Kõrvits, kes kutsub keeglit mängima

Kaja Kurg
Nagu teisedki muskuskõrvitsad, on ka keegelkõrvits üheaastane roomavate vartega külmaõrn taim. | Shutterstock

Kui meie suved oleksid alati soojad, saaks soojanõudlike muskuskõrvitsate hulka kuuluvat keegelkõrvitsat kasvuhoone asemel hoopis avamaal kasvatada.

Sügise saabudes hakkavad toidupoodide köögiviljaosakondades pilku püüdma põneva kuju ja ahvatlevalt tumeoranži või sügavkollase viljalihaga muskus- ehk muskaatkõrvitsad (Cucurbita moschata). Osa meenutavad töntsakaid keeglikurikaid, teised on kogukad kerad, kolmandad ümarlapikud ning vähem või rohkem sügavate ribidega, leidub ka ovaalseid. Muskuskõrvitsate kirjust seltskonnast leiab isegi kuni meetripikkuste peenikeste viljadega sorte, mida kutsutakse rahvasuus madukõrvitsateks.
Oma nime on muskuskõrvitsad saanud aromaatse viljaliha järgi. Pärit on nad Kesk-Ameerika ja Mehhiko soojadelt, troopilistelt rannikualadelt.

Välimuse põhjal jaotatakse muskuskõrvitsad sordirühmadesse. Neist tuntuim ja kulinaaride poolt väga armastatud on Butternut-rühm ehk keegelkõrvits. Sordirühma ingliskeelne nimi tuleb sellest, et aretajatele tundus viljaliha „smooth as butter, sweet as nut” (tõlkes: sile nagu või, magus nagu pähkel).

 

Keegelkõrvits pole pudelkõrvits
 

Nagu nimigi juba ütleb, on Butternut-rühma sortide piklikud viljad keeglikurika moodi. Kael on sirge, ots ülejäänud osast jämedam. Mõnel sordil on kael nii jäme, et vili meenutab pigem pirni või hiigelsuurt koorimata maapähklit. Keegelkõrvitsa vilja pikkus on laiusest alati suurem.

Keegelkõrvits meenutab kujult ka pudelit. Nii mõneski toidupoes müüaksegi teda pudelkõrvitsa nime all. See on aga eksitav info, sest harilik pudelkõrvits ehk kalebass (Lagenaria siceraria) kuulub hoopis teise taimeperekonda ja on teistsuguse välimusega, meenutades laboris kasutatavat peenikese kaela ja ümara põhjaga kolbi. Pudelkõrvitsal süüakse vaid noori vilju nagu suvikõrvitsal. Täisküpselt viljaliha kuivab ning kest muutub kõvaks ja vettpidavaks, sobides pudelite, toidunõude jm tarbeesemete valmistamiseks.

Keegelkõrvitsa plassbeeži värvusega tugeva koore all on isuäratavalt oranž sisu. Viljaliha on tihke ja magus, kergelt pähklimaitselise varjundiga. See sobib ülihästi nii pannil praadimiseks, ahjus küpsetamiseks kui ka potis hautamiseks.


Kasvata nagu talikõrvitsat

Nagu teisedki muskuskõrvitsad, on ka keegelkõrvits üheaastane roomavate vartega külmaõrn taim. Varred on veidi kandilised ja võivad kasvada 4–6 m pikkuseks. Õnneks on aretatud ka lühikeste vartega puhmikuna kasvavaid sorte, mis on väiksemas aias mugavamad. Taimel on eraldi emas- ja isasõied, neid tolmeldavad põhiliselt mesilased.

Troopikast pärit soojanõudlikult muskuskõrvitsalt saab meie kliimas kindla saagi vaid kasvuhoones, kui just pole selline erakordselt soe suvi nagu tänavu. Kasvatamine võib õnnestuda siiski ka avamaal, kui koht on hästi päikeseline, soe ja tuule eest kaitstud ning kasvataja viitsib mässata kattelooriga, mida läheb kindlasti vaja jahedatel öödel ja ka muul jahedal ajal sooja hoidmiseks.

Muskuskõrvitsad on talikõrvitsatega võrreldes pikema kasvuajaga ning vajavad ka tunduvalt rohkem sooja ja päikest, muidu nad ei jaksa suureks kasvada. Taimed tuleb ette kasvatada, peenrale saab need istutada juuni esimesel poolel, kui öökülmad enam ei kimbuta. Soojalembeste kõrvitsate kõhualune on soojem, kui kasvatada neid mustal peenrakattel (kile, peenraloor, peenravaip).

Nagu kõik kõrvitsalised, vajab ka keegelkõrvits hästi toitainete- ja huumusrikast mulda. Ta kasutab palju orgaanilist väetist ning tarvitab rohkesti vett. Viljad tuleb koristada enne öökülmi, sest külmanäpistatud viljad ei säili.

Keegelkõrvitsad on väga hea säilivusega, püsides söögikõlblikena pool aastat ja kauemgi. Parem on neid hoida kuivas jahedas ruumis, kuid sobib ka mõõdukas toasoojus.
 

Teisi muskuskõrvitsa sordirühmi

Juustkõrvits (C. moschata Cheese rühm) on oma nime saanud 1820-ndate alguses aretatud sordilt ’Cheese’. Viimane ristiti „juustuks” põhjusel, et tema kreemikaskollased lamekerajad viljad (läbimõõt 30–35 cm, mass 4,5–6,5 kg) meenutasid kujult tollal kasutusel olnud juustukaste, millega veeti juustukerasid. Ka ’Long Island Cheese’ on hästi vana sort. Tema lame ja veidi ribiline beežikas vili (2,5–4,5 kg) meenutab tõesti juusturatast.

Jaapani muskuskõrvitsa (C. moschata Japonica rühm) tuntuim sort on ’Futsu Black Rinded’. Tema vili (läbimõõt u 20 cm, kaal 0,8–1,5 kg) on peaaegu kerakujuline, tugevalt ribiline ja mõnikord kaetud vahakihiga. Küpsedes muutub tumeroheline vili roostepruuniks. Oranž viljaliha on erakordselt maitsev. Sort ’Musquée de Provence’ on värvuselt ja maitselt väga sarnane, kuid palju väiksema viljaga.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid