55-tollised vedelkristalltelerid

Foto:Mirva Kakko

Vaatamata OLEDide tulekule arendatakse ikka edasi ka vedelkristalltehnoloogiat. Nii mõnedki tootjad esitlesid oma tänavustes uudismudelites ka uusi tehnilisi lahendusi.

Panasonic TX-55FX780E
Philips 55PUS8503/12
Samsung UE55NU8005T
Sony KD-55XF9005

Enamik tehnilistest parendustest puudutab laiendatud dünaamikaga pilti, nagu näiteks Samsungi Dynamic Crystal Color. Sony on aga jaganud paneelitaguse taustvalgustuse kümnetesse eraldi reguleeritavatesse gruppidesse ning nimetanud selle Full-Array LED. Tõsi, taoline meetod, vähendamaks tumedate alade taustvalguse taset ehk läbikumamist, oli vedelkristallpaneeliga tippmudelites kasutusel juba ammu, aga kui OLED-id vahetasid välja tipp-seeria LCD-d, vähenes ka nn direct-LED-paneelide osakaal.
Lisaks paneeli kvaliteedile mängib olulist rolli ka pilditöötlus – eriti see, mis puudutab kiiremalt liikuvate kujutiste sujuvat kuvamist. Siinkohal on heaks näiteks Philipsi uus P5-nimeline protsessor, mis muudab liikumise tõepoolest voolavaks.
Panasonic on panustanud paneeli füüsilisse disaini – esmapilgul võib uue LCD ajada segamini OLED-iga, sest õhukesel klaasisel paneelil servad praktiliselt puuduvad.

Paremad värvid
Mõõtmistulemused kinnitasid, et vedelkristallpaneelide keskmine värvuspalett on laienenud – täpselt nii, nagu tootjad lubasid. Siiski on OLED ja QLED paneelideni veel minna pikem või lühem tee, viimased on suutelised edukalt taasesitama ka DCI-P3 standardile vastavat HDR-pilti.
Erinevus dünaamika ulatuses on näha ka silmaga, kui panna erinevad paneelitehnoloogiad kõrvuti.

Taustvalgus lekib endiselt
Vedelkristallpaneelide nähtavaimaks ja reaalses kasutuses kõige häirivamaks puuduseks on taustvalguse läbikumamine tumedatest pildialadest, mis kokkuvõttes vähendab kontrasti ning vaatenurka. Hetkeseis on selline, et kui paneeli kontrast on hea – nagu Sonyl ja Samsungil –, on vaatenurk selle kontrasti püsimiseks väga kitsas ning vastupidi – veidi kehvema kontrastiga paneelidel on jällegi laiem vaatenurk, nagu Panasonicul ja Philipsil.
Küll on veidi kummaline, et võrdluse telerite kontrastinäitajad on varasemast isegi kehvemad – erandiks ainult Sony. Võib oletada, et rolli mängivad laiemat värviruumi võimaldav taustvalguse tehnoloogia ja uued värvusfiltrid, aga kindlalt seda väita ei saa.

Erinevused ka kasutuses
Telerimudelite igapäevases kasutuses on suuri erinevusi, mida tasuks kindlasti enne ostu arvestada. Panasonic on lihtne ja loogiline ning reageerib korraldustele kiirelt, ent on nutiomadustelt tagasihoidlikum. Philips ja Sony toovad kaasa Androidi head ja halvad küljed – programmivalik on lai ning nutiomadusi rohkelt, aga kasutamine kohati segane ning telerid, eriti Sony, reageerivad mõnikord nupuvajutustele väga uimaselt. Samsung on nobedam, aga mõnikord lihtsalt ignoreerib puldi nupuvajutusi, mida tuleb siis järjekindlalt korrata soovitud tulemuseni jõudmiseks.
Kui sooviks on kvaliteetne HDR-pilt, siis ei tasuks vedelkristallpaneeliga teleri ostu kaaluda. Küll aga tuleb nentida, et tänaste LCD-telerite HDR-pilt on siiski parem mullusest. LCD omakorda sobib jällegi väga hästi arvutimonitoriks, erinevalt OLED-paneelist.
Ka on LCD-tehnoloogiat lihvitud juba aastaid ning see on end tõestanud igati pikaealise ning elujõulisena, mida noore OLED-i kohta veel öelda ei saa.

Ohtralt lisateavet ja tulemused leiad septembrikuisest Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *