2700, 1904. aastal kõigest 1330 töölist. 1906. aastal vallandati uute tellimuste puudumisel veelgi töötajaid ning tööliste arv kahanes ligi tuhandele. Arusaadav, et asjade selline käik võis töölised närvi ajada. Dvigateli kunagise meistri Nikolai Urmi mälestuste järgi tehti 1905. aasta „revolutsiooni” ja ka 1917. aasta segastel aegadel tehase sepikojas mõõkasid. Veterani meenutusi kinnitab Dvigateli ümberehitusel avastatud külmrelvade ja lõhkeaine peidukoht. Väidetavalt varustasid tehasest saadud külmrelvadega end peamiselt need isikud, kes tegid röövretki maapiirkondadesse.
1909. aastal oli toodangu maht kahanenud kolmandikuni, 1910. aastal kahanes Dvigateli töötajate arv 700ni.
Alates 1911. aastast hakkas tehas vagunite kõrval valmistama tööstustesse ja laevadele sobivaid Orjol- ja Atlant-tüüpi diiselmootoreid. Mõnevõrra kasvas tootmine I maailmasõja eelseil aastail. Sõja-aastail tootis Dvigatel kolme- ja kuuetolliseid suurtükimürske, vankreid ja kuulikaste. Pärast sõda tehti ka põllumajandusmasinaid – 1919. aastal tellis Tallinna Eesti Majandusühisus 1100 ühe- ja kahehobuseatra. Sama aasta lõpus ostis Eesti Vabariigi raudteevalitsus tehaselt 112 uut kaubavagunit.
1920. aastal sõlmitud Tartu rahu järel vähenes kõigis Tallinna metalliettevõtetes Venemaa tellimustööde arv. Kui 1921. aastal oli tehases veel alles 400 töölist, siis 1922. aasta aprillis oli neid vaid 126. Kui samal aastal remonditi Dvigatelis 23 Venemaa vedurit, siis 1923.–1925. aastal oli suurimaks tellimuseks Tallinnale 4 mootorvaguni ja 9 elektritrammivaguni ehitamine. 1928. aastal ehitati veel 4 mootorvagunit.
Tehases jätsid soovida tööviljakus ja -kultuur. Et tsaariajast päritud töödistsipliiniga asjad päris korras polnud, sellele viitavad 7. novembril 1921. aastal kinnitatud “Wagunitehase “Dwigateli” sisemise korra määrused”, kus keelati meistri loata teistes töötubades ringi luusida ning vabriku territooriumil kaubelda. Sisekorra punkti nr 14 alusel oli keelatud: “Ettewõtte ruumidesse joobnud olekus ilmuda, kaarta ja muud mängida, alkohoolilisi jookisid ühes tuua, töö ajal tukkuda ja magada jne.” Hirm spioneerimise ees ei olnud võõras ka tol ajal, sest määruse 16. punkt keelas: “Walmistawate tööde joonistusi, üleswõtteid ehk mudelisi wälja wiia.”
Tellimuste vähenemise tõttu hakkasid tehast kummitama suured võlad ning 1931. aasta 29. mail läks Dvigatel koos sisustuse ja võlgadega haamri alla. Ostjaks oli Riia sarnase ettevõtte direktor F. Kätte. Oksjonist nädal hiljem väljastas tolleaegne majandusminister M. Pung loa uue aktsiaseltsi Eesti Dvigatel asutamiseks. Viimase põhikirja 1. punkt sätestas, et Eesti Dvigateli eesmärk on igasuguste maismaa-, vee- ja õhusõidukite ehitamine. Vedurite remontimise ja lennukite ehitamise kõrval valmistasid ettevõtte ruumides tegutsevad väiksemad ettevõtted ka tarbekaupu.

Dvigateli lennukid
1922. aasta 21. jaanuaril “…tehti Dvigateli vabrikus algust 6-e esimese Eesti aeroplaani ehitusega, 3-me esimese aeroplaani ehitamine peab valmis jõudma 15-daks märtsiks, kolme järgmisega 1-seks aprilliks” (Vaba Maa, 24. 01. 1922, Eesti lennukroonika, 2003). Lennuki tüübiks oli Saksa päritolu Sablatnig P-III, ka kõik tähtsamad detailid ja agregaadid toodi Saksamaalt, sh vedelikjahutusega 200 hj mootor. Töögi toimus Saksa inseneride ja meistrite juhendamisel. Lennukid olid puitkonstruktsiooniga – palju Lutheri vabriku vineeri, mida hindasid ka teiste maade lennukiehitajad – ja tiivad “vastupidavaks tselloneerimise teel” tehtud riidekattega. Kaks pilooti istusid tiiva tagaserva all lahtises “kabinett ei ole mitte tapetseeritud, väljaminnes hügieenilistest eeldustest, vaid lihtsalt vineeritud ja istmed polsterdatud” kokpitis, kinnisesse reisijate kabiini mahtus kuus inimest, mida talvistel lendudel soojendati mootori juurest tuleva sooja õhuga. Lennukite ehitamine ei läinud libedalt, töölised streikisid ja lisaks muud hädad – 1924. a juulist on teada, et üks lennuk oli veel Dvigatelis võlgade katteks pandiks.
Tehti ka sportlennukeid. Ajaleht Postimees teatab oma 1933. aasta 29. aprilli numbris: “Kaks lennukit on walmimisel”. Väiksem alapealkiri kuulutab, et Eesti lennukid ehitatakse piinliku hoolega. Õhumasinad plaaniti valmis saada 1. juuniks. Lennukite ehitamiseks anti ühingule 10 000 krooni hädaabitööde rahadest. Kahe lennuki ehitus pidi maksma umbes 14 000 krooni, seega 4000 krooni jagu kulusid jäi õhuasjanduse ühingu kanda. Tegelikult läksid lennukid 2000 krooni kallimaks kui esialgu planeeritud, sest kohalike tööliste töötamise kiirus ja kvaliteet jätsid soovida, mistõttu kasutati ka Saksa töölisi. Mootorid toodi Saksamaalt, kõik muud osad valmisid kohapealsetes töökodades. Lennukid olid Raab-Schwalbe II tüüpi, millistega omal ajal püsitati maailmarekord selililennus.

Taas impeeriumi rüpes
1941. aasta lahingutes kannatada saanud poollagunenud tsehhides hakati sõja-aastail jälle tootma tarbekaupu – seepi, kingakreemi, nööpe, rõhknööpe, naiste käekotte jms. Võib-olla oli naistele mõeldud kaupade suur nomenklatuur tingitud sellest, et tol ajal paiknes tehase juhatuse hoones naiste ühiselamu…J
Tehas seisis varemeis kuni 1947. aastani, mil algas selle ülesehitustöö, kus osalesid nii sõjaväelased kui vangid. Kuigi ettevõtte territoorium vähenes, sest osa maad läks lennuvälja ja elamubarakkide alla, on seda ajajärku nimetatud tehase uuestisünniks. N. Liidu avarustest hakkasid saabuma tööpingid ja spetsialistid. Töölisi hakati välja koolitama kohalikus 49. kutsekoolis. Töötingimused taastatud tehases olid rasked, sest puudus keskküte ja veevarustus. Vabrikusse veeti vett hobuveokeil vaatides, sooja andsid trofeedeks saadud auruvedurid.
Ettevõte orienteeriti masinaehitusele, N. Liidu areneva aatomitööstuse tellimuste täitmiseks ja mittestandardse toodangu valmistamiseks. 1951. aasta augustiks olid kõik taastamis- ja ehitustööd lõpule viidud. Dvigatel oli astunud uude ajajärku, mida võis iseloomustada kahe sõnaga – reaktorid ja geoloogialuure seadmed. 1960. aastatest alates kasutati seal N. Liidu eesrindlikemat tehnoloogiat, näiteks programmjuhtimisega metallitööpinke, ülisuurte detailide – näiteks aatomielektrijaamade reaktorite – töötlemiseks valmistatud karussell-, höövel- ja treipinke. Tööle pandi unikaalsed, 1250tonnise survejõuga pressid ning väga suurte detailide kuumtöötlemisahjud. Tipptasemel tehnoloogia võimaldas keevitada ühtseks monoliitseks tükiks nii üliõhukesi (2 mm) kui ka ülipakse (400 mm) metall-lehti. Valmistati keerulisi detaile ja seadmeid, kuni 500 eri nimetust aastas. Tehnilised võimalused lubasid täita keerulisi tellimusi täppismasinaehitusest ja peenmehhaanikast alates kuni suuremõõtmeliste metalltarinditeni, mida vajasid keemia-, energeetika-, aatomi-, kosmose- ja sõjatööstus.

Külm sõda ja salastatus
1996. aasta 5. augusti Luup kergitab salastatud sõjatehaselt Dvigatel veidi saladuskatet ja kirjutab, et tehases oli mitu kontrollivat salateenistust: I ja II osakond eesotsas polkovnikutega, lisaks KGB ja GRU ning lisaks veel läbi tehase põimunud parteikomitee. I osakond tegeles sisemise šifreerimise, kodeerimise ja dekodeerimisega, II osakond valvas väravaid ja kontrollis läbipääsulube. Metallist detailid, mis olid tähistatud numbri- ja tähekombinatsiooniga, läksid tootmistsehhist (number ja täht) koostetsehhi (number ja täht). Sealt edasi Dvigateli väravasse (number ja täht), edasi kusagile numbri ja tähega tähistatud N. Liidu tehasesse ning sealt juba mõnele salastatud objektile või kosmosesse. Tehases tsehhiülemana, peainseneri ja direktorina (1979–1986) töötanud Boriss Svjatušenko meenutab: „Kuuekümnendate alguses (Kuuba ja Berliini kriiside ajal) arendati Dvigateli tehast järsult keerukama tehnoloogia suunas. Valutsehhides tegime 28%-lise niklisisaldusega eriterast, mis kannatas praktiliselt igasugust keskkonda, ka kosmilist ja radioaktiivset. Töötajate arv kasvas 1979. aastaks 5800ni. Toodete nomenklatuur vahetus igal aastal umbes 300 nimetuse jagu.” Ei saa mööda vaadata sellest, et nõukogude ajal töötas Dvigatel koos teiste üleliiduliste tehastega kõige muu kõrval ka nn migratsioonipumbana, tuues Eestisse iga päev suure kodumaa avarustest üha uusi parema elu otsijaid, kes tuli ka kusagile ära majutada. Nii kerkisid Koplisse, Lasnamäele, Keldrimäele, Pronksi ja Liivalaia tänava kanti nendele mõeldud elumajad. Silmapaistvam neist on oma ajastu stiilinäitena Stockmanni vastas paiknev viisnurgaga pärjatud üle linna trooniv stalinlik „minarett”.

Tähesõda, tuumaseadmed ja interliikumine
Üks tuntumaid ja samas vastuolulisemaid tehase direktoreid oli Vladimir Jarovoi, kes toodi 1986. aastal kohale Leningradist. See oli aeg, kui valmistuti rinda pistma Ronald Reagani tähesõdade programmiga ning valmistuti laserrelvadega peetavaks kosmosesõjaks. Nagu teame, kurnas see ülikallis võidurelvastumine N. Liidu välja ning paljud Dvigatelis algatatud kõrgelennulised projektid jäid lõpetamata või hoopiski paberile.
Jarovoi ajal alustati 3. tsehhi, 9. tsehhi ja hirmsuure 44 000 m2 pinnaga 95. tsehhi ehitust. Viimane aga jäi käiku andmata. Valmisid esimesed tuumajõuseadmed Pamir, mis kaalusid 56 tonni. See raskeveokile paigaldatav agregaat oli mõeldud kõrbepiirkondade energiaallikaks. Kõige väiksem oli sputnikutele jm mõeldud tuumaseade Jenissei 1 – kuigi linnalegendi kohaselt mahtus see kenasti kirsasaapasse, siis nii väike ta küll polnud, aga väike küll. Pamiire ja Jenisseisid sai valmis mõni üksik, 95. tsehhis valmistada kavatsetud kuni 30 meetrit kõrgete reaktorimürakateni ei jõutud. Suurimatest said valmis Voroneži ja Nižni Novgorodi aatomisoojusjaamadele ning Kaspia veemagestamisseadmele mõeldud reaktorid. Neid seadmeid tellisid hiljem ka Hispaania ning veel mõned riigid.
Ei saa mainimata jätta, et suure hulga valdavalt muukeelsete töölistega Dvigatel oli üks Eesti iseseisvumise vastu võitlemise kantse nii esimese vabariigi ajal kui ka taasiseseisvumise perioodil. Polnud juhus, et just Dvigateli lähedal lasti 11. detsembril 1918. aastal rindele suunduva soomusrongi nr 2 taga õhku raudtee – õnneks jäid diversandid plahvatusega hiljaks.
Ka impeeriumimeelse interliikumise pesaks oli Dvigatel ja selle juhiks Jarovoi, mis tähendas 3 aastat kestnud võitlust Rahvarinde ja Eesti iseseisvumise vastu.
Kuid seal tehti ka rahumeelseid asju. Näiteks Pirita olümpiatule urn on tehtud selles tehases. Samuti on Dvigateli toode ka Pirita tee äärde püstitatud pilkupüüdev mälestusmärk hukkunud vaprale langevarjurile Charles Leroux´le, kes sooritas 1889. aastal Lasnamäe kohal hüppe õhupalli korvist, kuid kelle tuul kandis Tallinna lahte. Kui selgus, et suuregabariidilist ausammast pole võimalik tehasest Pirita tee äärde mööda maismaad transportida, oli Jarovoil vaja teha vaid üks telefonikõne ja kohale saabus suur sõjaväekopter, mis terastorudest konstruktsiooni oma kõhu alla riputatuna probleemideta vajalikku kohta toimetas.

Lõpetuseks
Taasiseseisvumisega kaotas Dvigatel järjekordselt kogu oma turupotentsiaali ja 1991. aastal moodustati riiklik aktsiaselts Dvigatel. 1996. aastal saabus ettevõtte õuele juba vana tuttav pankrotitont. 1996. aastal erastas Dvigateli selleks spetsiaalselt loodud AS Diamark, mille üheks osapooleks oli AS Mainor.
Järgneva 10 aasta jooksul prooviti taastada endise Dvigateli tootmisvõimsust, kuni 2005. aastal otsustati täielikult ümber profileeruda. AS Diamarki senine suurim osanik AS Mainor omandas kevadel ettevõtte kontrollpaketi. Jõuti arusaamiseni, et Tallinnast on puudu kaasaegne tehnoloogialinnak, nagu on Stockholmi kõrval Põhjamaade Silicon Valleyks kutsutav Kista City tehnoloogialinnak.
Täna asub Dvigateli 33hektarilisel maa-alal mitmekülgne ja tulevikule suunatud Targa Äri Linn Ülemiste City, mis on koduks suurele hulgale ettevõtetele ja firmadele. Ka meie jutu peakangelase Dvigateli tööstuspotentsiaal pole aegade hämarusse kadunud ja elab edasi AS E-Profiil jt samalaadsete firmade näol, mis on vanemate tööpinkide kõrvale soetanud ka uuemat tehnikat. Mainitud firma mitmekülgsest toodangust võib välja tuua seadmeid Norra naftapuurtornidele ja keerulisi detaile laevaehituse jaoks. 1997. aastal asutatud firma kolis 2005. aastal Dvigateli suurimasse tootmistsehhi (12 900 m2). Viimane on üks suurimaid kogu Baltikumis ning osa selles asuvatest seadmetest kuuluvad oma võimaluste poolest ainulaadsemate hulka terves Läänemere piirkonnas.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *