Aed tormide kiuste

Eve Veigel
Kodu & Aed
01.08.2015
Vanasse talukohta ehitatud uus maja sobitub vaevata ümbritsevate hoonete ja ehitustraditsioonidega. Laia räästa all võib merevaadet imetleda ka vaikse vihmasabinaga. Kümneaastane Austraalia karjakoer Ronk on isegi metssigade käest sugeda saanud. | Juta Kübarsepp

Põhjarannikule avatud vaade, ehitustraditsioone hindavad hooned ja mitme põlvkonna kätetöö on vanal taluõuel koondatud igal aastaajal hingetõmbehetki pakkuvaks kodukohaks.

 

Kes: Tiia ja Toomas, tütred Maarja ja Katarina.

Mis: 3600 m² taluõu paadilautri, aiarajatiste ja peenramaaga.

Kus: Eisma külas Lääne-Virumaal.

Tingimused: tuuline liivapinnasega põhjarannik.

Põhjaranniku vanad kalurikülad on nagu ehtne eestlase unistus: mere ääres ja metsa taga, ja ega linngi teab mis kaugel ole. Hoolimata külade tühjenemisest on siinkandis ka kohti, kuhu rahvas ikka tagasi kipub. „Olen oma lapsepõlve veetnud siin rannas, endises asutuse puhkekodus,” räägib Eisma külas ühe talukoha taaselustanud Toomas Tomps. Nende pere teiseks koduks olev kollane maja tundub olevat justkui ammusest ajast selle paiga juurde kuulunud. Tegemist on siiski täiesti uue, aastaringseks elamiseks mõeldud hoonega ja algsest suvekodust on kujunenud hoopis tähtsam koht. Nüüd, kui tütred kõrgkoolis, käivad Toomas ja abikaasa Tiia pea poole aastast siit Rakverre tööle.

Tasakaalukas lähenemine

See vana rannatalu jäi pärast paadipõgenike lahkumist inimtühjaks nagu suurem osa piiritsooni suletud külast. Aastal 1979, kui legendaarne restaureerimisarhitekt Fredi Tomps tollel maalapil ankrusse heitis, olid taluhoonetest alles vaid vana kuur ja vundamendikivid. 25 aasta eest, kui tema poeg, ehitusinsener Toomas siin toimetamisohjad üle võttis, tuli suvekodu ehitamist alustada päris tühjalt kohalt, ilma et vana eeskuju oleks kohapealt võtta olnud. „Kogu see aeg on olnud õigupoolest üks pikk ehitamine,” tõdeb Toomas kodu kujunemist kirjeldades.

Kõike on tehtud tasapisi ja mitmes järgus, iga kümnend midagi juurde ehitades. See on olnud mitmeti hea: need, kes 1980. aastatel suurelt ette võtsid, on pidanud pärast väga põhjalikult ka lammutama, tõdeb kogenud asjatundja. Võõrale silmale erinevate kümnendite kihilisus välja ei paistagi – juba algselt on mõeldud sellele, milline võiks vana külaga sobiv arhitektuurne tervik ükskord välja näha. „Eks see mõtteviis ole suguvõsas. Isa on teoreetik, mina praktik, nii me oleme siin omavahel vaielnud,” naerab ise peamiselt ajalooliste hoonete renoveerimisega tegelev Toomas.

 

Suvituspaigast kodukohaks

Esimeseks eluhooneks oli krundil viilkatuse ja tuulekoja saanud ehitussoojak, mis on siiani taluõue loomulik osa ja vanaperemehe suvetuba. Esimese uue hoonena püstitati maalapile aga korralik välikäimla, mis teenib ausalt siiani. Praeguseks on majake seotud ühte tervikusse sauna ja uut eluhoonet ühendava kuurialusega, mis ühtlasi mahutab korraliku küttepuuvaru.

Otse põhjakaare meretuultele avatud õuel omandas hoonete paigutus lisaks silmailule ka kliimat loova tähenduse ning seepärast kavandatigi eraldi hoonete asemel vana kombe kohaselt ühtne pikem katusealune, mis pakub vihma- ja tuulevarju. Hoonete lõunaküljel on nüüd ilm vahel mitmetes kraadides mõõdetavalt soojem kui rannal lõõtsuvas meretuules.

Eluhoone ehitus algas õigupoolest saunaosast, mille katuse all oli kogu pere suvetuba. Mõne aasta eest valmis nüüdseks sama katusega ühendatud elumaja, mille ülakorrus ootab aga aega, kui tütred peaks oma peredele suvetuba sisustama. „Nüüd rohkem juurde ei ehita,” kinnitab peremees kolmandat hoonet tutvustades. Garaažiabihoonesse on ta sisse seadnud tõelise värkstoa, kus hoiab ja korrastab vanade hoonetega tegeledes kogunenud leide. „Kui isa pole toas, on ta siin,” kinnitavad tütred. Töötuppa korjatud kodulooline kogu on aastatega täienenud ja sisaldab nii tööriistu kui peakatteid, materjale kui mööblit, millest igaühega käib kaasas mõni lugu. Et Toomase vanavarahuvi teatakse, siis talle kõikvõimalikke leide ka juurde tuuakse.

Rannamaastik ja aed

Meri dikteerib, mida ja kuidas siin õuel üldse tehakse. Päris algul sai majaesisele laotatud õhuke mullakiht ja muru peale külvatud, mispeale kohalikud külamehed naersid, et siin küll midagi kasvama ei hakka. Aga pererahvas on oma jonniga rahul: nüüd on neil ikkagi oma õuemuru, mis siis, et mitte Inglise, vaid selline kohalikku sorti.

„Siin õpid ajaga ära, mis vastu peab. Inimene peab end sättima looduse järgi,” nendib hambaarstist perenaine Tiia, kes väidab, et ta aiandusest midagi ei tea. Aeda on ta toonud peamiselt neid talulilli, mida keegi parasjagu pakkunud, ja istutanud ikka silma järgi: kõrgemad ühele, madalamad teisele poole. „Kartulivagusid ei ole siin kuhugi teha. See kõik on oma rõõmuks vaheldust pakkuv nokitsemine, millest jõud üle käib,” on ta kogu tegevuse juba algusest paika pannud.

Aga majataguses päikeses annavad saaki pottidesse istutatud tomatitaimed ja herned on neil alati olnud, kinnitavad tütred ühest suust. Kui tormimurru järel tekkis maja lõunaküljele tuulevarjulist ruumi juurde, sai sinna istutatud ka vaarikad ning Tiia ema, kes oma aja inimesena aiatööga harjunud, annab vahel meelsasti rohimisabi. Tulemusena õitseb aias igal ajal midagi – kui tuul ja päike parasjagu ikka lubavad. Fuksiaampel pillas mullu suure tuulega kõik õied maha ja tänavune taimevalik on taas vaoshoitum.ormide kiuste

Enne viimast suurt augustitormi oli maja taga kõrge mets. Torm avas aga pea kogu küla merevaatele ja muutis ilmaolusid ka sellel õuel. „Miljonivaate” rannarõõmud nõuavad iga-aastast mõõtmatut tööd ning kevaditi tavaliselt vähemalt nädalajagu õuelt liiva kärutamist. Marjapõõsaid kastab alalõpmata merevesi, mis aga võib neid ka väetada ja mühinal kasvama panna. Liigvett aitab soiselt rannaalalt ära juhtida korralik kraavitamine. Roostikku, mida vanasti karjatamisega vaos hoiti, tuleb nüüd aastas paar korda trimmeriga niita.

Ainus võimalus paiga võlu nautida on õppida olemasolevaga arvestama ja leppida sellega, mis mere pealt tulemas on, tõdeb paar, kes on aastatega üha enam aega hakanud siin veetma. Rakverre, kus tööl käiakse, on 30 kilomeetrit ja muidugi tuleb talvel vahel vaadata, kas teed on ikka lahti aetud. Samuti peab jälgima ilmateadet ja veetõusu, et Ujuv Postivabrik ikka kindlalt ankrus püsiks.

Sarnased artiklid