Suurtükid Napoleoni sõdades

Foto:

Napoleon oli suurtükiväelane, seda tunnistasid ka tema juhitud lahingud. Ta oli üks esimesi kindraleid, kes oskas ära kasutada koondatud suurtükitule efektiivsust. Napoleon uskus, et jalaväe kaotusi aitab vähendada toetuseks antav suurtükituli.

Aastaks 1815 oli Prantsuse suurtükivägi üks professionaalsemaid Euroopas. Juba enne revolutsiooni (1789–1799) oli ta saanud omale uued relvad ja doktriini – tänu kindralleitnant Jean-Baptiste Gribeauval’le (1715–1789). Aastal 1803 viis Napoleon läbi suurtükiväe modifitseerimise, mis sisaldas kaliibrite vähendamist kolmelt erinevalt kahuri- ja ühelt haubitsamargilt kahele kahuri- ning ühele haubitsamargile.

Organisatsioonid
Kõik selle ajastu armeed koondasid oma suurtükid parema administreerimise nimel pataljonidesse ja rügementidesse, aga lahinguväljal ei kasutatud neid kunagi selliselt, taktikaline üksus oli alati patarei.
Napoleoni suurtükkidest kõneldes räägime välisuurtükkidest. Suurtükiüksused eksisteerisid sel ajal kahel kujul: nn jalaväe suurtükiüksused, kus suurtükiväelased marssisid relva vedavate hoburakendite kõrval, ja suurtükiüksused, kus ka suurtükiväelastele oli antud hobused, et üksusi saaks kiiresti ümber paigutada ja nendega paremini manööverdada, ehk nn hobusuurtükiüksused. Neid ratsahobustega varustatud suurtükiüksusi võib põhimõtteliselt võrrelda tänapäevaste iseliikuvate suurtükkidega.
Mõlema tüübi patareides oli kas neli või kuus kahurit ning üks või kaks haubitsat. Patarei ise koosnes kahest osast: suurtükimeeskondadest, kokku 90–150 meest, ja toetavast üksusest, kokku 75–150 meest, kes transportisid tagavaralaskemoona, remonditöökodasid ja muud varustust. Armeedes oli üsna sagedane ka poolikute patareide kasutamine.
Napoleon eelistas kasutada neljast kahurist ja kahest haubitsast koosnevat patareid, samas ei suutnud ta seda eelistust reeglina kehtestada, sest väljaõpetatud suurtükiväelastest oli pidevalt puudus.

Suurtükkide teenindamine
Reakoosseis vastutas suurtüki töökorras olemise eest, ohvitserid suurtüki taktikalise kasutamise eest. Positsioonile jõudes pidi kogenud meeskond suurtüki rännakukorrast ümber seadma laskeasendisse, sihtima, laadima ja esimese kuuli teele saatma umbes minuti jooksul ning seejärel säilitama jätkuva tule andmise võime. Terve patarei pidi sellega toime tulema kahe või kolme minuti jooksul. Positsioonidelt äratulek võttis paar minutit rohkem aega.
Kõige sellega toimetulekuks oli igale suurtüki meeskonda määratud mehele antud kindel ülesanne, samas oskas igaüks neist vajadusel asendada ka kõiki teisi.
Laskmise protseduur oli kompleksne. Peale seda, kui relv sülgas välja oma kuuli, küüris rammija raua puhtaks sinna jäänud hõõguvast püssirohust, samal ajal tõid laskemoona käitlejad vastavalt relvaülema valikule kohale kas kalevisse või vahapaberisse mässitud püssirohukotid ja mürsud. Laadija surus püssirohulaengu suurtükitorusse ja rammija tampis selle raua põhja oma laadimisvaia teise otsaga. Sütikumees pani samal ajal kindluse mõttes oma nahkkindas sõrme süüteava ette (sulges õhu juurdepääsu), et ära hoida iseeneslik plahvatus torusse jäänud hõõguvatest osakestest. Seejärel asetas laadur kuuli torusse ja rammija surus selle oma vaiaga raua põhja. Sütikumees torkas läbi süüteava terava ora püssirohukoti sisse, rebestades viimase. Hanesule või metalltoru abil täideti ava ääreni täis kvaliteetseima püssirohuga. Sihtur sättis uuesti relva paika, tõstes või langetades seda, kusjuures kasutas selleks lisaraskusi, kruve või lihtsat füüsilist jõudu. Kui see oli tehtud, viidi tõrvik süüteavas oleva püssirohu juurde. Kui oli võimalus kasutada hõõrdesütikut, siis süüdati sütik, tõmmates hõõrderihmast, ja suurtükk tulistas kuuli välja, seejärel käivitus kogu protsess uuesti.

Laskemoon
Pika rauaga suurtükile, mis suutis tabada kaugemaid sihtmärke, oli tavaliselt laskemoonaks kuul. See oli rauast kera, mis pidi oma teel kõik purustama. Kui oli hästi sihitud ja tabatud näiteks sõdurite rivi ees olevat kõvemat pinnast, siis oli tal laastav toime, sest kuul paiskas üles kive ja kruusa, mis vigastasid ning hirmutasid suuremat arvu sõdureid rohkem kui otse märki tabamisel. Ideaalsel juhul põrkas kuul oma teel veel mitu korda maha, enne kui ta hoog rauges – seda loomulikult juhul, kui ta midagi või kedagi ei tabanud. Üks suurtükilask võis lüüa rivikorda suure augu, mistõttu oli populaarne kasutada „õhukest” rivi. Arukamad komandörid kasutasid oma meeste kaitseks suurtükitule eest maastiku kaitsvaid omadusi.
Haubitsatel olid lühikesed rauad ja nad olid mõeldud tule andmiseks kõrge kaarega. Nende mürsk oli tavaliselt tühi raudmuna, mis oli seest täidetud püssirohuga ja varustatud süütenööriga. Enne kui laadur pani kuuli rauda, lõikas ta süütenööri nii pikaks, kui arvas vaja minevat aega kuuli kohale jõudmiseks ja seejärel plahvatuse initsieerimiseks. Haubitsad olid kasulikud, kuna neid sai paigutada külade, metsade ja mäeküngaste taha varju ja anda sealt kaartuld.
Nii suurtükkidel kui ka haubitsatel olid lisaks kartetšilaengud, juhuks kui vaenlane oli otselasu kaugusel. Kartetš oli nagu arbuus, ta koosnes ühest suurest kuulist/kestast, mille sees oli hulgaliselt väiksemaid. Kohe pärast rauast väljumist liikusid väikesed kuulid edasi iseseisvalt. Väljalastud „arbuusiseemnete sadu” ehk kartetš võis põhjustada ründava kolonni ridades kohutavat kahju ja isegi rünnaku nurjata. Brittidel näiteks oli selliseid laske kahte sorti; enam oli mürske, milles oli 85 kuuli, ja vähem neid, kus oli 27 kuuli.
Sõdade käigus õpiti kasutama ka šrapnelli, mis oli kombinatsioon kuulist ja kartetšist ning eriti efektiivne ühtekoondunud jalaväemasside vastu.

Taktika
Prantslased kasutasid suurtükiväge agressiivse relvana. Sealjuures jäi isegi kuulsa Grand Battery (Napoleoni poolt juurutatud kõigi patareide ühtekoondamine ja nende tulejõu suunamine ühte punkti) suurtükipatareidele alles paindlikkus käsu peale eesliinile liikumiseks. Ülejäänud armeed siiski hajutasid kaotuste hirmus oma suurtükipatareid. Napoleon oli tavaliselt ründavaks pooleks, seetõttu eelistas ta patareide koondamist ja nende jõulist kasutamist. Tema vastased, kes harilikult asusid kaitsel, tavaliselt hajutasid oma relvad ja andsid neile õiguse autonoomseks tegutsemiseks.
Ründav Napoleon kasutas suurtükiväge vastase jalaväe materdamiseks senikaua, kuni oli õige aeg saata vigastatud rivi vastu oma jala- või ratsavägi. Napoleoni suurtükid olid enamasti mõeldud otsetule andmiseks ja neil oli raskusi anda kaugtuld üle oma meeste peade. Siiski näiteks Waterloo all andsid maastiku kõrgusjooned Napoleoni suurtükkidele võimaluse mingil määral toetada tulega oma ründavat jalaväge, kuid lahingut see ei päästnud. Ideaalis pidi suurtükivägi alati toetama rünnakut ja aitama jalaväge olukordades, kus ainult vaprusest ei piisanud.
Suurtükid võisid olla ülimalt kasulikud ka kaitsel. Kõlab ehk imelikult, kuid vastutule andmist vaenlase suurtükipatareide pihta peeti sel ajal ebaotstarbekaks. Kuid üks vastupidine näide siiski on. Waterloo lahingus käskis koalitsioonivägede ülemjuhataja Wellington kapten Cavilie Mercer’i kuninglikul hobusuurtükipatareil anda tuld prints Jerome’i (Napoleoni vend) poolt juhitava noore kaardiväe rünnakut toetavate suurtükkide pihta. Eesmärgiks oli vähendada prantslaste survet ümberpiiratud Hougoumont’i farmi hoonetekompleksi hoidvatele üksustele. Prantsuse suurtükkide ülesanne oli omakorda tulega purustada farmi ümbritsevad kaitsvad müürid.
Standardne kaitsetaktika nägi ette suurtükiväe kasutamist alles siis, kui vastane saatis oma jala-või ratsaväe rünnakule. 1000 või 1200 meetri kaugusele jõudnud vastase suunas avasid nad tule ründavate kolonnide ette, et rikošetiga rivikorda segi lüüa. 300–400 meetri juures mindi üle otsesihtimisele ja nii haubitsad kui suurtükid laeti kartetšlaengutega, mõnikord topelt, et siis teha viimane või eelviimane lask vaenlase pihta. 1200 meetri kauguselt alustatud rünnaku puhul läbis ratsavägi selle maa 3–5 minutiga ja jalavägi 7–10 minutiga, muidugi olenes see ka maastikust ning sõdurite füüsilisest vormist. Vastase rünnak andis suurtükiväele tegutsemiseks väga vähe aega.
Vastase suurtükkide kahjutuks tegemiseks kasutati ratsaväge. Ratsanikud kandsid kaasas spetsiaalseid neete/naelu ja haamrit, millega siis vastase suurtükini jõudes peale meeskonna minema peletamist neediti kinni suurtüki süüteava. Selle naela/needi äravõtmiseks oli tarvis saata suurtükk töökotta.

Efektiivsus
Suurtükivägi oli efektiivne kaitsel, kuid ka rünnakul võis ta olla üsnagi laastav. Napoleonil oli komme kasutada suurtükiväge vastase oimetuks pommitamiseks, et seejärel ratsa-ja jalaväega rünnata. Mõned üksikud korrad, nagu see juhtus Waterloo all, sai ta kaotuse osaliseks ja seda just seepärast, et jalavägi asus tegevusse enne, kui suurtükid olid oma töö lõpetanud.
Selle ajastu diviisi staabid arvestasid tunniajalise lahingu elavjõu kaotuseks intensiivse lähivõitluse tingimustes 60 kuni 120 meest. Ühe kolmandiku sellest tekitasid suurtükid, ülejäänud kaotused kanti musketitule-, mõõga- ja täägivõitluse, granaadiviskajate ning ratsaväe piigimeeste kontole.
Teoreetiliselt olid raskesuurtükid kergetest efektiivsemad. Üks 18naelase kahuri lask omas võrdväärset purustavat jõudu kahe 12naelase või kolme 9naelase või kümne 6naelase suurtüki lasuga. Kuid kergesuurtükid lasid kiiremini, kompenseerides sellega oma purustava jõu puudujääki, lisaks olid nad palju parema manööverdamisvõimega kui raskesuurtükid. Seetõttu eelistas enamik armeesid keskmisi või kergesuurtükke, tarides kaasa vaid mõnda üksikut raskemat kindlustuste piiramise tarbeks.

Laskemoona kogused
Laskude arv 9- ja 12naelastele kahuritele reservis ja relva juures kokku oli 200 lasku, pluss 30 kartetšlaengut. Kergematel relvadel oli kokku 300 lasku, sh 50 kartetši. Rasketel haubitsatel oli kaasas 150 lasku, pluss 50 kartetšilaengut. Kergetel haubitsatel oli kaasas 175 kuni 250 lasku ja vaid tosin kartetšlaengut. Laskemoonakulu kohta annab ettekujutuse fakt, et Waterloo lahingus tulistasid 8 tunni jooksul Briti ja Kuningliku Saksa Leegioni suurtükid kokku välja 10 400 lasku, mis teeb 129 lasku relva kohta.

Hobuste panus
Tüüpilise patarei moodustasid brittidel kuus suurtükki, millel iga relva jaoks veeres kaasa laskemoonavanker, lisaks kolm vankrit tagavaralaskemoonaga ja üks vanker, kus olid peal kõik tagavararattad ja liikuv sepikoda. Täiendavalt oli patarei juures varustust vedav vanker ja toidumoonavanker. Hobusuurtükiüksusel vedas relva kaheksa hobusega rakend ja laskemoona kuue hobusega rakend. Jalaväeüksusel vedas relva kuus hobust ja moona neli hobust. Varustust vedavate vankrite ette oli seatud alati neli hobust. Hobusuurtükkide juures oli brittidel veel 48 ratsahobust, neid kasutasid tavaliselt ohvitserid, kirurg, mõned allohvitserid ja tehnikud. Kokku tegi see hobuste arvuks 160 kuni 200 looma. Ühe relva jaoks mõeldud vankrite kolonn oli 30 meetrit pikk, kogu kuue kahuriga patarei võttis liikumisel enda alla 550meetrise teelõigu.

Kõiki neid tarkusi pidi tolleaegne suurtükiväeohvitser teadma. Napoleon oli need teadmised omandanud suurtükiväelasena ja arendas oma oskusi lahingutes, mida tal juhtida tuli. Parim vahekord Napoleoni arvates oli üks kahur tuhande mehe kohta, kahjuks ei saavutanud ta seda numbrit mitte kunagi, seda suhet ei saavutanud tegelikult ka tema vaenlased.
Arusaam üksuse tulejõu tähtsusest kasvas sõjaväelaste hulgas iga lahinguga. See tõi kaasa tulirelvade arendamise ja nii vahetas eestlaetava relva välja tagant laetav suurtükk. Võib öelda, et Napoleoni sõjad olid viimased, kus massiliselt kasutati eestlaetavaid sileraudseid suurtükke.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *