Citius, Altius, Fortius taevalaotuses

Foto:US Air Force

Alates elu tekkimisest Maal on selle kandjad pidevalt ka taevaruumi kippunud – vanaaegkonnas täitsid õhuruumi igasugu putuklased, keskaegkonnas vuhisesid ringi lennata dinod, uusaegkonnas on õhuvaldade valitsejateks linnud ja ka mõned imetajad (nt nahkhiired). Ainult inimene on sulituna ja tiibadeta pidanud maad mööda ringi kondama ja vesise suuga taevaruumi piiluma. Kuid unistustes on ta alati sinna saanud, olgu abivahenditeks lohed või lendavad vaibad või luuavarred.

Daidalose ja Ikarose müüt Kreeka ajaloost on ehk meie Euroopa rahvaste esimene suurem õhuvalda püüdlemise kajastus. Läbi ajaloo unistamine jätkus. Vaatleme siis lähemalt, kuidas on inimkonnal edenenud õhuvalla vallutused ja milliseid rekordeid on siin kiirustes, kaugustes ja kõrgustes läbi aegade püstitatud.
Ühed varasemad üritajad taevavallas olid hiinlased, kes arendasid tuulelohede kunsti juba mitu sajandit enne Kristust. Nad ehitasid ka lohesid, mis suutsid lendu viia inimesigi. Kuid üks esimesi teoreetikuid lennunduse vallas oli kahtlemata Leonardo da Vinci, kelle tööd said aluseks paljudele entusiastidele. Suureks sammuks edasi olid XVIII sajandil vesinikuõhupalli ja vendade Montgolfier’ide kuumaõhupallide loomine. Esimeseks ametlikuks õhulennuks ongi vendade õhupalli demonstratsioon 4. juunil 1783, kus lendajateks olid lammas, part ja kukk. Esimeste inimestena tõusid sama aasta 19. oktoobril lendu Jean-François Pilâtre de Rozier, Jean-Baptiste Réveillon ja Giroud de Villette. 1. detsembril samal aastal tõusid aga Jacques Charles ja Nicolas-Louis Robert lendu vesinikuga täidetud pallil ning maandusid pärast 550 m kõrgusele tõusmist ning veidi üle 2 tunni kestnud lendu 36 km kaugusel. Robert tegi veel teisegi lennu, tõustes juba 3 km kõrgusele. Õhuvald pakkus huvi ka militaristidele ning sama sajandi lõpus lõi Prantsuse valitsus esimese õhupallikompanii.
Kui esimesed õhupallid olid juhitamatud, siis varsti hakati arendama selliseid õhusõidukeid, mille liikumist sai kontrollida – dirižaableid. Siin vallas ei saa üle ega ümber neile sünonüümse nime (tsepeliin) andnud mehest – krahv Ferdinand von Zeppelinist. Tema esimese õhulaeva ehitus algas aastal 1899 ja prototüüp kandis nime LZ 1 (Luftschiff Zeppelin). See oli 128 m pikk ning tema jõuallikateks olid kaks 14,2 hj Daimleri mootorit. Esimene tsepeliini lend toimus 2. juulil 1900, kuid kestis rikke tõttu vaid 18 minutit.
Termini lennundus (aviatsioon) võttis kasutusele üks selle valla pioneere Guillaume Joseph Gabriel de La Landelle (1812–1886) oma töös „Aviation ou Navigation aérienne sans ballons“, tuletades nime linnu ladinakeelsest nimest (Avies). Kuigi pikka aega peeti õhust raskemate lennumasinate loomise ideed jaburuseks, piisas nutikamatele meeltele pilgust taevas lendavatele lindudele, kes ju ometi õhust kergemad ei olnud. Olulist osa mängisid aviatsiooni edasises arengus Sir George Cayley tööd, kes uuris põhjalikult tiibade aerodünaamikat ning ehitas juba 1804. aastal esimese mehitamata plaaneri. 1856. aastal aga klopsis prantslane Jean-Marie Le Bris kokku esimese „motoriseeritud“ lennumasina ning sooritas sellega esimese õhulennu. Nime LʼAlbatros artificiel ehk Kunstalbatross kandva plaaneri jõuallikaks oli seda vedanud hobune. Üheks suureks pioneeriks siin vallas sai sakslane Otto Lilienthal, keda kutsutigi „Lendavaks meheks“ või „Plaanerikuningaks“. Temast oleks ehk saanudki esimese lennuki looja, kui ta poleks õnnetult hukkunud plaanerikatsetuses aastal 1896.

Esimesed lendurid
Esimesteks õhust raskema õhulaeva loojateks peetakse kaasajal ametlikult vendasid Orville ja Wilburn Wrighte, kes tegelesid XX sajandi algul usinasti plaanerite uurimise ja ehitamisega. Nad arendasid lennu juhtimise ja kontrolli süsteeme, ehitasid jõuallika ning nii valmiski Wright Flyer. Loosi tahtel sai esimesena lenksu hüpata Orville Wright, kelle 17. detsembril 1903 sooritatud lend Põhja-Carolinas Kitty Hawkis kestis 12 sekundit, selle pikkus oli 37 meetrit ja kiirus 10,98 km/h. Areng oli aga kiire: sama päeva kolmas lend jõudis juba 279 meetri kaugusele. Paljud vendade juurutatud lennukontrolli mehhanismidest on siiani kasutusel ja nende tähtsust lennunduse ajaloos ei saa kuidagi alahinnata.

Kiiremini
Kui vendade Wrightide esimene lend toimus „teokiirusel“ vaid 10,98 km/h, siis tehnika arenedes ületati aina kiiremini kiirusbarjääre. Wrightide endi Wright Flyer III saavutas juba 2 aastat hiljem kiiruse 60 km/h. Kulus veel 5 aastat ja 1910. aastal ületas Leon Morane lennukil Bleriot 100 km/h piiri (106,5). 2. oktoobril 1941, juba II maailmasõja käigus ületas Heini Dittmar esimesena maailmas 1000 km/h piiri (1003,67) Messerschmidt Me 163A V4 pardal. Helikiiruseni polnud enam palju minna, kuid see võttis oodatust palju kauem aega. Alles aastal 1947 ületas US Air Force’i piloot Charles Elwood „Chuck“ Yeager rakettmootoritega eksperimentaallennukil Bell X-1 esimese inimesena helikiiruse (ehk Mach 1) 13,7 km kõrgusel maapinnast (1434 km/h).
„Tavalennukite“ jaoks kulus aga veelgi enam aega – alles 1953. aastal saavutas US Navy piloot James B. Verdin lennukil Douglas F4D Skyray kiiruse 1211,5 km/h. Kahekordne helikiirus andis veel oodata – selle ületas 1959 USAF piloot Joseph Rogers lennukil Convair F-106 Dekta Dart (2455,7 km/h). Järgmine piir kukkus aastal 1965, kui Robert L. Stephens ja Daniel Andre saavutasid Lockheed YF-12A-ga kiiruse 3331,5 km/h. Hetkel loetakse ametlikuks kiirusrekordiks Eldon W. Joerszi ja George T. Morgani poolt Lockheed SR-71 Blackbird eksperimentaallennukil saavutatud 3529,6 km/h.
Kiiremalt on läbi õhu lennatud Maa gravitatsiooni abil – Space Shuttle missioon STS-2 omas atmosfääri sisenedes kiirust Mach 24 ning kiireimaks inimmeeskonnaga lennuks on Apollo mooduli maandumise algus kiirusel Mach 30. Muudest lennunduse valla kiirusrekorditest võiks mainida helikopteril Sikorsky X2 saavutatud kiirust 481 km/h. Aastal 1967 saavutas William „Pete“ Knight vabahingamiseta rakettlennukil North American X-15 kiiruse 7274 km/h. Mehitamata eksperimentaallennukitel on saadud veelgi suuremaid numbreid kirja: vabahingamisega scramjet NASA X-43A lendas aastal 2004 kiirusega 12 144 km/h ning kiireimaks lennukiks on senini HTV-2 Falcon, mis saavutas kiiruse 21 245 km/h.

Kaugemale
Kui lennundus arenes, hakkasid suurenema ka vahemaad, mida läbiti. Juba aastal 1919 tõusid John Alcock ja Arthur Whitten-Brown oma spetsiaalselt modifitseeritud Inglise Vickers Vimy kaugpommitajaga õhku Newfoundlandi saarelt Kanadas ja maandusid pärast 16 tundi ja 27 minutit kestnud 3040kilomeetrist lendu Iirimaal Clifdenis. Ka ümbermaailmareis oli ahvatlev ja nii startisid neli lennukit 6. aprillil 1924 Washingtoni osariigist Seattle’ist ning 175päevane reis lõppes pärast 74 vahemaandumist ning 44 337 kilomeetrit poole aasta pärast. Kuid üheks tähtsündmuseks sai aasta 1927, mil toona 25aastane USA piloot Charles Augustus Lindbergh istus spetsiaalselt ehitatud Ryani monoplaani Spirit of St. Louis rooli ning tõusis New Yorgist õhku. Pärast 5800 km läbimist 33 tunni ja 30 minutiga maandus ta järgmisel päeval Pariisis. Temast sai esimese soololennu sooritaja Ameerika ning Euroopa sisemaa vahel. Sama aasta juunis lendasid Albert Francis Hegenberger ja Lester Maitland Bird of Paradiseʼi nimelise lennukiga Fokker F.VII 3862 km Californiast Hawaiile, mis oli siis pikim lend avamere kohal. 1937. aastal ületas Mihhail Gromovi meeskond 10 000 km piiri, tehes lennukil Tupolev ANT-25 otselennu Moskvast San Jacintosse Californias (10 148,5 km). Edasi suurenesid vahemaad pidevalt. Novembris 1945 läbis kuulus „lendav kindlus“, pommituslennuk Boeing B-29 Superfortress 12 739 km, lennates Guami sõjaväebaasist Vaikses ookeanis Washington D.C.-sse. Järgmisel aastal pikendas Tom Daviese meeskond rekordilise distantsi poolteist korda ehk 18 083 kilomeetrini, lennates viie päevaga Austraalia linnast Perthist USAsse Columbusesse. 20 000 km piiri alistamiseni läks veel mitu head aastat, kuni 1962 saavutati see lennukiga Boeing B-52H Stratofortress.
Pool maakera ümbermõõtu oli käes, ka ümber maailma oli juba korduvalt lennatud, kuid see toimus alati vahemaandumistega ja lisatankimistega. Kas oleks seda võimalik teha ühe otsana? See mõte painas üht kaasaja avionautika suurt nime Richard Glenn Rutani, kes ehitaski koos kaaslastega uue superlennuki Rutan Model 76 Voyager. 14. detsembril 1986 startisid Rutan ja Jeana Yeager (ei ole Chucki sugulane) Edwardsi õhujõudude baasist Mojave kõrbes USAs, et maanduda üheksa päeva, kolm minutit ja 44 sekundit hiljem samal lennuväljal. Selja taha jäi 42 432 km keskmisel kõrgusel 3350 m. Ametlikult tunnustatud lennu pikkuseks loeti 40 212 km. Peamiselt süsinikkiust, fiiberklaasist ja Kevlarist lennukikere kaalus vaid 426 kg. Koos mootoritega oli lennuki tühikaal 1020 kg ja koos ajalooliseks lennuks vajaliku kütusega 4397 kg. Keskmine lennukiirus oli 187 km/h ja maandudes oli lennukil alles vaid 48 kg kütust (1,5 protsenti tangitust). See rekord püsis 20 aastat ning seda on ületatud vaid üks kord.
Ja selleks ületajaks sai legendaarne rekordimees, seikleja ja Kuningliku Geograafiaseltsi liige James Stephen Fossett. Lennumasina, täisnimega Scaled Composites Model 311 Virgin Atlantic GlobalFlyer ehitas eelmise rekordiomaniku Rutani firma. Esmalt purustati 2005. aastal ümbermaailmalennu rekordaeg. Uueks rekordiks sai vaid 67 tundi ja 1 minut (keskmine kiirus 590,7 km/h). 2006. aastal sooritatud lennureis pikkusega 41 466 km on aga seni ületamata pikim lennudistants. Lennuk oli valmistatud ülikergetest süsinikkiududega ja Aramidiga tugevdatud komposiitmaterjalidest ning see lubas viia kütuse massi 83 protsendini stardikaalust. Jõuallikaks oli lennukil vaid üks turboreaktiivmootor Williams International FJ44-3 ATW. Rekordlennule startis Fossett Kennedy kosmosekeskusest Floridas, ta lendas ümber maakera, ületas Atlandi ookeani veel teistki korda ja maandus Inglismaal Kentis. Lend kestis 76 tundi ja 45 minutit. Sama lennukiga püstitas Fossett veel ühe maailmarekordi, mille puhul peavad stardi- ja maandumispaik olema samad. Trikk on selles, et tuleb leida pikim trajektoor. 2006 toimunud lennu start toimus Salina lennuväljalt Kansase osariigis ning lennu pikkuseks sai 40 707 km. Fossetti ja GlobalFlyeri käes on senini kolm seitsmest absoluutsest lennunduse maailmarekordist.

Kõrgemale
Alguses polnud lennukitel kõrgustesse asja ja seal domineerisid erinevad õhupallid. Juba aastal 1862 ületati 11 km piir ja 1931 saavutasid Auguste Piccard ja Paul Kipfer vesinikupallil kõrguse 15,7 km. 1934 kukkus 20 km piir, kui NL õhupall Osoaviahim-1 saavutas kõrguse 21,9 km. Kahjuks hukkusid kõik kolm meeskonnaliiget maandumisel. 1957 purustati David Simonsi poolt 30 km piir (31,2 km) ning 1960 sooritas Joseph Kittinger langevarjuhüppe Excelsior III õhupallilt 31,3 km kõrguselt. Ta saavutas sellega tollal koguni kolm maailmarekordit: kõrgeim langevarjuhüpe, pikim vabalangemise lend (26 km) ning suurim ilma mootorita saavutatud inimkiirus (988 km/h). Praeguseks on see rekord kahekordselt löödud: aastal 2012 saavutas Felix Baumgartner õhupallil Red Bull Stratos kõrguse 38,969 km, kust ta sooritas langevarjuhüppe, ja aastast 2014 on rekord Google’i asepresidendi Alan Eustace’i käes, kes hüppas langevarjuga alla kõrguselt 41,424 km.
Ka lennukid pürgisid kõrgustesse: aastal 1910 jõuti 1269 m kõrgusele, 1912. aastal alistus viie kilomeetri piir (5610 m) ja 1920 ronis Rudolf Schroeder oma propellerlennukiga LUSAC-11 juba 10 km kõrgusele. Aastal 1951 kukkus 20 km – Bill Bridgeman saavutas kõrguseks 24,2 km. 1956 sai laeks Iven Kincheloe poolt lennukil Bell X-2 saavutatud 38,5 km. Ja siis alistus kosmose ääremaa – 1962–1963 sooritas Robert Michael Whit õhuststardiga eksperimentaalsel rakettlennukil X-15 lennu 95,9 km kõrgusele ning edasi Joseph Albert Walker kõrgusele 105,9 ja 107,7 km, mis on ka siiani kõrgeimaks piloteeritud lennukõrguseks, kui mitte arvestada SpaceShipOne poolt 112 km kõrguselt alustatud Brian Binnie piloteeritud maandumist.

Saime terve rea kõikvõimalikke rekordeid ja jääme ootama, millal need tipmised omakorda kukuvad. Põnev ju?!

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *