Ringhääling Eestis 80 aastat

Foto:

Kui tuli kaugnägemine, väideti, et vanal heal raadiol on aeg kõrvad pea alla panna. Möödaveerenud poolsajand on tõestanud vastupidist. Televisioon tuli, kuid raadio ei läinud. Ja pole näha, et lähekski.

Mõiste ringhääling tuli eesti keeles kasutusele 1923. aastal, ajal, kui meie kandis oli tärganud suur huvi raadioaparaatide vastu ja hakati kuulama välismaa jaamu. Postitalituse ülema H. Rikandi pakutud uudissõna juurdus kohemaid. Rahvale massiliseks kuulamiseks (edaspidi ka vaatamiseks) mõeldu on muuotstarbelise raadioside kõrval seniajani tuntud ringhäälinguna.
Esimese raadioprogrammi, mida saab klassifitseerida ringhäälingusaateks, tegi USA Marylandi osariigi meteoroloogiateenistuse raadiojaamas töötanud kanadalasest raadioinsener ja teadur Reginald Fessenden (tal on ca 500 patenti) 1906. aastal. Just tema töötas välja süsteemi, kuidas raadio teel edastada mitte ainult telegraafisõnumeid, vaid ka elavat kõnet ja muusikat. Juba 1900. a edastas ta esimese häälsõnumi, kuid 24. detsembril 1906 läks Brant Rocki saarelt eetrisse programm, mida täitis Fessendeni enda viiulimäng (jõulukohane “Püha öö”) ja Piiblist loetud katkendid.
Kuulajateks võisid muidugi olla ainult juhuslikud laevaradistid. Aga tagasivaatepilgul saame kogeda, et just see katse andis tõuke ringhäälingu loomiseks. Formaalselt loetakse “päris”-ringhäälingu alguseks 2. novembrit 1920, kui Westinghouse’i kompanii alustas USAs jaamast KDKA regulaarseid saateid, pakkudes läbisegi uudiseid, kõnesid ja grammofonimuusikat, kuid eeskätt parajasti käimasolevate presidendivalimiste tulemusi.
Paari aastaga tuli ringhäälingujaamu nagu küllusesarvest. Primitiivse detektorvastuvõtja suutis valmis meisterdada ka tehnikakauge inimene. Esimesed välismaalt hangitud vastuvõtjad seati Eestis üles ametiasutustesse – eks ikka kalliduse pärast.

Ringhääling Eestis
Esimesi ringhäälingut meenutavaid saateid hakati siinmail korraldama Haapsalu sidesaatja kaudu. 11. mail 1924 võisid läheduses asuvate aparaatide omanikud kuulata kohaliku kooli koori ettekandeid (“Kaunimad laulud” ja “Kas tunned maad”) ning selgitusi raadioülekandetehnikast. Parema puudusel kasutati mikrofoniks kõige tavalisema telefoniaparaadi kuuldetoru.
Napilt natuke hiljem sattusid tolleaegse Reisibüroo ametnikud Hans Oll-Reinson ja ka koolitegelasena tuntud Aleksander Tamm kaubandus-tööstusnäitusel raadiovastuvõtjaid nägema. Sellest tärkas mõte luua mitme Euroopa riigi eeskujul ka Eesti oma ringhääling. Ernst Laurmann – seesama, kes äsja oli Haapsalus katsesaateid korraldanud, jätkas neid juba Tallinnas ja riikliku kontsessiooni alusel asutati osaühisus Raadio-Ringhääling. Talvel 1925/26 alustatud katsesaateid kuulati peamiselt kinode fuajeedes ja kohvikutes.
Saateaparaat oli hangitud Rootsist (võimsust pool kilovatti). Ühes Pika tänava majas leidis koha ka primitiivne stuudio. Ettevalmistustööd nõudsid parasjagu aega ja meie ringhääling jõudis avasaateni 18. detsembril 1926. Päevakohastele kõnedele järgnes kontsert praeguse ERSO kaugelt eellaselt, klaveritriolt. Esinesid ka solistid. Alates kaheksandast tegevusnädalast astus mitmeks aastakümneks mikrofoni ette legendaarne halloo-mees Felix Moor. Järgmisel aastal viidi ringhääling avaramatesse ruumidesse Estonia teatrimajas.
Algusaastatel oli huvi värske tehnikauudise vastu suur. 1928. aastaks oli ametlikult registreeritud juba 10 000 vastuvõtjat, lisaks muidugi arvukad “jänesed”, kes kuulasid saateid salamahti ja ei tasunud riiklikku raadiomaksu.
Saatja paiknes Koplis tagasihoidliku kõrgusega Sitsi “mäel” ja firma Telefunken 2,2kilovatisest seadmest, milles kasutati ajaleheartikli kohaselt “kõige uuemaid raadiotehnilisi leidusi”, ei piisanud õieti millekski. Antenni kiirgusvõime oli nigel ja saadet kuulis ainult Tallinna lähistel. Samas kaasnes laine leviga üsna pentsikuid nähtusi. Ajakiri Raadio tõdes: “Hiljuti sai ringhäälingujaama juhatus teate, et meie jaama on kuuldud ka Lõuna-Venemaal Simbirskis, mis Tallinnast 2000 km kaugel. Samuti Dresdenis ja Varssavis.” Kuid eks need laused olid seatud sissejuhatuseks õigustatud halale: Eestis saavat korralikult kuulata paljusid välismaiseid jaamu, mitte aga omakeelset programmi Tallinnast!
Juba 1930ndateks aastateks oli maailmas ringhäälingujaamu nii palju, et kesklaineala jäi kitsaks. Geograafiliselt kaugemad saatjad tuli paratamatult tööle panna samal sagedusel, kuid see tõi kaasa vastuvõtuhäireid. Tallinna sagedus oli eraldatud ka Torinole ning siis “läksid eestlased kättemaksuks üle Rooma, Napoli ja Milaano lainepikkustele, kuni lõpuks kokkulepe saavutati.” (Ivar Trikkel, “Ringhääling eile ja täna.”)
Hoo sai sisse ka kodumaine raadiotööstus. Vastuvõtjaid ehitasid Raadio- Elektrotehnika Tehas (RET) ja Tartu Telefonivabrik, kelle kõrvale mahtus teisigi väiksemaid tegijaid, näiteks ARE ja ARS. Mudeleid pakuti ühtekokku vähemalt kakskümmend, nii võrgu- kui patareitoitega. Aku laadimiseks müüdi koguni tuulegeneraatoreid. Moodi läksid tööstusreklaami huvides korraldatavad raadionäitused ja hooaja 1937/38 sensatsiooniks sai surunupphäälestus: “Kuulajal pole enam vaja häälestusnuppu keerata ja skaalale vaadata, temal tarvitseb ainult teatav klahv alla vajutada.”
Estonia teatrimajas sisustati kuuldemängude tarbeks koguni kolm kõlaiseloomult erinevat stuudiot. Üks jättis mulje tavalisest elutoast, teine – märksa kõlavam – sobis ruumikamates saalides toimuvate stseenide jaoks ja kolmas oli eriliselt vooderdatud, et heli otsekohe sumbuks. Seda kasutati vabas õhus toimuva imiteerimiseks.
Otseülekanneteks paigaldati spetsiaalne kaablivõrk, mis sidus ringhäälingu tehnilise talitusega Tallinna tähtsamaid saale, kirikuid, spordirajatisi, teatreid, kohvikuid ja muidugi Lauluväljakut. 1938. aastal õnnestus Saksamaa firmalt AEG hankida esimesed magnetofonid, mis olid toona lausa maailma mastaabis veel suur uudis. Sõja eel oli Riigi Ringhäälingul neid juba kaheksa. Aparaatide helikvaliteet oli esialgu nigelavõitu, see ei sobinud muusika jaoks, kuid andis reportaa_ide puhul ainulaadse võimaluse linti kääride ja liimi abil jätkates saadet puhtaks monteerida.

Türi etapp
Kuuldavuse parandamiseks seati Tartusse rööpselt töötav saatja, kuid sellegi suutlikkusest jäi napiks. Nii küpseski mõte ehitada kusagile Kesk-Eestisse “suursaatja”, nagu seda otsekohe nimetama hakati. Riigile sõideti tiir peale, tehti katsemõõtmisi ja leiti ootuspäraselt, et sobivaim koht võiks olla Türi ümbrus. Nendeks aegadeks oli Euroopa ringhäälingujaamade varajasemas lainepikkustekaoses suudetud kehtestada kindel kord. Igale riigile anti kohustuslikud saatesagedused. Eestile jäeti selleks 731 kilohertsi ehk lainepikkuse järgi 410,4 meetrit. Tehnilised kaalutlused nõuavad, et vertikaalse saatemasti-antenni pikkus peaks enam-vähem võrduma poole lainepikkusega. Seega tulnuks Türile püstitada umbes 200 meetri kõrgune mast.
Telliti kõigist senistest hoopis erineva ja ülijulge konstruktsiooniga metallmast. 196,7 meetri kõrgune sale ja kaunite proportsioonidega sõrestik osutus tollal omasuguste hulgas maailmas kõrgeimaks. Antenn toetus kolmele vägevale isolaatorile (pealegi tõmmitsateta!). Esimene katsesaade 15. oktoobril 1937 kattis ootuspäraselt terve Eesti territooriumi ja 1940. aastaks oli registreeritud vastuvõtjaid juba üle saja tuhande. Raadio oli meiegi kandis astunud inimeste igapäevaellu.
Türi ainulaadset masti polnud paraku kauaks, selle eest hoolitses halastamatu sõda. Mõistagi jätkus ringhäälingutöö läbi edasistegi aastate ja okupatsioonide, ka siis, kui üks vabastaja järgnes teisele.
1950. aasta paiku võeti Tallinnas kasutusele sõja eel katuse alla saanud Raadiomaja, nende aegade kohta vägagi otstarbekalt projekteeritud hoone. Selles oli 12 stuudiot, 250 kohaga Raadioteater avalike ürituste tarbeks ja viiest erinevate akustiliste omadustega saateruumist koosnev kuuldemängukompleks. Ehitise kogumaht on umbes 40 000 kuupmeetrit, ümbrusmüra sissetungimise vältimiseks kasutati ainulaadset kaksikkonstruktsiooni. Põhiline 1. stuudio ehk Raadioteater toetati iseseisvale vundamendile (otsekui maja majas), et seda hoone ülejäänud korpusest maksimaalselt isoleerida.
Meie ringhääling on alati ajaga sammu pidanud. Tehniline juhtkond jälgis hoolikalt maailmas toimuvat ja nii võeti üsna varakult kasutusele grammofonisalvestusseadmed. Ehitati legendaarne “Hõbehall”, täiusliku tehnovarustusega reportaa_iauto.
Tänu tulevikupilgule ladestus meie Raadiomaja arhiiviriiulitele loendamatult kultuuriväärtusi: reportaažide-ülekannetega 1936. aasta olümpiamängudelt Berliinis (kus füürer Adolf pahandas mitteaarialasest Jessie Owensi ülekaaluka esikoha pärast), ainulaadse salvestisega 1937. aastal korraldatud üle-euroopalisest ringhäälingumaratonist (otseülekannete jada mitmekümnest riigist)* jm. Paraku hävis see varamu koos Estonia teatrihoonega sõja ajal. Õnneks jäid alles meie rahva kultuurilugu jäädvustavad folkloorisalvestised mitmesajal heliplaadil.
Niipalju möödanikust. Tänane päev, homsest kõnelemata, vääriks täiesti omaette lugusid.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *