90 aastat lennukoolitust Eestis

Foto:

Eestlastest lendurid nii Esimeses maailmasõjas kui ka Vabadussõjas olid koolitatud Sevastoopolis ja Inglismaal, Peterburis ja Saksamaal, Bakuus ja Kiievis – igal pool mujal, kuid mitte Eestis. Meie esimene lennukool avas uksed 90 aastat tagasi.

Esimene maailmasõda nõudis piloote, lennuhimulisi eestlasi leidus ja nii said paljudest eestlastest lendurid juba lennunduse algaastatel. Üldse oli 1916. a lõpu seisuga Tsaari-Venemaal lendureiks koolitatud 730 meest, Vabadussõja alguseks olid omakorda üle saja Eestist pärit mehe omandanud lendurikutse, nende hulgas oli nii eestlasi, sakslasi kui venelasi. Eestlaste puhul aitas lenduriks saamisele kaasa meie meeste suhteliselt hea haridustase võrreldes muu tsaaririigi omadega.
Peale Venemaa andsid paljudele meestele lenduritunnistuse esimese maailmasõja eel ja ajal ka teised maad, põhiliselt Saksa- ja Inglismaa. Näiteks grupp eestlasi saabus Inglismaale väljaõppele samal päeval, kui algas Veebruarirevolutsioon. Sellest ajast on teada üks värvikas seik. Üks eestlasest kursant oli nii lühike, et talle tuli lennukisse panna kaks patja istumise alla ja üks selja taha, et ta näeks lennukist välja ja ulatuks juhiseni. Oma esmalennu ajal kadus ta lihtsalt ära – kuni lõpuks saabus õppekohta teade, et kinni on peetud sõjaväevormis vaenlase spioon, kes lendas inglise lennukil, aga rääkis mingit võõrast keelt ja jõi musta teed ilma suhkru ja piimata… Kohaletoodu osutus eesti verd kursandiks, kes oli ära unustanud, kuidas lennukiga pööret teha, kuid oli siiski osanud lennuki õnnelikult lagedale väljale maandada.

Eesti lendurikoolituse algus
Eesti lennunduse sünni juures oli väljapaistvaid isikuid palju. 1915. a lõpetas Kiievi lendurvaatlejate kooli Tartumaalt pärit Karl Abel. Temast sai Venemaal esimene, kes lisaks nn vaatlejakutsele omandas hiljem ka lendurikutse Sevastoopoli lennukoolis. See vapper mees sai autasudeks Püha Anna 4., 3. ja 2. järgu, Stanislavi 3. ja 2., Vladimiri 4. järgu ordenid. Kodusõja ajal nimetas admiral Koltšak Karl Abeli Kaug-Ida lennukooli ülema abiks. Alles jaanuaris 1923 jõudis Abel tagasi Eestisse ja määrati lennukursuste korraldajaks. (Pääses 1944 Rootsi, kirjutas mälestusraamatu „Maal ja merel ja õhus”.)
Tuntumatest selleaegsetest eestlastest lenduritest peaks mainima ka näiteks Fred Olbreid, kellest hiljem sai Riigi Ringhäälingu direktor.
Kuid pöördugem tagasi aastasse 1919. Kui punalendur Rudolf Piir oli sunnitud 1. veebruaril 1919 Võõpsus maanduma, jättis ta maha oma kaheistmelise Sopwith Strutteri, millega juba samal suvel hakati lendamist õppima – enne oli Eesti väes kasutada olnud samuti üks punastelt sõjasaagiks saadud Farman HF-30.
Kui oli selge, et Vabadussõda on võidetud ja Eestist saab iseseisev riik, loodi 1. septembril 1919 lennuväe juurde õppejaoskond. Esimene ülem oli 3-kordne Georgi risti kavaler, Esimeses maailmasõjas 50 õhulahingut pidanud leitnant Jakob Tillo.
Tema sõnade järgi olid lenduriks õppijad kas ohvitserid või haritud rahvaväelased. Päevad olid väga pikad, 12–14 tundi – teooria, töö lennukite kallal ja lendamine. Avo Ürgsoo mälestuste järgi kinnitati algajale lendurile lennuki külge pikk värviline lint, umbes nii, nagu praegu algajaid autojuhte märgitakse rohelise vahtralehega.
Õppejaoskonna avalennu lõpetajate seas oli ka Harald Stunde, kes tegi peatselt ajalugu. Esimese eestlasena läbis ta õhus lennukil Junkers F 13 miljon kilomeetrit. See sündis küll juba Lõuna-Ameerikas, sest tallinlane oli 1926/27 emigreerunud ja ta lendas Boliivias, Trinidadis, Argentinas ja Brasiilias ning juhtis muu hulgas ka Brasiilia presidendi Vargase lennukit.
Aprillis 1927 nimetati õppejaoskond ümber lennurügemendi lennukooliks. Ülemateks olid väljapaistvad isikud. Näiteks kahe Georgi ja Vabadusristi kavaler Karl-Friedrich Haas, või Voldemar Post, kes 1930ndate alguses hakkas ehitama Eesti oma lennukeid.
Kaitseväe lennukool andis viimase lennu 9. augustil 1940, uksed kästi sulgeda 13. septembril 1940. Viimane Eesti kaitseväe lennukooli ülem oli kolonelleitnant Hans Kitvel, kes valdas prantsuse, saksa, vene, inglise ja itaalia keelt, mis näitas meie ohvitseride harituse taset. Okupeeritud Eestis ta arreteeriti ja hukati Siberis oktoobris 1942.

Koolitust teistest riikidest
Sõjaväelendureid õpetati eelmise vabariigi ajal Lasnamäel asuvas lennukoolis, tsivilistid pidid võimalusi otsima naabermaadest. Mõned näited. Sügisel 1931 käisid Varssavi eralennukoolis 19aastane Harry Habel (1934 lõpetas veel kaitseväe lennukooli, Teises maailmasõjas lendas eestlaste üksuses, mis kandis Saksa mundrit) ja 22aastane Richard Tomson. Rahvalehes kirjeldati nende väljaõpet nii: „Mõlemad lendasid 1200 minutit, sellest pool koos instruktoriga ja pool iseseisvalt. Lõpetatud kursus annab õiguse juhtida era- ja sportlennukeid. Et reisijaid vedada, peavad nad veel 25 tundi lendama.”
Samal ajal, oktoobris 1931 saabusid Königsbergi lähedal asuvast Rosittenist väljaõppelt Eestisse kaks saksa verd eestimaalast, Ulrich Brasche ja parun Ungern-Sternberg (kes Vabadussõjas sõdis meie poolel!). Saksa purilennukoolis lasti neil esimesed lennud sooritada vaid 5–10 meetri kõrgusel, avalend kestis alla minuti. Alles tunnetuse tekkimisel lubati lennata 5–10 minutit korraga ja juba grupis.
Viljandis hakkasid nad hiljem paruni töökojas ehitama purilennukeid. Teises maailmasõjas vedas Brasche Junkersiga haavatuid rindelt, oli ka marssal Erwin Rommeli isiklik lendur. Rohkete aurahadega hinnatud lendur lõpetas oma karjääri Tšiilis 1975.

Killukesi koolitusest
Lendurite koolitusest Eestis saaks kirjutada pikalt, aga toome sellest vaid mõningaid näiteid.
1932. a kevadel tehti lõpueksameid ka Tallinna õhuasjanduse ühingu kursustel – see oli eralennukoolitus. Koolitus koos lennutundidega läks osavõtjaile maksma 550 krooni, aga töölise päevapalk oli siis keskmiselt kaks krooni.
Üks lõpetajaist oli Voldemar Vunn, kes hiljem võttis endale nime Valdu Rannaleet. 1934. septembris kirjutas ta end Eesti lennunduse ajalukku sellega, et liugles esimesena purilennukil üle Soome lahe. Ta alustas Prangli saare kohalt 4400 m kõrguselt ja kui purilennuk jõudis poolteist tundi hiljem Helsingi kohale, oli kõrgusest alles veel pool. Tegemist oli tollal purilennukil vee kohal lendamise maailmarekordiga.
Naisedki ei peljanud uudset ala, nagu ehk arvata võiks. Velda Gerats oli esimene naine, kes 18. märtsil 1934 sai purilenduri tunnistuse. Teda koolitati Viljandis, ta õppis nii piloteerimist kui purilennuki ehitamist. Enne teda oli õrnem sugu õppinud lendama väljaspool Eestit.
Pankuri tütar Inna Roostfeld oli esimene eestlanna, kes õppis Tallinnas mootorlennukit valdama. Tal lubati soololendu teha siis, kui oli instruktoriga lennanud 21 tundi ja 40 minutit. Muide, seda ei öeldud kunagi ette, millal algab iseseisev lend. Inna kiindus aviatsiooni sedavõrd, et läks koguni Poolasse lennukiehitust õppima.
Oma osa oli Kaitseliidul. Tallinna maleva lennusalk õpetas lennuinstruktoreid. Õpetas ei keegi muu kui V. Rannaleet, kes 1936. aastal sooritas esimesena surmasõlme Eestis ehitatud purilennukil. See ei olnud eriline vigurlennuriist, vaid keskmist tüüpi õppeplaaner, mis muutis soorituse veelgi riskantsemaks.
Samal ajal koolitas Tallinna Õhuasjanduse Ühing nii purilennu- kui ka mootorlennukilendureid. Praktikat oli vähe, iga mehe kohta purilennukis vaid veerand tundi iseseisvat lendu. Mootorlennukipiloodid pidid koolituse eest maksma 150 krooni, lisaks iga lennutunni eest veel 100 krooni.
Purilendureid koolitati veel Võrus. Paraku suleti 1936. aastal kõik õhuasjanduse ühingud. Õnneks võis endiselt kursusi korraldada Lennuasjanduse Inspektuur, septembris 1937 kuulus lõpetajate hulka ka Gerhard Buschmann. Mees, kes Teise maailmasõja ajal organiseeris eestlastest koosneva lennuüksuse, mida hakati kutsuma Buschmanni eskadrilliks. Paljud sinna kuulunud meestest olid põgenenud 27. juunil 1940. a Jägala laagrist, kuhu mehed oli kogutud, et ära viia Venemaale, kokku 45 meest. Venemaale viiduna oleks nende tulevik olnud rohkem kui tume.

Koolitus Teise maailmasõja aastail
1943. a sügisel hakati Lätimaal õpetama nii eestlastest pardalaskureid, piloote kui tehnilist personali. Kool kandis nime Flugzeugführerschule. Instruktorid olid kõik Eestist. Kursus, mis oleks rahuajal kestnud mitu aastat, läbiti nüüd seitsme kuuga. Hendrik Arro mäletab, et tavaline koolipäev algas varahommikul:
„Teoorialoengud hõlmasid aerodünaamikat, lennukite materiaalosa ja ehitust, mootoreid, lennuteenistusmäärusi, raadiosidet, navigatsiooni, meteoroloogiat, piloteerimistehnikat jne. Kui ilm valgeks läks, käidi lendamas, õhtul olid jälle loengud, sageli kella poole üheksani.”
Väljaõppel kasutati ka Eestis konstrueeritud lennukeid PTO-4. Kui oli vähegi lennuilma, tõusti taevasse ka laupäeval-pühapäeval.
Kuurordilinnas Pärnus koolitati uusi lendureid 1944. a juunist septembrini ja lendamiseks kasutati Sauga lennuvälja Hiljem taganeti Saksamaale. Kaljo Alaküla on oma mälestusraamatus „Kolmas eskadrill” koolitust meenutanud nii: „Õppelennukites olid dubleeritud nii armatuurlaud kui juhised. Mõistagi kõrgustüür ehk pulk, mida käsitsetakse parema käega, kui ka pöörangutüürid, kus on ametis lenduri jalad. Vasaku käe all on kütusehoob, millega antakse tõusul mootorile tuure juurde, maandumisel aga võetakse vähemaks ja väljajooksul hoopis maha.”
Ükskord rivilennu harjutamisel satuti tihedatesse pilvedesse, nähtavus puudus. Lende juhtinud sakslane oleks pidanud andma käskluse „Rivi laiali!”, kuid seda ei kõlanud. Algajad jätkasid pimelendu, mis lõppes kokkupõrkega. Kolm Eesti lendurit said surma, neljas päästis end langevarjuga.

N. Liidu „viljastavates” tingimustes ja uuel ajajärgul
1948. a hakati pihta esimeste (ja viimaste) nõukogudeaegsete mootor- ja purilennukursustega aeroklubides, kuid pärast avakursust nendega ka lõpetati, sest eestlased oleksid võinud ju lennukitega pääseda raudse eesriide tagant läände. Huvilised läksid õppima Ukrainasse ja Venemaale, kus tegutsesid kümned piloote ja lennundusinsenere ette valmistavad õppeasutused. Eestlasi koolitati kümnete aastate jooksul põhiliselt Sassovos, Kirovogradis, Uljanovskis ja Aktjubinskis. Need, kes võeti armeesse aega teenima, suunati sõjalennukoolidesse, enamasti Tšernigovisse.
1. septembril 1990 avati Nõo keskkoolis (tänane reaalgümnaasium) lennundusklass kutseliste pilootide koolitamiseks. Juunis 1993 lõpetasid esimesed 16 sõjajärgses Eestis ettevalmistatud ametilendurit. Et väljaõppe rahastamine lõppes, siis 1998 saadeti ellu viimane lend ametipiloote. Kokku oli neid 71.
13. aprillil 1993 jõudis kätte aeg, kus valitsuse määrusega loodi Tartu lennukolledž. Aasta pärast hakati seal koolitama lennujuhte (1997 õpetati neid ka Leedule), 1995. aastal hooldustehnikuid ja aeronavigatsioonilise info spetsialiste, 1996 lennundusinsenere, 1999 algas tarkuse jagamine lennujaama käitamise erialal.
Sama aasta oktoobris anti välja esimesed Eesti vabariigi tunnistused kopteripilootidele. Üliõpilaste praktilise lennu baasiks kujunes Ülenurme aerodroom, sellealast abi saadi ka Soomest ja Rootsist, teooriat jagati Tähtveres asuvas õppehoones. Aastal 2000 alustati pilootide koolitust vastavalt EL nõuetele, 2001. aastal lisandus ülikerglennuki pilootide väljaõpe. 2008. a nimetati kõrgkool Eesti lennuakadeemiaks, rektoriks on prof. Villu Mikita.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *