Raketibaasid meie seenemetsades

Foto:

Napilt noorukiea jagu aastaid on möödas ajast, kui meie marjuline või seeneline ei julgenud võõrasse metsatukka sisenedagi, kartes kohata seal okastraadiga piiratud ala ja sellel silti “Stoi! Zapretnaja zona!”. Või veel hullem – et põõsast pistetakse automaadi toru välja ja käratakse: “Stoi! Streljat budu!” Hirmul on teadagi suured silmad, aga rahvasuus ringleb hulk jutte-linnalegende sellistest ootamatutest kohtumistest.

Küllap on igaüks meist metsades kõndides sattunud salapärastele jäänukitele hiljutisest, ligi pool sajandit kestnud okupatsiooniajast – katkenud okastraadiga piiratud aladele, kus esialgu otstarbetuina tunduvad ehitised ja mullavallid ning nõgeseid ja maltsa täis kasvanud väljakud. Selge, et tegemist on mõne endise Nõukogude armee väeosa või lihtsalt OBJEKTI territooriumiga.
Kümme aastat tagasi, aastal 1995, võttis Eesti kaitseministeerium üle terve Eestimaa arvele 1565 sellist objekti. Pisike Eesti ja poolteist tuhat sõjalist objekti! Kuidas kellelegi, kuid mõnedel (või paljudel?) meestel kerkivad nüüd mälusopikestest esile neist põnevaimad – raketibaasid. Siinkirjutajate rehkenduste kohaselt jagus Eestimaale 57 baasi koos rohkem kui 1300 raketiga. Päris igas metsatukas neid ei olnud, aga igas suuremas metsas võis ikka ühe-kahe raketibaasi peale sattuda. Tollal olid need meiesuguste jaoks sügav saladus, millest ükski hingeline väljaspool baase kindralite arvates midagi teada ei tohtinud. Naerukoht, mis muud…
Tänaseks on üht-teist muutunud ja nii mõnedki saladused lahenevad. Nüüd teame, et Eesti praegustes piirides oli 9 strateegiliste keskmaarakettide baasi ja 48 õhutõrjerakettide baasi. Neist mõlemaist, rakettidest ja nende baasidest me seekord veidi jutustamegi.
Eestist ähvardati Euroopat
Alustame suurimatest, strateegilistest rakettidest R-12 ja R-12U, milliste lennukaugus oli vastavalt 2000 ja 2150 km. Ameerikasse need muidugi ei oleks lennanud, Lääne-Euroopasse aga kuni Inglismaani ja Prantsusmaani küll. Rakett R-12 oli kadunud NSV Liidus seeriatootmises 1958. aastast; selle pikkus oli 22,1 m ja kaal vedelkütusega tangitult 41,7 t. Raketi tuumalõhkepea kaal oli 1,6 tonni ja lõhkevõimsus 1 megatonn ehk teisiti võrdus see miljoni tonni trotüüli plahvatusele. Sellise ilmkärakaga oleks saanud päris suure linna maapinnalt pühkida ja asjaolul, et raketi R-12 kõrvalekalle oma sihtmärgist pärast 2000 km läbilendamist oli kuni 5 km, ei olnud erilist tähtsust. Pealegi võeti 1964. aastast nõukogude raketiväe relvastusse selle raketi nii-öelda parendatud variant R-12U, mille lennukaugus oli 2150 km ja lõhkevõimsus 2,3 megatonni.
Eestis oli rakette R-12 kaheksas baasis: Lääne-Virumaal Raekülas ja Rohul, Läänemaal Piirsalus, Harjumaal Lintsis, Võrumaal Sännas ja Nursipalus ning Valgamaal Soontagal ja Unikülas. Rakette hoiti neis baasides maapealsetes pinnasega kaetud raudbetoonangaarides horisontaalasendis; tuumasõja signaali saamisel oleks nad sealt välja veeretatud, raketipaigaldamismasinatega stardiplatsidele asetatud ja “imperialistide” suunas minema läkitatud.
Ühes baasis, Vilaski metsas Valgamaal, paiknesid raketid R-12U neljas maaaluses umbes 30 m sügavuses _ahtis.
Eestis asunud keskmaarakettide baasid allusid NSV Liidu strateegiliste raketivägede 50. raketiarmeele (oli ka selline!). Nad jagunesid nelja raketipolgu vahel ja moodustasid üheskoos kaardiväe raketidiviisi, mille staap asus Lätis Valkas, mõnikümmend meetrit Eesti piirist.
Mäletatavasti sõlmisid NSV Liit ja USA 1987. aastal kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise lepingu. Selle lepingu kohaselt saadeti laiali ka 50. raketiarmee ja okupatsiooni lõpuaegadel ei olnud Eestis enam ühtegi strateegilist raketti. Võisime kergendatult hingata, sest kadusid ka meile sihitud raketid.
Maa–õhk
Hoopis rohkem, neli tosinat, oli Eestis õhutõrjerakettide baase. Neis olid nelja erinevat tüüpi rakette ehk nagu Venemaa ametlikus terminoloogias öeldi – neid oli neli erinevat kompleksi.
Neist raketikompleksidest vanim oli S-75, mille esimene variant Dvina tuli NSV Liidu õhukaitsevägede relvastusse 1957. aastal. Üsna pea, 1959. aasta juulis, jõudis esimene selline raketikompleks ka Tallinnas asunud 1142. seniitsuurtükipolgu käsutusse. Seni olid sellel polgul olnud 100 mm õhutõrjekahurid.
Okupatsiooni lõpuaegadel oli raketikomplekse S-75 seitsmes baasis. Nende rakettide tüübid olid V-750M ja V-755, kaal 2,16–2,40 t ning pikkus 10,73–10,78 m. Rakettide esimene aste töötas tahkel ja teine vedelkütusel; meil kasutusel olnud rakettide viimaste mudelite lennukaugus oli vast üle 30 km ja tabamiskõrgus kuni 25 km. Raketi lõhkepea kaal oli 190–196 kg; sel raketikompleksil oli ka tuumalõhkepeaga rakett V-760.
Vanema põlvkonna lugejaile on vast huvitav teada, et just seniitraketikompleksiga S-75 lasti 1. mail 1960 Sverdlovski lähedal alla USA luurelennuk U-2, mida piloteeris Francis Gary Powers. Et minut varem oli samast raketipatareist välja lastud raketiga alla tulistatud vene oma hävituslennuk Su-9, sellest muidugi tolleaegne punapropaganda vaikis. Su-9 piloot hukkus, Powersil aga õnnestus langevarjuga maanduda ja pärast näidiskohtuprotsessi NSV Liitu vangi jääda.
Kolm aastat varem, 11. mail 1957, oli aga New Yorgis arreteeritud nõukogude luuraja Martin Collins, kes sai NSV Liidus tuntuks Rudolf Abeli nime all ja kelle pärisnimi oli Wilhelm Fischer. Luurepolkovniku Abel-Collins-Fischeri andis üles ta alluv, sealsamas New Yorgis elav KGB alampolkovnik Reino Haihanen. See venestunud soomlane oli kõva joomamees, kel oli mitmeid kordi olnud tegemist politseiga, kui ta peksis oma soomlannast naist, ning kes mitmeid kordi jäi vahele purjuspäi auto juhtimisega. Haihanen kartis, et karm ülemus Abel saadab ta tagasi NSV Liitu ja otsustas sündmusi ennetada ülemuse ülesandmisega.
Ja nii juhtuski, et “räpane ameerika spioon Powers” vahetati välja “vapra nõukogude luuraja Abeli” vastu, nagu tolleaegne sovetlik ajakirjandus seda sündmust nimetas…
Pisikesed pahategijad…
Levinuim seniitraketikompleks Eestis asunud raketipatareides oli NSV Liidu lõpuaegadel S-125. Seda oli siin 21 raketibaasis ehk -divisjonis.
Ka kompleks S-125 oli üsna vana, relvastusse võeti ta juba 1961. aastal. Kompleks kasutas rakette V-601P, mis olid tunduvalt väiksemad ja kergemad eespool vaadelduist. Nende rakettide kaal oli 980 kg, pikkus 5,88 m, lennukaugus kuni 25 km ja tabamiskõrgus kuni 18 km. 20. sajandi teise poole sõdade praktika näitas, et sellest kõrgusest piisas pea kõigi pommi- ja hävituslennukite vastu, ainult eriehitusega luurelennukid lendasid kõrgemalt. Aga raketikompleksi S-125 hoopis tähtsam omadus oli see, et rakettidega V-601P sai tabada lendavaid sihtmärke ka juba 20 m kõrgusel maapinnast. Vaadeldud raketikompleksil S-75 oli selleks miinimumkõrguseks, olenevalt raketi tüübist, 0,5–3,0 km ja USA lendurid said Vietnami sõjas üsna pea selgeks – lennata tuleb madalalt, siis ei ole venelaste-vietkonglaste raketid üldse ohtlikud!
Raketi V-601P lõhkepea kaal oli 73 kg. Muidugi löönuks selline lõhkepea iga lennuki sodiks, aga ega õhutõrjeraketid ole arvestatudki otsetabamusele, vaid lõhkemisele oma sihtmärgi lähedal. Raketi V-601P lõhkepea annab plahvatades keskeltläbi 4500 kildu ja mõni neist ikka tabab lennukit eluliselt tähtsasse kohta ka siis, kui plahvatus toimub ohvrist mõnekümne meetri kaugusel.
…ja suuremad paharetid
NSV Liidu lõpuaastail oli Eestis ka 11 suure tegevusraadiusega seniitraketikompleksi S-200. Selle raketid V-861 kaaluvad 8,0 t ja on 10,76 m pikad. Raketi tegevuskaugus on 7–240 km ja tabamiskõrgus ulatub 50 meetrist 35 kilomeetrini. Raketi lõhkepea kaalub 217 kg, sellest 88 kg moodustab lõhkeaine ja 106 kg kaaluvad umbes 35 000 metallitükikest, mis selle lõhkeaine plahvatusel laiali lendavad. Muide, raketi V-861 lõhkepea pöördub märgist möödumisel märgi poole ja raksatab oma kümned tuhanded tehiskillud teele just selle suunas.
Õhutõrjeraketikompleksi S-200 olevat lääne luure 1964. aastal esmakordselt märganud just Tallinna lähedal. Kuni 1986. aastani paigutati neid NSV Liidus 130 linna lähistele, kokku 1950 stardiseadet. Nagu nimetatud komplekse S-75 ja S-125, müüdi ka kompleksi S-200 venesõbralikele välisriikidele. NSV Liidu lagunemise järel jäi neid lisaks Venemaale veel Ukrainasse, Kasahstani, Moldovasse ja Usbekistani. Neist üks Ukrainasse jäänud rakett sai aga 2001. aasta 4. oktoobril 78 inimesele surmatoojaks. Nimelt lasti Krimmist Ukraina õhutõrjujate poolt õppuste käigus välja rakett, mis oma lendava märgi asemel püüdis sihtradarisse Gruusia ranniku lähedal lendava Venemaa reisilennuki Tu-154. See tuli Tel-Avivist ja pidi lendama Novosibirskisse, kuid sinna ta ei jõudnudki. Lennanud läbi 225 km, põrutas ukrainlaste rakett selle õnnetu lennuki alla; hukkus 66 reisijat ja 12 meeskonnaliiget.

Lühikest aega oli Eesti pinnal ka üks moodsam NSV Liidu seniitraketikompleks S-300. Selle kompleksi esimene variant võeti vene õhutõrjevägede relvastusse 1978. aastal ja erinevalt eespool mainitutest olevat see olnud võimeline puruks laskma ka ballistilisi lähitegevusrakette.
Eestisse toodi 1990. aastal selle kompleksi liikurvariant S-300PS, mis oli relvastusse tulnud 1982. aastast. Kõik selle kompleksi elemendid – komandopunkt, radarid, stardikompleksid jm olid paigutatud MAZi raskeveokitele. Erinevalt eelmistest Eestis kasutusel olnud õhutõrjerakettidest olid selle kompleksi raketid 5V55R ja 5V55KD paigutatud konteinereisse ning startisid vertikaalasendis. Avalikustatud andmed nende rakettide kohta on väga lakoonilised: 5V55R kaalus 1664 kg, lennukaugus 75 km, mootor töötas tahkel kütusel; 5V55KD oli veidi kergem ja väiksema lennukaugusega – vastavalt 1480 kg ja 47 km.
Ohvitseride tõotatud maa
Eestis asunud õhutõrjerakettide divisjonid ehk rahvakeeles raketipatareid või raketibaasid allusid Leningradi lähedal Taitsõ asulas paiknenud (ja vast veel praegugi paikneva) 6. üksiku punalipulise õhukaitsearmee juhatusele. Lõviosa siinseist divisjonidest (45) kuulusid 14. õhukaitsediviisile, mille staap asus Tallinnas tsaariaegsetes Juhkentali kasarmutes. Selle diviisi viimane ülem oli Dagestanist pärit tabassaraani vürst lennuväe kindralmajor Zijautdin Abdurahmanov. Diviisi koosseisus oli õhutõrjerakettide, raadiotehnika, hävituslennukite ja tagalaväeosi; meid huvitavad sedapuhku vaid esimesed.
Keila-Joa mõisas oli end mõnusalt sisse seadnud 94. seniitraketibrigaadi juhtkond. Brigaadil oli 17 seniitraketidivisjoni Harju- ja Läänemaal; neist 3 sealsamas Keila-Joa lähikonnas, 2 Pahklas ja 2 Paldiski lähedal Pakri poolsaarel. Lisaks üksikud divisjonid Harjumaal Irus, Rohuneemes, Murastes, Naissaarel, Raudalus ja Nõva lähedal Kiviojal; ning Läänemaal Rohukülas ja selle ligidal Karatumas, Sutlepa lähedal Aulepas. Olgu öeldud, et Keila-Joal asus ka salapärane eraldi aiaga ümbritsetud ehitis “Pantsõr” (soomus) ehk rajatis 62, milles hoiti spetsiaalautodel kolme paigaldusvalmis tuumalõhkepead kompleksi S-200 rakettide jaoks.
Rakveres tundis end peremehena 207. seniitraketibrigaadi juhtkond. Brigaadil oli 12 raketidivisjoni Harjumaal, Järvamaal ning Lääne- ja Ida-Virumaal. Neist Harjumaal Lehtses ehk Tõõrakõrvel kolm divisjoni; Kupul, Jumindal ja Neemel igaühes üks divisjon. Järvamaal Kurul oli üks divisjon; Lääne-Virumaal Päides, Kutsalas, Noonul ja Lahel igal pool üks divisjon; Ida-Virumaal Kiviõli külje all ja Lüganusel kummaski üks divisjon.
Saarlaste pealinnas Kuressaares oli end sisse seadnud 210. punalipulise seniitraketibrigaadi juhtkond. Ja miks ka mitte – ikkagi saare õlu ja suitsuangerjad iga päev käepärast. Viru Valgest rääkimata, mida jagus üle Eesti ka teistele brigaadidele. Vene ohvitserid on elupõliselt osanud kangetest jookidest ja heast sakusmendist lugu pidada!
Kuressaare brigaadil oli erinevatel aegadel 12–16 raketipatareid Saare-, Muhu- ja Pärnumaal. Tihedamalt oli neid Saaremaal Karujärve ümber, kus oli 3-4 patareid – ei tea, mis varandus küll selle järve põhjas peitus, et seda nii kiivalt kaitsta kavatseti?! Saaremaal oli õhutõrjerakettide patareisid ühekaupa veel Orikülas, Kallemäel, Maantee küla lähedal, Paatsel, Tagarannal, Tammesel, Tehumardil ja Laadlas. Muhulastele pakkusid õhukaitset patareid Piiril ja Liival. Pärnumaal on tihedam raketipatareide “leiukoht” Reiu kant, kus neid oli kolm; üksikud patareid olid ka Ridalepas ja Liul.
Lõuna-Eestigi ei olnud neil aegadel ilma õhukaitseta. Vanade sakalaste ja ugalaste järeltulijaile pakkus seda 115. seniitraketipolk, mille staap oli Valgas. Polgul oli eri aegadel 4–10 raketipatareid Pärnu-, Tartu-, Valga- ja Viljandimaal ning Põhja-Lätis Çrìemes ehk Härgmäe kandis. Sellelgi polgul oli kaks patareid Pärnumaal Reiu kandis ja üks Liul; lisaks veel Ridalepas. Tartumaal oli neil tublidel õhutõrjepoistel baas Rõngus; Valgamaal Sangastes ja vast ka Taheval; Viljandimaal aga Rutu mäel.
Ja ongi meil veel nimetamata vaid 204. kaardiväe seniitraketibrigaad, kes oma rakette peitis Ida-Virumaa karumetsades. Selle brigaadi staap asub vast praegugi lähi-Venemaal Kingissepa linna ligidal Kjorstovos. Siinpool Narva jõge oli sel brigaadil kolm raketipatareid – Utrias, Vokal ja Sakal.
***
Tänaseks on see kunagine supermilitaarsus meie jaoks möödanik. Ühest küljest hulk lagastatud maad, mille uuestikultuuristamine hulga vaeva ja raha nõuab. Teisest küljest aga on seegi osa meie ajaloost. Tahame me seda või ei taha. On kuulda, et mitmel pool näidatakse kunagisi raketibaase väliskülalistele. Miks ka mitte – meie seenemetsade salapärased sammaldunud ehitised paistavad lääneeurooplastele, ameeriklastele ja teistele kaugelt tulnutele hoopis erinevalt kui meile endile.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *