Viis visiooni – 47‒50tolliste nutitelerite võrdlus

Foto:Hannu Häyhä

Teleriga saab tänapäeval teha enam-vähem kõike seda, mis natuke aega tagasi kuulus vaid arvuti pärusmaale. Siiski kulub enamik teleri ees veedetud ajast telesaadete ja filmide vaatamisele. Mida kujutavad endast tänaste telerite nutifunktsioonid ning kas pildil ja pildil on vahet? Paneme telerid ritta ja teeme asjad selgeks.

Enne testi juurde asumist pakume oma lugejale võimalust end võrrelda keskmise eestlasega. Nimelt korraldas Samsung Electronics Baltics koostöös turu-uuringute firmaga GfK Custom Research Baltic suuremahulise tarbijakäitumise uuringu LIVING, mis analüüsib inimeste käitumis- ja tarbimisharjumusi ning tehnoloogia mõju inimeste elule.
Uuringu järgi kasutavad eestlased rohkem tehnoloogiat kui lätlased või leedukad, eestlastel on kodudes ka suurem valik erinevaid tehnoloogiavahendeid. Kuigi peaaegu kõikides Eesti, Läti ja Leedu kodudes on köögitehnika, televiisor, mobiiltelefon, arvuti või sülearvuti, on 22% eestlastel lisaks kodus mängukonsool, Lätis on sama näitaja 15% ja Leedus 14%. Eestlaste tehnoloogialembus tuleb esile ka mitmete teiste näitajate kaudu: 60% eestlastest omab kodus audio hifi-süsteemi, Lätis ja Leedus on antud näitajad vastavalt 51% ja 40%. Eestlastel on ka rohkem video/DVD/Blu-ray mängijaid kui lätlastel ja leedulastel: vastavalt 62%, 57% ja 58%.
Televiisori vaatamine on noorema generatsiooni hulgas Baltikumis vähenemas, kuid vanema põlvkonna jaoks on see endiselt oluline. Eestis vaatab televiisorit kõige vähem alla 35aastane inimene, kõige rohkem aga vaatab 45‒55aastane abielus inimene, kellel on kodus nutiTV. Eestlased vaatavad televiisorit rohkem kui naaberriikide elanikud. Elik siis eestlased veedavad 91% teleri ees oldud ajast ikka veel teleprogramme klõpsides, samas kui Leedus on see näitaja vähenenud 64%-ni.

Tootja õigused
Tavatelerite ajastul oli lihtne. Antenn külge ja ainuke vaev teleri kasutamisse võtul oli kanalite leidmine ja salvestamine sobivasse järjestusse.
Nüüd algab nutiteleri kasutusele võtmine teleri võrku ühendamisega. Ja valima peab juhtmeta või juhtmega võrgu vahel. Ja siis algab tarbija ja tootja vaheline dialoog õiguste osas. Pead nõustuma tootja tingimustega. Pead nõustuma, et sinu kasutamisharjumusi võidakse anonüümselt salvestada, et arendada järgmiseks aastaks paremat toodet. Ja seda nii teleri tootja kui ka teleris olevate nutikate rakenduste osas. Ning loomulikult ei võta ükski tootja vastutust selle eest, kui andmed hävivad või satuvad kolmandate osapoolte kätte. Nii on teleri kasutaja pehmelt öeldes täbaras olukorras, kus pead nõustuma kõikide tingimustega, ilma et täpsemalt saaks aru, mis ja kuhu sinu kasutusajalugu võib rännata. Ka on kõikidele pereliikmetele kättesaadav kogu vaatamisinfo telekanalite, fotode, Youtube’i videote ja põhimõtteliselt kõikide muude rakenduste osas. Seega tasub teleri esmasel kasutusele võtmisel hoolega lugeda ekraanile ilmuvaid tingimusi. Samas aitab nende tingimustega nõustumine lihtsustada oluliselt igapäevast teleri kasutamist.

Ahvatlevad maiuspalad
Alles internetti ühendatult muutub teler „targaks”, sest kõik tootja poolt antud piirkonda ette nähtud rakendused tuleb kindlasti alla laadida. Peale internetiühenduse loomist ja enne rakenduste alla laadimist tasub lasta aga teleril kontrollida, kas tootjal on juba olemas ka tarkvarauuendus antud teleri mudeli jaoks. Meie testi ajal pakkusid kõik telerid vähemalt korra tarkvara uuendust. Õnneks saab teler selle kontrollimise ja installeerimisega ise hakkama, kasutaja roll piirdub vaid OK kastikesele osutamisega. Tegelikult on moodne teler suure ekraaniga arvuti, mille kõikide rakenduste kvaliteetne töö oleneb just teleri tarkvarast. Ja nagu teada nutitelefonide maailmast, iga tarkvara uuendus parandab tuntud vead ja tekitab vahel juurde tundmatuid vigu .
Kui Soome nutiteleri kasutajale on kättesaadavad sellised tuntud rakendused nagu Netflix, SF Anytime, HBO Nordic ja Viaplay, siis Eesti tarbijal jääb vaid oodata, millas meite regioonis need maiuspalad ükskord kättesaadavaks tehakse. Nii piirdub meie videomaailm Youtube’i, Vimeo ja Meegoneti kasutusega.
Kõikides telerites on Skype’i-valmidus, mis tähendab teenuse kasutamiseks täiendavat, umbes 100eurost väljaminekut USB-pesasse ühendatava kaamera- ja mikrofonikomplekti eest. Niimoodi saab videokõnesid teha teiste Skype’i kasutajatega, olgu neil siis rakendus arvutis, nutitelefonis või teleris.

Multimeedia suurel ekraanil
Kõik testis osalevad telerid on DLNA toega. Mis kasutaja jaoks tähendab juhtmevaba piltide ja muusika edastust otse nutitelefonist või tahvelarvutist suurele teleriekraanile.
Fotode edastus toimub kõikides telerites tõrgeteta, vaid Philips ei suuda automaatselt pöörata õigeks püstformaadist tehtud fotosid. Kurvaks teeb ka Philipsi pildiparandus, mis kuvab ekraanile häirivalt üliteravaid ja ülekoloreeritud fotosid.
Tänapäevased nutitelefonid on suutelised videot üles võtma FullHD resolutsiooniga, aga teleritest suudavad seda juhtmevabalt maha mängida vaid LG ja Philips. Teised telerid saavad küll esimesed kaadrid ekraanile, kuid järgnevate kaadrite esitus on hakkiv ning katkev.
USB-mälupulgalt video esitamine sujub kõikides telerites valutult. Kiita saab Panasonic, kes suudab pulgalt ja SD-mälukaardilt kohe esitada erinevaid meediatüüpe. Teistes telerites peab esmalt valima konkreetse meedia, kas siis fotod, muusika või videod.
LG Cloud pakub kasutajale 5 GB pilveteenust, mis võimaldab salvestada fotosid, muusikat ja ka videoid. Lisaks telerile pääseb neile ligi ka Android-nutitelefonidega. Mingil määral suudavad pilveteenustest pärinevat meediat mängida ka kaks P-d: Panasonic ning Philips.
Multimeedia alal pakub kõige mugavamat kasutamist LG.

Lähme surfama
Kõigil võrdluses osalejatel on sisseehitatud veebisirvik, mille kasutamine ei ole teps mitte nii lihtne kui oleme harjunud kogema arvutis või nutitelefonis.
Kõige mugavam on veebis ringi liikuda LG ja Samsungi ekraani ees, sest nende kaugjuhtimispult toimib kui juhtmeta hiir. Osuta vaid puldiga ning väike hiirekursor liigub kiiresti ekraanil õigesse kohta. Ka muude nutirakenduste valimisel ning menüüs liikumisel on sellisest lahendustest palju abi. Panasonic on varustanud oma puldi mugava puuteplaadiga ning Philipsil on kasutuses jätkuvalt kahepoolne juhtpult. Kui ühel pool on TV-juhtnupud, siis teiselt poolt leiab miniatuurse klaviatuuri koos noolenupukestega. Klaverist on abi otsingusõnade sisestamisel, sest teistes telerites peab otsingus läbi ajama ekraanile ilmuval virtuaalsel klaviatuuril plõksimisega.
Vaid Sony on jäänud kinni traditsioonilisse juhtpulti. Ja ei ole kasu ka juhtmevabast USB-hiirest, sest Sony seda lihtsalt ei tunnista. Vaid noolenuppudega liikumine muudab veebis surfamise kohmakaks ja ebamugavaks.
Kuid nii Philipsi kui ka teiste telerite puhul võib veebis surfamisel aeg-ajalt jänni jääda, sest nende sirvikud jäävad mingil ajahetkel lihtsalt omaette pusima.
Õnneks on koostöö Youtube’i keskkonnaga kõikides mudelites lahendatud standardselt. Paarita vaid oma nutitelefoni Youtube’i rakendus teleri omaga ning mobiilist välja otsitud videod mängib teler kohe oma suurel ekraanil maha, andes võimaluse samal ajal nutitelefonis järgmist videot otsida.

Ela omas ajas
Kõik testi telerid võimaldavad kasutajal lemmiksaateid vaadata just siis, kui tal on aega, mitte ei sunni kasutajat elama telekava järgi. Selleks tuleb teleriga ühendada USB-kõvaketas ning valida elektroonilisest telekavast soovitud saated. Seriaalidele ning nädalast-nädalasse korduvatele saadetele piisab ühest valikust, määrates korduva salvestamise. Kuna teleritel on kaks USB-pesa, peab valima kindlasti selle, millel küljes on silt HDD. Siis piisab kõvakettale teleri USB-pesa voolutoitest. Neljal teleril viiest on üks vastuvõtja. See aga tähendab, et salvestamise ajal ei saa vaadata teisi telekanaleid. Meeldiva üllatuse pakub Samsung, kes ainsana lubab vaadata salvestamise ajal sama multipleksi teisi kanaleid. Salvestamine toimub ka siis, kui teler ise on ooterežiimil.
Digitaalsete piraatkoopiate hirmus toimub esmasel kõvaketta ühendamisel ketta paaritamine teleriga, mis teeb võimatuks selle ketta hilisema kasutuse näiteks arvutis. Saateid saab taasvaadata vaid sama konkreetse teleriga, millega kõvaketas esmalt ühendati.
Selles testiosas üllatab Philips, keeldudes omaks võtmast erinevaid kõvakettaid. Kui salvestamine algab kenasti, siis umbes poole tunni pärast ilmub ekraanile veateade ning edasi keeldub teler saadet salvestamast. Kui aga Philipsi meelest on leitud sobiv ketas, saab ta salvestamisega kenasti hakkama. Aga järelvaatamisel ootab ees uus üllatus – salvestus on ülikirgas ning terav. Ja kahjuks ei luba teler salvestuse pilti reguleerida, peab leppima automaatsete taasesituse seadetega.
Kõikides mudelites on olemas ka Time-Shift funktsioon, mis võimaldab ühe nupuvajutusega telesaate pausile panna näiteks külmkapist joogivarude täiendamiseks. Ja siis hetk hiljem samalt kohalt saate vaatamist jätkata. Heal juhul õnnestub reklaamipausi koha edasikerimine nii, et mõne aja pärast on saate vaatamine juba reaalajas.

Pilt ja heli
Võrdluse telerid esindavad ekraanide osas kahte eri maailma.
LG, Panasonic ja Philips kasutavad IPS-paneele, mille kontrastsus otse eest vaadatuna ei ole nii heal tasemel kui Samsungil ja Sonyl. Samas on sel paneelitüübil üks eelis – väiksema nurga alt vaadatuna jääb must toon mustaks, mitte ei muutu tumehalliks nagu konkurentide paneelid. Ka värviedastus püsib neil samal tasemel erinevate vaatenurkade puhul. Kõik kolm kasutavad 3D näitamiseks passiivprille.
Samsung ja Sony kasutavad samatüübilisi paneele, kuigi nende tootjad on erinevad. Sony kontrastsus otse eest vaadatuna on ülihea ja kogu võrdluse parim. Samsung jääb Sonyle vaid veidi alla. Kuid nende mõlema ekraani tumemust muutub tumehalliks, kui vaataja istub ekraani suhtes ainult 30kraadise nurga all tsentrist. Samalaadne mutatsioon toimub ka värvidega, mis küljelt vaadatuna omandavad kergelt lillaka tooni.
Kõikides telerites peale Sony on võimalik täpne peenhäälestus nii kontrastsuse kui ka värviruumi osas. Sony piirdub vaid must-valge täppistasakaalu seadistusega. Kui ülejäänud neli lubavad seadistada värvi ja kontrastsust eraldi nii TV- kui HDMI-sisendite jaoks, siis Philips pakub vaid üht seadistust kõikidele sisenditele ning seetõttu peab tegema väikeseid kompromisse TV-pildi ja HDMI-sisendite osas.
Heliosakonnad on pildiosakondadest mitme sammu võrra maas. Võrdluse parim kõlapilt on Philipsil, mille tagapaneelis on koha leidnud bassikõlar. Vähemalt mingid madalad toonid on olemas ning ka kesksagedusele ei ole midagi ette heita. Ka Samsung on oma kesksageduse päris hästi paika saanud, kuigi ilma bassihelideta. Ülejäänud kolm on suhteliselt sarnased, olles panustanud vaid jutusaadetele.
Kõikide telerite heli saab viia hoopis teisele tasemele, kui kasutada ARC HDMI toega kodukino või ressiiverit. Kui selline koduses majapidamises puudub, on võimalus heli juhtida muusikaseadmesse optilise helikaabli abil. Ja siis võib tõesti nautida mõne telejaama üksiku saate mitmekanalist heli.
Pildikvaliteet ei ole võrreldes meie eelmise testiga teinud mingit kvalitatiivset hüpet edasi. Suuremad muutused on toimunud pigem taibuTV osas. Lisandunud on hulgaliselt uusi rakendusi, tootjad pakuvad salvestusruumi oma pilveteenuses. Ja loomulikult on kogu kasutaja ajalugu suurel ekraanil teistele pereliikmetele nähtav ja järgikuulatav. Seega, tootjad, arenguruumi veel on!

Lisa leiad septembri Tehnikamaailmast

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *