Seal, kus rongid enam ei sõida

Foto:

Omal ajal tsaariperekonna kuurorti toimetamiseks ehitatud raudtee Riisipere ja Haapsalu vahel on endiselt sõidetav – paraku mitte rongi, vaid jalgrattaga.

Reisijatevedu Riisipere ja Haapsalu vahelisel raudteel lõppes 1995. aastal – esialgu küll ajutiselt, aga teatavasti on just ajutised asjad kõige püsivamad. OÜ Haapsalu Raudtee, mis kuulus ettevõtjale Aarne Taalile, tegeles kaubavedudega veel üsna mitu head aastat, kuni 2004. aasta kevadel algasid vanal raudteel lammutustööd. Viimane rong liikus Riisipere ja Haapsalu vahel sama aasta mais ja peagi võeti trassilt ka rööpad ning liiprid üles – sellega lõppes üks oluline etapp Haapsalu ajaloos.
Nüüdseks on kogu trassi ulatuses (tegelikult enamgi – 11 km pikkune lisaharu ulatub Haapsalust Rohukülani) rajatud Läänemaa tervisetee, mille taga on viit omavalitsust (Nissi, Risti, Taebla ja Ridala vald ning Haapsalu linn) ja OÜ Haapsalu Raudtee hõlmav sihtasutus Põhja-Läänemaa Turismi- ja Spordiobjektide Halduskeskus.
53 km, mis Riisiperet ja Haapsalut eraldab, on rattamatkaks igati sobiv pikkus ja nii saigi ühel kuumal suvepäeval kaua meeles mõlkunud idee – sõita mööda endist raudteed Haapsalust Riisiperre – teoks.
Eesti stiilseima raudteejaama juurest teed alustades ei pruugi esimese hooga arugi saada, et Haapsalu rongiühenduseta on. Ronge on jaamas rohkem kui Tallinnas Balti jaamas – paraku on tegu Eesti raudteemuuseumi välinäitusega. Enam kui 200 m pikkusest kaetud perroonist Tallinna poole liikudes lõpevad ka rööpad – reaalsus on selline, et edasi saab kas rattaga või jalgsi.
Haapsalu ja Uuemõisa vahel näikse endine raudtee üsna aktiivses kasutuses olevat, esimesel kümmekonnal kilomeetril kohtab nii rattureid, kepikõndijaid kui lihtsalt koeraga jalutajaid. Paraku ka autojälgi… Ka annavad inimeste tihedamast liikumisest tunnistust tee äärest kadunud kilomeetritähised (mis kaks aastat tagasi kenasti kohal olid) – alles esimese kümmekonna kilomeetri lõpupoole on need olemas, kuigi paljud lõhutuna…
Endisel raudteel sõitmine osutub üsna imelikuks kogemuseks. Ehkki rööpaid ei ole, loovad tunde raudteest nii teeäärsed liiprivirnad kui ka raudteele omased teetähised. Nii avastadki end aeg-ajalt üle õla vaatamas – ega sealt ometi rongi tule!
Üldiselt on tee ääres avanev pilt nukravõitu – mahajäetud jaamahooned, perroonid, millest puud juba läbi kasvama kipuvad ja mis leidnud enamasti kasutust vanade liiprivirnade (ajutiste?) laoplatsidena. Näha on, et raudtee kadumisega on kaduma läinud hoopis enamat kui vaid üks transpordiliik. Kohati muutub tee päris kitsaks, võsa tuleb jõuliselt peale. Kui peaks mingi ime juhtuma ja keegi võtaks pähe kunagi Haapsallu taas rongid käima panna, tuleb enne saagidele-kirvestele kõvasti tööd anda.
Kui kaks aastat tagasi sai sama marsruuti teistpidi läbitud, tegi meelehärmi asjaolu, et ei tabanud Läänemaa kaarti kaasa võtta. Siis polnud ratturil, kes sealkandis end päris koduselt ei tundnud, mingit teavet oma asukohast. Selles osas on praegu pilt hoopis parem, asjalikke infotahvleid koos kohaliku valla kaardiga on tee ääres üsna palju. Kahju vaid, et kogu teave on vaid kohalike vaatamisväärsuste ja valla enda kohta – kuna tegu siiski endise raudteega, oleks omal kohal ka raudteealane teave (igati sobiv oleks kasutada nt raudteemuuseumi materjale).
Kui suuremates jaamades on jaamahoonetel vähemalt jaamanimed säilinud, siis väikestes teivasjaamades, kus puud juba läbi perrooni kasvavad, võib mõistatama jäädagi, mis koht see olla võiks – nt Ridalas saab kohanimest aimu teeäärse bussipeatuse – Ridala rdtj – sildi järgi. Kahe aasta taguse olukorraga võrreldes on areng siiski märgatav, teeviidad juhatavad lisaks vaatamisväärustele ka trassile lähimate kaupluste, söögikohtade ja ka tualettideni. Paraku pole siin 100% ühtset joont aetud ja kui osadel viitadel on ära toodud ka kaugus objektini, siis osadel mitte.
Raudtee- või rattateeäärse suurima vaatamisväärsuse leiab Ristilt, kus mahajäetud jaamahoone kõrval seisab raudteerööbastest monument Läänemaalt küüditatutele. Et see asub vahetult raudtee ääres, siis sellest naljalt mööda ei sõida. Sama kehtib ka Lääne- ja Harjumaa piiril asuva vaatetorni kohta. Tõsi, ehkki infostend kiidab ümberkaudseid soid ja rabasid, siis tornist neid hästi ei näe, kuna ümbritsevad puud on palju kõrgemad. Aga see-eest avaneb hunnitu vaade teele endale!
Inimfaktor pole paraku oma mõju avaldamata jätnud ka negatiivses mõttes. Neis paigus, kus vaid üksikud ratturid liiguvad, on nii tee kui selle ümbrus igati korras. Need kohad, kuhu aga ka „kõrvalt” lihtsalt ligi pääseb, paistavad silma nii juba mainitud puuduvate (või lõhutud) kilomeetripostide, kraavi tõugatud autotõkete, puruks pekstud pinkide ja aerosoolvärviga soditud infotahvlite poolest… Matsid jäävad matsideks, sisistas Rolan Bõkov juba „Viimse reliikvia” lõpukaadrites – nii on see paraku ka Läänemaa terviseteel!

Ajaloost
Keila–Haapsalu vahelisel raudteeliinil algas ajutine reisijate- ja kaubavedu segarongidega 15. detsembril 1904, alaline rongiliiklus avati novembris 1905.

1905–1907 ehitati Haapsallu arhitekt K. Werheimi ja insener W. Westphaleni projekti järgi historitsistlik teise klassi jaamahoone, mille suurimaks eripäraks on enam kui 200 m pikkune kaetud perroon. Tolleaegne Haapsalu oli hinnatud suvituskoht Peterburi kõrgklassi jaoks ning jaamahoone rajamisel arvestati ka kroonitud peade huvide ja vajadustega (siit ka Imperaatoripaviljon). Teadaolevalt tsaar Nikolai II rongiga Haapsalus siiski ei käinud, küll aga viisid erirongid sinna tsaariperekonna teisi liikmeid.

Haapsalu–Tallinna raudteest sai 1935. aasta suvel Eesti raudtee diiselrongiliikluse sünnikodu, kui liinile jõudis Eesti esimene algeline diiselrong Lendav Läänlane.

Saksa okupatsiooni alates viidi 1942. aastaks kõik Eesti laiarööpmelised raudteeliinid, sh Keila–Haapsalu raudtee, ringi „normaalrööpmeliseks” (1435 mm), mis võimaldas siin liikuda Saksa Riigiraudtee veeremil.

1944. aasta sügisel naelutasid Punaarmee raudteeväeosad enamiku Eesti laiarööpmelistest raudteedest ringi endisele laiusele (1524 mm). Keila–Haapsalu liin naelutati ringi 1945. aasta kevadel, olles Tallinna–Pääsküla paaritu tee kõrval üheks viimaseks euroopaliku rööpmelaiusega teeks Eestis.

1950. aastate alguses külastasid Haapsalut esimesed moodsad Ungari DP diiselrongid, laialdasemalt võeti diiselrongid kohalikes reisivedudes kasutusele alates 1965. aastast, kui saabusid esimesed Ungari D1 diiselrongid.

Elektrirongiliiklus Keila ja Vasalemma vahel algas 15. juulil 1965, Vasalemma–Riisipere lõik elektrifitseeriti 1981. aasta sügiseks. Ehkki plaanis oli elektriraudtee pikendamine Turba jaamani ja hiljem Haapsaluni, jäi silt „Kontaktvõrgu lõpp” kolksuma Riisipere jaama. Vasalemma–Riisipere liin on viimane uus elektrifitseeritud raudteelõik Eestis.

Lisaks elektriraudtee pikenemisele hakkasid 1980. aastate keskpaigas Haapsalu ja Tallinna vahel sõitma uued moodsad Riia diiselrongid DR1A.

Iseseisvas Eestis alustas 1992. aasta alguses tööd riigiettevõte Eesti Raudtee. Keila–Haapsalu raudteel jätkus reisijate- ja kaubavedu, 1/3-l raudteeliinist liikusid elektrirongid.

15. septembril 1995 võttis Eesti Raudtee haldusnõukogu vastu otsuse sulgeda Haapsalu–Riisipere raudteelõik. 22. septembril 1995 jäi õhtune leinapärgade ja sildiga „Hüvasti, Haapsalu! 1905–1995” diiselrong viimaseks ametlikuks reisirongiks Haapsalu–Riisipere liinil, kaubavedu jäi esialgu toimima.

Novembris 1997 müüs Eesti Erastamisagentuur Riisipere–Haapsalu raudteelõigu (53 km) sümboolse 5300 krooni eest (100 kr/km) Aarne Taalile.

1. mail 1998 alustas tegevust OÜ Haapsalu Raudtee. Osaühing hankis endale kaubaveduri seeriast M62, mis ristiti Robertiks. Mitu aastat oli Robert ainsaks veduriks nn Haapsalu raudteel. 2001. aastal lisandus sellele väike manöövrivedur TGK2, mis toodi Haapsallu kolinud raudteemuuseumi varana edelaraudteelt.

2004. aasta kevadel algasid lammutustööd raudteel. Mai alguses koondati kogu personal ja Robert tegi oma viimased sõidud Haapsalu ja Riisipere vahel.

Praegu on võimalik Haapsalu ja Riisipere vahel suusatada, jalutada, joosta või sõita jalgrattaga, aga mitte rongiga.

Allikas: Eesti Raudteemuuseum Haapsalus

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *