Sisemere lainekündjad

Foto:

Enamik inimesi on tõenäoliselt harjunud mõtlema laevadest kui meresõiduvahenditest ja unustavad seejuures täiesti meie suurima siseveekogu – Peipsi. Peipsi juurde kuulub lahutamatult jõgede ema Emajõgi.
Nii Peipsil kui ka Emajõel on minevikus toimunud vilgas laevaliiklus – on veetud nii reisijaid kui ka kaupu ning isegi sõjalaevastikud on ristelnud meie sisevetel.

Tahan tutvustada lugejat põgusalt Peipsi–Emajõe laevanduse ajalooga, mis on täis huvitava saatusega laevu. Valikusse sattusid laevad, mille kodusadamaks oli nõukogude ajal Tartu, sest neist on veel kõige rohkem infot saadaval. Nende laevade elulood aitavad taasluua ununema kippuva pildi lähiminevikust või meenutada aegu, mil sisevetelaevanduses tegutseti palju suurema hooga kui tänapäeval.

Joala
Esimese hooga võiks ju arvata, et laev sai oma nime tuntud laulja järgi, kuid siiski mitte – Jaaku polnud siis veel olemaski, kui laev meie vetel juba müttas.
Sellel laeval on väga kirev ajalugu. Laev ehitati 1909. aastal Soomes Varkhausis reisilaevana spetsiaalselt liini Narva–Narva-Jõesuu jaoks. Omaniku järgi sai laev nimeks Pavel. 1919. aastal laev mobiliseeriti ja määrati vahilaevana Eesti sõjaväe koosseisu. Aastatel 1919–1921 sõitis see ikka vanal liinil, kuid täitis nii vahi-, transpordi- kui ka reisilaeva ülesandeid.
1931. aastal laeva nimi eestistati ning uueks nimeks sai Paul. 1937. aastast oli laeva uueks omanikuks Narva linnavalitus ning laeva nimeks sai Linda. 1939. aastal oli taas nimevahetus ja siis antigi laevale nimeks Joala.
1940. aastal laev küll natsionaliseeriti Peipsi jõe-järve laevanduse koosseisu, kuid ta jäi siiski sõitma liinile Narva–Narva-Jõesuu.
Sõja-aastatel 1941–1945 oli Joala kodusadamaks Rõbinsk. Saabunud 1945. aasta sügisel tagasi kodusadamasse, jätkas Joala kurseerimist vanal tuttaval marsruudil.
1947. aastal viidi ta üle Tartusse, kus hakkas sõitma Tartu–Pihkva liinil. 1959. aastal lõpetas Joala navigatsiooni, jäi ankrusse Tartusse ja ehitati ümber kohvikuks nimega Emajõe – rahvasuus oli ta rohkem tuntud nime all Santa-Maria. Populaarne joogikoht seisis põhiliselt praeguse Laia tänava otsa lähedal, 60ndate lõpus mõnel hooajal ka Kaarsilla juures. Kuna laeva ei viitsitud remontida ega tema eest eriti hoolt kanda, siis 70ndate lõpus muljus jää talle pardasse augu sisse. Seejärel pukseeriti ta Kvissentalist 3 km ülespoole Rannule ja jäeti sinna ühte jõesoppi seisma uppununa ja hüljatuna. Praeguseks on Joalast järel ainult riismed Emajõe põhjas.

Lermontov
Vene luuleklassiku nime kandnud Lermontov ehitati ilmselt 1955. aastal Saksamaal. Ka Nõukogude Liidus toodeti seda tüüpi laevu ning nende nimelisand oli OM (ozernõi moskvit_). Saksamaal ja N. Liidus ehitatud selle tüübi laevad erinesid n-ö sisekujunduselt, esimeses ehitati nn kajutivarianti laevu – projekt 623/252 – mitmepäevasteks reisideks, venelaste OMid – projekt 780 – olid aga ühissalongidega banketilaevad peoks ja pillerkaareks. Paljude taga igatsetud Lermontovil oli 60ndate lõpul Tartus tehtud sisetööde käigus kajutikohtade arvu tõstetud koguni 56ni, kuigi tavaliselt oli neid umbes 30. Eks see tähendas parajat ruumikitsikust, aga ju siis laevareisidel sellest hoolimata juhtus nii mõndagi ilusat, et seda laeva nostalgiahoos taga nutetakse.
Lermontov on üks suuremaid laevu, mis on Tartu jõesadamat külastanud – pikkus 43, laius 7,1, süvis 1,5, lainetaluvus 2 m. Laev oli nii suur, et tal oli Emajõel probleeme ringi keeramisega, Võidu silla all oli siiski õnneks piisavalt ruumi manööverdamiseks. Lermontovi iseloomustas ka hea püstuvus.
Selliste tehniliste parameetrite juures pole ime, et alguses sõitis Lermontov paar aastat hoopis merd, sh ka Virtsu–Kuivastu liinil. Alates 1959. a kurseeris laev Peipsil. Kõigepealt liikles ta umbes 10 aastat Tartu-Pihkva liinil reisilaevana ning pärast eelmainitud sisetöid tegutses juba kruiisilaevana. Pikimad Peipsi kruiisid kestsid 12 päeva, mille sees oli näiteks kolmepäevane peatus Pihkvas.
1976. aastal jäeti Lermontov seisma ja tehti hotelliks, 80ndate lõpus veeti see Pihkvasse. Üsna varsti lasti tal kellegi lohakuse tõttu uppuda, mis rikkus laeva päästmatult. Laeva edasiseks saatuseks oli saada lõigutud vanarauaks.

Koidula ja Kreutzwald
Meie kodumaiste kirjandusklassikute järgi nimetatud laevade tüüp on M ehk moskvit_, sest selliseid ehitati Moskvas. Mõlemad laevad ehitati levinuima projekti 544 järgi. Nende tehnilised parameetrid olid: pikkus 27,3, laius 4,8, süvis 0,9 ja lainetaluvus 1,2 m. Analoogseid laevu tehti ka Ukrainas Hersonis ning samuti Leedus Kaunases (väiksema süvisega). Leedus ja Valgevenes sõidab mitmeid seda tüüpi laevu veel tänini.
Meie lauluema nime saanud laev oli ehitatud 1956 ja samal aastal alustas ta ka Tartus tegutsemist. Tegi oma tööd 1991. aastani, siis viidi Narva ja aastal 2001 lammutati.
Lauluisa nimega laev ehitati 1958. aastal ja Tartusse jõudis 1959, olles üks viimaseid seda tüüpi laevu. 90ndate algul nimetati ümber Pegasuseks ja sõidab siiani.
Möödunud suve hakul käis meediast läbi uudis, kuidas kaks purjus noormeest ärandasid laeva ja sõitsid sellega Vorbuse silla juures vastu kallast, tekitades alusele kahju 55 000 krooni ulatuses.
Seda tüüpi laevad olid ette nähtud 150 reisijale. Omal ajal Rannu vahet sõites mahutati neile isegi kuni 200 reisijat. Nüüd on Pegasuse reisijate arv arvatavasti ohutuse kaalutlustel juba 10 aastat piiratud 77ga.

Vanemuine
Poeetiliste nimedega laevade loetelu jätkub Vanemuisega. Ehitatud 1963 Moskvas, tüüp MO (moskvit_ ozernõi). Tartus tegutses laev alates 1964. aastast. Seda tüüpi laevade ehitusaeg oli 50ndate teisest poolest 60ndate lõpuni. Ehituskoht jällegi Moskva laevatehas, kuid kohaleveetud detailide laevaks kokkupanek võis toimuda mujalgi. Põhimõtteliselt samuti järvelaev, kuid mõnes kohas, näiteks Leedus ja Krimmis ka rannasõidulaev. Pikkus oli neil ca 29,5, laius 5,3, süvis u 1,3 m. MO-tüüpi laevu ehitati kolme erinevat varianti. Vanemuine oli ehitatud projekt 839 järgi, s.t tagumine tekk oli kinnine, aga näiteks projekti 839A järgi ehitatud laeva tagumine tekk on lahtine.
MO-sid peaks endistel N. Liidu aladel alles olema veel kolmekohaline arv – Eestis siiski mitte ühtegi. MO-tüüpi laevu kasutati/kasutatakse põhiliselt nagu OM-tüüpi laevu, banketi- ja liinialustena. Laevale Vanemuine suudeti ära mahutada 33 magamiskohta – trümmis kajutitena, tekkidel rongivaguni platskaardi moodi. Algul kurseeris laev vaheldumisi Lermontoviga Pihkva liinil, kuid 90ndate alguses jäi seisma. Paar aastat tagasi vahetati tal põhi ära ja viidi Aardlapallu. Laev peaks veel praegugi olema igati taastamiskõlblik.

Tiiburid ehk Raketa-tüüpi kiirlaevad
Raketade – eesti keeles siis rakettide – sõidukiirus oli Peipsil 60–65 km/h, seda just tänu 1000 hj mootorile. Tartust oli siis iga päev võimalik sõita kiirlaevaga Pihkvasse. Sõitu alustati Tartust kell 8 hommikul. Algselt olid peatused Praagal (nõudmisel), Piirissaarel, Samolvas, Mte_is ja Pihkvas, aja jooksul kukkusid Mte_ ja hiljem ka Samolva ära, samas mõned korrad nädalas tegid laevad sissepõike Värskasse. Raketasid kasutati ka 1-2päevastel tellitud reisidel. Populaarseim reisisiht oli siis Pihkva, kuid käidi ka mujal Peipsi-äärsetes sadamates, näiteks Rannapungerjal.
Esimene Tartu tiibur ehk Raketa 1 ehitati Feodossias 1963. aastal, järgmise aasta suve hakul jõudis ta Tartusse. Viimased sõidud tegi see Emajõel 1989. aastal, 90ndate algul jõudis Raketa 1 Soome Päijänne järvele ja sõitis seal mitu hooaega Suvijeti nime all. Sajandivahetuse paiku ristiti see Rosettaks, laev ehitati tublisti ümber, talle pandi ka nõrgem mootor. Laev peaks olema tänini alles, iseküsimus, kas sõitva või seisualusena.
Teine tiibur ehk Raketa 2 ehitati samuti Feodossias, kuid 1967. aastal. Sama aasta hilissuvest sai laeva kodusadamaks Tartu. Viimased sõidud tegi laev 1988. Samast laevast püüti 90ndate algul Vabaduse pst kandis, praeguse Haridusministeeriumi majaga kohakuti tekitada Emajõele Junga baari, aga selle tegutsemisaeg oli üsna lühike. Raketa 2 edasine käekäik on teadmata.
1968. aastal ristiti Raketad 1 ja 2 vastavalt Peipsi Jõnniks ja Tuuslariks, aga nimed ei juurdunud ja 70ndate keskel lõpetati uute nimede parrastele maalimine.
Oli ka kolmas tiibur, Raketa 3, mis jõudis Tartusse vahetuskaubana Ukrainast, meilt saadud Zarja 2 eest ilmselt 1978. aastal. Ukrainlased said aga Zarja 2 omanikeks seetõttu, et Peipsil seda tüüpi laev ennast ei õigustanud. Raketa 3 tegi oma viimased sõidud Peipsil 1990. aastal, edasine käekäik teadmata.

Zarja-tüüpi kiirlaevad
Seda tüüpi kiirlaevadest ehk glisseritest jõudis esimene Tartusse sügisel 1971. Laev oli ehitatud Moskvas projekti 946 järgi. Alates 1974. aastast hakkas laev sõitma Narva–Vasknarva ja Narva–Slantsõ liine. Tegelikuks kodusadamaks oli laeval ikka Tartu, kevadel sõitis Narva ja sügisel tuli tagasi. Niisiis käigus oli laev suviti (v.a üks hooaeg, kui talle Narvas kaptenit ei leitud), kaldal seisis ta oktoobrist aprillini.
Mõned sadamas töötanud inimesed on rääkinud, et ülesõidud olid väga toredad, tihti koos suure hulga piiritusega. Peipsile jõudes teinekord kogu meeskond magas juba alkoholiuimas ja laev sõitis kuhu ise tahtis.
1991. aastast jäi laev lõplikult Narva, sai uue nime Kulgu ja veeti lõpuks samanimelise jõe alamjooksule. Kui Narva reisilaevandus läbi kukkus, siis üritas Laiu liinide firma teda 1998. aastal Väinameres sõitma panna. Sellestki projektist ei saanud asja, nagu ka 1999. aastal plaanitud Aegna reisidest. 2005. aasta laevaregistris oli ta täiesti alles, aga mitte jõe-, vaid merelaevade hulgas. Ilmselt pole teda siiski enam hulk aega kasutatud.
Uuem Zarja-glisser (projekt P-83) tuli Tartusse küllap 1977. Sõitis vaid 1977-1978 või isegi ainult ühel hooajal neist kahest aastast. Nagu öeldud, Peipsi lainetus talle ei sobinud ja vahetati Raketa 3 vastu välja. Pihkvas on praegu analoog alles, sest Velikaja jõgi on mitu korda Emajõest laiem ja Pihkva järve lainetus väiksem kui Peipsil.
Glisserite toomisega loodeti, tänu nende üliväikesele süvisele, peatused sisse seada Peipsi rannakülades. Mingit randumissilda poleks nad vajanud, vaid oleks vööriga otse kaldasse sõitnud. Kuid Emajõel tekitasid nad oma kõrge ja järsu päralainetusega paadimeestes suurt meelepaha, kindlasti kahju ka kaldale.
Zarja tüüpi laevadel oli mitu miinust. Kõige suuremaks puuduseks oli väike lainetaluvus – ametlikult vaid 0,6 m (tegelik piir 0,8) ning seetõttu nad Peipsile ei sobinud. Tugevama tuulega nad Praagalt välja ei saanud. Lisaks oli neil ka suur kütusekulu ning ökoloogiliselt olid Zarjad väga mustad. Koos mootori väljalaskegaasidega sattus vette naftajääke, laevaga (eriti vanema tüübiga) käis kaasas korralik tumehall tossupilv. Juba 70ndate teisel poolel keelati nende kasutamine Venemaa Euroopa osa väiksematel jõgedel (nt Okaa). Siberis, kus suured teedeta alad, laiad jõed ja vähe inspektoreid, omavad nad siiski tänapäevalgi tähtsust. Sõltuvalt mootori võimsusest (ligikaudu 1000 hj) on nende kiiruseks 40–48 km/h.

Polesjed
1990. aasta kevadel jõudsid Tartusse Valgevenes Gomelis 1989 ehitatud Polesje 36 ja 37. Esimene kandis siin nime Eesti Ekspress. Kas 1995 või 1996 parseldati see Pihkvasse, kus on tänini alles.
Polesje 37 sai meil nime Polaris ja ta tuiskab ringi siiani (1995-1996 küll lihtsalt seisis). Polesjede töökiirus Peipsil oli/on ca 70 km/h, 1990. aastal katsetustel olla ka 83 km/h kätte saadud. Mootor ikka 1000 hj. Tartu Polesjed sõitsid näiteks Pihkvasse, tehes vahepeatuse Piirissaarel, ilusa ilmaga pisut üle 2,5 tunni.
Oma tehniliste andmete poolest sobib Polesje erakordselt hästi madalate jõgede jaoks (pikkus 21,25, laius 5, süvis seisu ajal 1,1 m, täiskiirusel ca 45 cm, lainetaluvus 1,2 m). Tänapäeval on Polesjed päris levinud – neid sõidab nii Venemaa jõgedel Neevast Amuurini välja kui ka Ukrainas, Valgevenes, Leedus, Poolas, Ungaris Doonaul ning mõni on jõudnud Hollandissegi.
Tartu Polarisel ripub seinal tehases paigaldatud plaat, kus on märgitud kandevõimeks 53 reisijat. Laeval on tegelikult 54 istekohta ja Piirissaare vahet on ta käinud ka kindlasti 65 inimesega.

Kõikide möödunud sajandil Tartu kandis tegutsenud laevade kohta tõest infot leida muidugi ei õnnestunud ja ega see vast polekski siia ära mahtunud ka. Loodan, et lugeja sai siit väikese konspektiivse ülevaate mõnest Emajõel ja Peipsil liikunud laevast, ning et selle jutukese lugemisrõõm oli tema jaoks sama suur kui minu jaoks teema avastamisrõõm. Loo avaldamise lisaajend on õhutada inimesi, kellel on andmeid Emajõe–Peipsi laevade kohta, edastama neid TMile või riputama militaarneti veebilehele (www.militaar.net).
Igal juhul oli minu jaoks asi nii põnev, et otsustasin möödunud suvel teha kadunud laevade otsimiseks väikese avastamisretke Emajõele ning Peipsile. Mis mul õnnestus kuulda-näha ja millised seiklused meil ekspeditsioonil olid, sellest juba mõnes järgmises numbris.

Toimetus tänab abi eest loo valmimisel Peedu Sammalsood ja Jaanus Sood, kes lisasid loole olulisi fakte, esimene ka fotosid.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *