Okaspuu- ja kivimustrid paekalda veerel

Kaja Kurg
02.05.2019
Vaikne looduskaunis koht, aia tagumine ots piirneb Harku paekaldaga. "Kodu Kauniks 2018" finalist. | Tiit Koha

„Suvel äratab meid paekalda põlispuudelt kostev linnulaul, talvel jooksevad nõlvalt alla kitsed. See on imeline. Meie aed on tagasihoidlik, et mitte rikkuda seda meeleolu, mille loodus on ise loonud,” kõneleb aia looja Alla Tenter.

Kevadel laiuvad paesel nõlval ülaste, sinilillede, maikellukeste ja teiste väikeste kevadlillede värvilised vaibad. Puude lehtimise ajal kattub nõlv eri tooni rohelise õrna virvendusega ning kõrge toominga valge õiemeri täidab ümbruse magusmõrkja lõhnaga. Suvel saab siit noppida metsvaarikad.

Kui päevatööd tehtud, istub Alla koos abikaasa Helmutiga sageli suurel läänepoolsel terrassil, et vaatepilti nautida ja imetleda, kuidas päike vajub pimeneva paekalda taha. Nüüd, mil poeg ja tütar on suureks kasvatatud ning lapselapsigi juba neli, saab ja tulebki seda endale lubada.

Aga terrassil istudes teeb silmale rõõmu ka piki aiaserva kulgev maaliline taimevöönd, kus on põhitegijad okaspuud ja kivid, sekka lehtpõõsaste, rooside ja püsilillede värvilaigud. See kõik on perenaise looming.

Pikliku krundi kujundus on väga lihtne: ühel küljel lookleva servaga suurejooneline ilupeenar, keskel muru, teisel pool mõned õuna- ja ploomipuud ning marjapõõsad, tagumisel terrassil kastides köögiviljaaed. Igihaljad okaspuud laiuvad ka maja tänavapoolse külje ees.

„Minu mõte on olnud aeda rajades see, et ma ei taha end siia töö sisse matta. Siiani on hästi meeles, kuidas ämmal oli Muugal suvilas alati väga palju peenraid tehtud ja kuidas kogu aeg läks sinna. Nüüd tahan vaid seda, et minu ümber oleks rohelus. Kuna meil on jupike võluvat paekallast koos looduslike suurte puudega, siis püüdsin aia kujundada nii, et see läheks sujuvalt üle loodusesse.”

 

Alguses oli lage heinamaa
 

Varem elas pere Õismäel korteris, Muugal oli suvila. „Linna teise otsa sõitmine oli tüütav. Tegime nädalavahetusel aia korda ja järgmisel reedel tuli hakata jälle otsast peale. Üha enam sai selgeks, et mõistlikum on elada alaliselt koos aiaga, siis saad iga päev mõne väikese asja korda teha, tõmbad näiteks möödaminnes paar umbrohtu välja. Kolmteist aastat tagasi leidsimegi sobiva koha,” meenutab Alla.

Tulevase kodu kohal oli esialgu heinamaa. „Arendaja projekti järgi ehitati paarismaja, millest pool koos 1200 m2 suuruse krundiga kuulub meile. Kõige põnevam oli paekallas aia lõpus, see võlus mu kohe ära. Tegime selle juba esimesel aastal võsast puhtaks.”

Kuna läheduses asunud Cerese aianduskeskuse (praegu on seal Juhani Puukooli istikuäri) töötajad tegelesid uusarenduse haljastamisega, oli hea võimalus kutsuda asjatundjad appi aeda kujundama.

Esimese jugapuude, kadakate, mägimändide ja kividega ilupeenra rajaski maja esikülje äärde üks aiakeskuse aednik. Kahjuks läksid sinna istutatud okaspuud välja, sest pinnasest ei eemaldatud ehitusprahti ning puud jäid nälga. Perenaine pidi kõik taimed uuesti istutama, seekord juba korralikku mulda. Nüüd on okkalised silmarõõmud suureks kasvanud ning igal kevadel tuleb teha tubli lõikus, et nad liiga võimsaks ei muutuks.

Krundi serva pidi hakkas Alla juba ise oma ideedega edasi minema. Igal aastal tegi jälle uue jupikese: istutas puud ja põõsad, kujundas pinnakatteks kauni kivimultši. „Kord kutsusin veel aednikke endale appi, aga kui nad nägid minu tehtud osa, siis ütlesid, et siin ei ole küll vaja mingit abi, sa saad ise hakkama,” meenutab Alla. Sellise innustava hinnanguga ning ka abikaasa toetava suhtumise ja abiga oli tore oma tööd jätkata.

 

Vaba kulgemine
 

Aed on täiesti avatud – üheski küljes pole läbimatuid piirdeid. Ühel pool on ilupuude lai vöönd, teisel pool madal pukspuuhekk ja aedvaarikad.

„Ma ei tahtnud aia serva hekiks sirget elupuurida, see on hirmus igav. Samuti tundsin, et tihe tume müür oleks ahistav. Üleminek paekaldale on praegu sujuv, siia krundile ei sobi ranged piirded.”

Et ei oleks igav, siis kulgevadki elupuud vabalt veidi suuremate vahedega. Aja jooksul lähevad nad laiusesse paksemaks ja varjavad siis rohkem. Praeguseks on tekkinud vahelduva ilmega roheline sein. On heledamaid ja tumedamaid, säravaid ja tuhmimaid toone.

Hele kivimultš toob aeda heledust ja ka taimed paistavad selle taustal paremini välja. Tekivad kontrastid.

„Aga kui te vaid teaksite, kui palju ma olen puid ja põõsaid ümber istutanud! Kevadel tundub, et kõik on valesti ja tuleb ümber teha. Aga samas on ka tore, see ongi rõõm aiapidamisest.” arvab Alla.

Aastate jooksul on aia serva istutatud üle 30 elupuu. Kuna perenaine ei taha teravatipulisi kõrgeid sambaid, on ladvad lõigatud sirgelt tömbiks. Elupuid pügab kevaditi Alla juhendamise järgi Helmut. „Elupuule meeldib, kui teda lõigatakse, siis lähebki ta ilusaks tihedaks ja kohevaks.”

 

Mänd on minu puu
 

Aeda on istutatud ka mõned poja suvekodu metsast Saaremaalt toodud kadakad ja männid. Alla mainib, et männid on talle eriti hingelähedased. Mände on aias päris palju, nii tihedaid madalaid kuhjasid kui ka veidi kõrgemaid okkalisi kerasid.

Männikasvude näpistamine puude vormishoidmiseks on suvel üks suuremaid töid. Kuni need on veel rohtsed ja pehmed, käib see kiirelt.

Mõnus lõõgastus on muruniitmine. Kuna murus üksikuid taimi ei kasva, on hea suristada, sest pole takistusi. „Olen selle põhjalikult läbi mõelnud, sest tahtsin võimalikult lihtsasti hooldatavat aeda,” tunnistab Alla. „Mõnel päeval ei pea aias tõesti midagi muud tegema kui vaid salatikasti kastma. Või siis panen aedoad sügavkülma või külvan uue tilli. Need on väikesed toredad tegemised. Mul on mõnus ja rahulik elu.”

 

Köögiviljaaed kahes kastis
 

Maja soojal, päikeselisel lõunaterrassil on ideaalne koht väikesele köögiviljaaiale, mis on mahutatud kahte suurde kasti. Tomatid kasvatavad oma saaki aga hoopis seinaamplis. Igal hommikul on neid siit hea koos muu värske aiakraamiga kööki viia.

Kastides on aedsalatit, porgandit, peeti, aeduba, rohelist sibulat, aedtilli, basiilikut, kurki. Kahele inimesele suvel võtmiseks täiesti piisab. Kuuma ilmaga tuleb peenrakaste muidugi iga päev korralikult kasta, see käib voolikuga.

Aiavili kasvab vägagi hästi, sest igal aastal läheb kastidesse uus värske muld. „Kasutame ühe Eesti tootja mulda, kuhu on lisatud ka kõdusõnnikut,” täpsustab Alla.

Õieilu ja värve toovad aeda roosid, mida on nii ilupeenras kui terrasside ääres. Aia tagaosas õitsevad varasuvel pojengid, mis toodi kaasa Muuga aiast. Siin õilmitsevad ka aediiriseid ja päevaliiliad. Suurt terrassi kaunistavad suvelilleamplid.

 

Elu täis loomingut
 

Alla pakub meile ülimaitsvaid makroone. Tuleb välja, et kauni aia rajaja on ametilt kondiiter, 21 aastat pidas ta lausa oma kondiitrifirmat. Praegu teeb naine koolitusi Tallinna Teeninduskoolis. Helmut töötab Vabaõhumuuseum-Kanuti keskuses metallirestauraatorina.

„Olen loominguline inimene. Käsitöö ja kunst on mind saatnud läbi elu. Minu hobideks on kalligraafia ja keraamika. Käin asuurkeraamika stuudios, kus on kunstnike keskel väga põnev ja arendav tegutseda,” räägib Alla.

Kõikjal, nii terrassil kui tubades, ongi näha toredaid loomakujukesi – kasse, draakoneid jne – ning muidki taieseid. Kõik need on perenaise kätetöö.

Elu koos aiaga on mõnus. Alla ja Helmut on osanud oma aia kujundada ja sisustada nii, et pole töid, mis vaevaksid. „Me saame siin puhata ning vaikust ja rahu nautida.”

Eelmisel aastal tegi pere koduaeda ka oma lõkkeplatsi, kive oli väga mugav võtta koduselt paenõlvalt. „Oli tohutult mõnus teha esimest korda jaanituld oma aias, seni veetsime jaaniõhtuid naabrite juures. Meil on tõesti selle paigaga vedanud, oleme siin õnnelikud.”

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid