Aiapärl Narva-Jõesuus

Eve Veigel
Kodu & Aed
01.08.2013
Aed rannarajoonis Et taimed end hästi tunneksid, on luiteliivadest pinnasega aeda palju mulda juurde toodud. | Tiina Tammet

Narva-Jõesuu südames jalutajaid rõõmustab põhjamaise kuurordi uuestisünd. Rannalinna ehteks on ka kohaliku karge loodusega kooskõlas kujundatud kaunis aed kõrgete mändide all. Svetlana Karpina ja Nikolai Jemeljanov pälvisid võistlusel Kodu Kauniks 2012 finalistidiplomi kaunilt ja terviklikult kujundatud koduaia eest.

 

Narva-Jõesuu kuurortlinna uuestisündi igatsevad kõik, kes kunagi sealses merele avatud, suvepäikeses kuumavas  metsaaluses randa jalutanud. Nostalgilised puupitsid ja moodsa arhitektuuri lihtsus kohtuvad siin sageli ootamatult sõbralike naabritena – eriti kui ruumi ja hoolt on jätkunud ka hoolikalt valitud haljastusele. Ja hoolt vajab siinne taimestik tõepoolest, et õrn metsapinnas suvituskoormuses elusa ja ilusana vastu peaks. Uue hingamise saanud suvilaõuedel ja koduaedades otsitakse oma nägu, mis käiks kokku linna erilise ilmega, head eeskujud hakkavad juba kaugelt silma ka möödakäijaile.

Pereaed rannamändide all

Aia tänava iluaeda tutvustab toimetusele esmalt peretütar Anastassia, kes püüab ise vähemalt suviti ja jõuluks tulla Tallinnast vanematekoju. Nii tema kui ka vanem õde Tatjana ja vend, jalgpallitäht Valeri Karpin, imetlevad siin peredega suvitades vanemate loodut. „Armastame kõik siia kokku tulla ja loodust ning mereõhku nautida. Arvan, et saame siit uut jõudu tänu vanemate hoolele ja armastusele, aga ka äratundmisele, kui kaunis ja harmoonilises kohas oleme saanud viibida,” tunnistab Anastassia.

Kui Kodu & Aia toimetus Narva-Jõesuusse külla sõidab, veedavad vanavanemate juures parasjagu suvevaheaega Hispaaniast külla tulnud pojalapsed, naabrite palliplatsiltki kaigub rõõmsaid kilkeid. Pererahvas kostitab külalisi mändide vahelt kostva merekohinaga terrassil ning jagab muljeid metsaaias tegutsemise eripära kohta. Põhjaranniku kauneimast rannast ja luidetest eraldab aeda vaid kitsas metsasiil. Külalistele pakutakse kosutuseks ka koduaia sõstardest morssi – mis siis, et perenaine Svetlana on pidanud katsetustest hoolimata jätma kõrvale mõtted suuremast tarbeaiast ning nõudlikest taimedest. Rannaliival imet ei tee.

Aga see-eest on neil rannamännid ja oravad, ja muidugi seened, rõõmustab pererahvas – võiseened, kuuseriisikad, kaseriisikad, kännuseened – kõik oma aias. Ehkki mändide all suurt midagi ei kasva, on peamine roheline ehk petersell, sibul ja salat väikesel peenramaal siiski olemas. Aia põhijooned on lihtsad ja selged ning jagavad suure krundi sissesõidutee ja istutusaladega eesaiaks ning metsasiiluga tagaaiaks. Nende vahele jääb avar muruplats koos maja suunas tõusvate terrasspeenardega. Külgaeda mahuvad ka asjalik majandusõu ja väike tarbepeenar.

Suvilast suuremaks

Põliste siitkandi inimestena on nüüdseks pensionil, ent kogu elu Kreenholmis töötanud Svetlana ja Eesti Elektrijaamas energeetikuks olnud Nikolai pika aianduskogemusega – aastaid veedeti suved aianduskooperatiivis. Aiavahetuse pöördepunktiks sai Narva-Jõesuusse ostetud majakarp, mis poja toetusel, aga peremehe juhtimise ja kujundusega päriskoduks ehitati.

Kui seitsme aasta eest siia elama koliti, tehti kohe algust aiakujundusega – puhastati metsaalust, toodi liivapinnasele juurde mulda ning istutati aiapiirdeks ja eesaia ehteks siinse männimetsaga sobivaid taimi. Möödapääsmatuks tööks oli ka teede rajamine, et õrn mändidealune pinnas aastaringse tallamise all liialt ei kannataks.

Pinnasetööd ja teed telliti spetsialistidelt, aga nii maja kui ka aia kujundamisega tegeles pererahvas ise. Et kõike hooldatakse omal jõul, mõeldi üksjagu ka otstarbekusele. Ruumika krundi eest hoolitsemine nõuab läbimõeldust – tormituultega okkad ja käbid muudkui tuiskavad, naerab perenaine. „Siin metsa all on tegelikult kasutu maad harida. Algul püüdsime, aga nüüd tahame eelkõige säilitada looduslikkust,” tõdeb ta. „Praegu enam kõike seda ei teeks, mida esimesel aastal proovisime.” Ideid on kogutud kõikjalt, esmajoones aga ikka Eestist – siin peab vastu ju eelkõige kohalik taimestik. Iga aasta käib perenaine ka Türi lillelaadal.

Harmooniat otsides

Juba eemalt on näha, et pererahvas on otsusekindel ja ei lase end häirida igasugustest aianduslikest kiusatustest. Aiakaunistusi ja erinevaid liike on valitud eelkõige sobivust silmas pidades. Männimets on siiski ahvatlenud proovima mitmesuguseid okaspuid, aga ka suvehaljaid põõsaid, mis pakuvad rahvarohkemal suvehooajal tänavaküljelt veidi suuremat privaatsust.

Veel suvilaaias eksperimenteerisid nad paljude erinevate taimedega, aga siin panevad kohalikud olud kiiresti piirid paika. Perenaise lemmikud suurte tuulte käes ei edene ning ta on palju taimi ära kinkinud: „Mul oli palju elulõngu, elegantseid ja kauneid, aga enam me loodusega ei võitle.” Vaid majast lõuna pool eesaias on rahulikum, ja seal asuvad liigirikkamad istutusalad mitmesuguste värviliste lehtede ja okastaimedega. Lakooniline ja looduslähedane kujundus sulandub hästi põlispuude ja tagaaia rannamändidega, mille vahelt paistavad õhtuti klassikalised merre kukkuva päikesega loojangud. Kui just tormituuled silmi vett jooksma ei pane…

Pererahvas ise rannikul iseenesestmõistetava tuule üle ei kurda – siin elades harjud sellega paratamatult, kui ümbritsevat loodust armastad, nendib peremees. Jalgrattal ümbruskonnas oma tavalist tosinakilomeetrist ringi tehes näeb ta hästi siinset loodust ja ka elu edenemist. Kui kümne aasta eest andsid tooni mahajäetud paigad, siis nüüd on taas lisandunud rahvast – puhkajaid nii Eesti kui ka Venemaa poole pealt – ja hoolitsust keskkonna eest samuti. Jätkuks kõigile sama häid eeskujusid, hoiab ka toimetus aiale ja ajalooga kuurordile pöialt.

NB!Hea idee: perenaine armastab väga tulpe-hüatsinte-nartsisse, aga et suvel närbuvate lehtedega peenraid vältida, paigutab ta neid istutuskorvidega põõsaste vahel ja võtab õite närbudes välja, et neid varjulisemas aianurgas edasi kasvatada.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid