Prantsuse lahingulaevad Teises maailmasõjas

Foto:

Pilkupüüdva välimusega originaalseid sõjalaevu on prantslased ehitanud juba ammu enne kurikuulsat Mistrali. Teiste seas on vähem kuulsad nende lahingulaevad, mis viimases maailmasõjas jõudsid võidelda kõigi juhtivate mereriikide vastu.

I maailmasõjast tuli Prantsuse laevastik välja kaotajana – üheski suuremas lahingus osalemata kaotati moodsamatest alustest peaaegu pooled ning ülejäänute mehitamiseks nappis vajaliku väljaõppega personali. Pärast sõda oli riigi majandus pikka aega nii viletsas olukorras, et varem alustatud suuremate sõjalaevade ehitusest tuli loobuda. Sama saatus tabas ka kreeklastele määratud lahingulaeva Basileus Konstatinos, mille eest prantslased pidid tellijale kopsaka leppetrahvi maksma.
Teiste Euroopa mereriikide olukord polnud samuti kiita ja kui ameeriklased Washingtonis rahvusvahelise mereväerelvastuse piiramise konverentsi kokku kutsusid, olid prantslased kohe nõus seal osalema. Veebruaris 1922 allakirjutatud leppe kohaselt jäi Prantsusmaale ja Itaaliale õigus omada suuruselt neljandat-viiendat laevastikku kogu maailmas (esimest ja teist jagasid USA ja Suurbritannia ning kolmandaks oli Jaapan). See polnud veel kõik – prantslastele jäi õigus ehitada lähiajal kaks uut lahingulaeva ning olemasoleva seitsme seda tüüpi aluse relvastust ja soomuskaitset moderniseerida. Kui lahingulaev France sama aasta augustis karile sõitis ja põhja läks, sai Prantsusmaa õiguse tema asendamiseks veel üks laev ehitada.

Väljakutse sakslastelt
Prantsuse sõjalaevastiku tehnikaamet STCN (Service Technique des Constructions Navales) kavatses algul ehitada võimalikult väikese ja odava 17 500tonnise 305 mm suurtükkidega lahinguristleja, mis pidi toime tulema Itaalia Trento-klassi raskeristlejatega. Kõik muutus 1928. aasta kevadel, kui Prantsuse luurel õnnestus hankida Saksa uhiuue Deutschland-tüüpi „taskulahingulaeva” (tegelikult küll raskeristleja) tehnilised andmed. Deutschland oli ühelt poolt kiirem kui enamik tolleaegseid lahingulaevu ja teisalt oli tema relvastus võimsam kui ristlejatel, mis oleksid suutnud talle järele jõuda. Prantslaste arvates kujutas selline tüüp nende laevastikule otsest ohtu ning STCN sai käsu oma projekt ümber töötada, et tulevane lahinguristleja nimega Dunkerque suudaks Deutschlandiga võidelda.

Dunkerque’i saladused
Prantsuse laevakonstruktorite põhiprobleemiks oli veeväljasurve, mis Washingtoni leppe piirangute tõttu ei võinud ületada 35 000 tonni. Relvastuse, soomuskaitse ja võimsate peamasinate äramahutamiseks tuli appi võtta mitu kavalust. Kõige olulisem neist oli seotud peakaliibri suurtükkidega. Kui teiste riikide lahingulaevade peakaliibri tornides oli maksimaalselt kolm suurtükki, siis prantslased võtsid esimesena kasutusele neljaraudsed kahuritornid, mis olid paigutatud vööri nagu Briti Nelsonitel (vt TM, 11/2006). Tänu sellisele lahendusele asetsesid mõlemad peakaliibri tornid lähestikku ja nende laskemoonakeldrite kaitseks kulus vähem soomust. Neljaraudseid suurtükitorne kavatsesid prantslased kasutada juba enne Esimest maailmasõda projekteeritud Normandie-tüübil, kusjuures arvestuste kohaselt olid need rohkem kui viiendiku võrra kergemad kui kaks kaheraudset torni kokku.
Kuna kõik peakaliibri suurtükid asusid kahes tornis, tekkis oht, et üksainus täpne tabamus võib ligi 50 protsenti lahingulaeva relvastusest rivist välja lüüa. Selle vältimiseks jaotati suurtükitornide sisemus 40 mm soomusvaheseina abil pooleks, nii et kummagi torni pooled tegutsesid iseseisvalt. Ühtlasi suurendati mõlema torni vahemaad, kuigi kere kogupikkus (215 meetrit) seadis selles suhtes oma piirangud.
Kuna Deutschland oli relvastatud 283 mm suurtükkidega, piirdusid prantslased üksnes 330 mm kahuritega (Washingtoni leppe piirangute kohaselt oli maksimaalne lubatud kaliiber 381 mm).
130 mm abikaliibri suurtükke oli võimalik kasutada ka lennukite vastu. Dunkerque ise kandis kolme vesilennukit, kusjuures esmakordselt maailmas oli nende jaoks spetsiaalne angaar.
Veel üks kavalus oli seotud torpeedokaitsega: kui enamikul tolleaegsetel lahingulaevadel kasutati selleks õhu või kütusega täidetud sektsioone, siis prantslased täitsid soomusvöö ja väliskere vahelise ruumi vulkaniseeritud kautšukimassiga, mis pidi tabamuse saanud laevale täiendava ujuvuse tagama.
Dunkerque ehitati Bresti mereväearsenali kuivdokis ja lasti vette detsembris 1932. Nii mõnigi teatmik väidab, et Dunkerque olevat ühtlasi esimene nii suur sõjalaev, mis dokis valmis ehitati, kuid tegelikult kuulus see au tosin aastat varem valminud Jaapani superdrednoodile Fuso. Isegi Bresti dokk oli uue laeva jaoks liiga lühike ning 17meetrine vööriosa lisati talle alles pärast vettelaskmist.

Võidurelvastumine algab
Teade uue Prantsuse lahinguristleja valmimisest kutsus omakorda esile ägeda reaktsiooni Itaalias, kes oli Prantsusmaa traditsiooniline konkurent Vahemerel. 1934. aasta mais teatas Mussolini valitsus, et kavatseb ehitada kaks sama suure veeväljasurvega lahingulaeva (tulevased Vittorio Veneto ja Littorio). See uudis ajendas omakorda Prantsuse parlamenti eraldama raha Dunkerque’i sõsarlaeva Strasbourg jaoks; vähe sellest, juba juulis teatas Prantsusmaa, et kavatseb lisaks ehitada kaks lahingulaeva. Kuna Washingtoni leppega eraldatud limiit oli juba täis, loobuti 1935. aasta jaanuaris ka leppe piirangutest. Selle otsuse tulemusena varises kogu sõjajärgne habras julgeolekusüsteem kokku nagu kaardimajake ja võidurelvastumine Euroopa meredel võis alata.
Strasbourg’i soomuskaitset oli Dunkerque’iga võrreldes kohati tugevdatud ja tema kere oli veidi pikem, nii et veeväljasurve kasvas ligi 780 tonni võrra. Strasbourg ehitati Loire’i jõe alamjooksul St. Nazaire’is asuvas Penhoët’ laevatehases ja lasti vette detsembris 1936. Selleks ajaks oli STCN ette valmistanud lahingulaeva Richelieu projekti, mis pidi kandma juba 380 mm suurtükke ning mille täielik veeväljasurve pidi ulatuma 47 500 tonnini. Võimsama relvastuse ja tugevama soomusega Richelieu oli ette nähtud võitluseks uute Itaalia lahingulaevadega. Esialgu kavatseti piirduda kahe seda tüüpi laevaga, kuid pärast seda, kui Itaalia teatas veel kahe Vittorio Veneto tüüpi lahingulaeva tellimisest, suurendati nende arvu kuueni.

Dunkerque’ide lühike karjäär
1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda, kusjuures esimesed kahurilasud tehti juba enne eelmist ilmasõda valminud igivana soomuslaeva Schleswig-Holstein pardalt. Moodsaid lahingulaevu teljeriikide relvastuses tol ajal polnudki – Bismarck valmis alles järgmise aasta suvel ja kaks esimest Vittorio Venetot sama aasta kevadel. Prantsuse laevastikku kuulus sõja algul viis lahingulaeva (kõik vanad), kaks moodsat lahinguristlejat, 19 ristlejat ja 71 hävitajat. Richelieu oli küll vette lastud, kuid pidi alles järgmisel kevadel vastuvõtukatsetusi alustama. Tema sõsarlaeva, 17. sajandi korsaari järgi nime saanud Jean Bart’i ehitus St. Nazaire’is oli pooleli ning vettelaskmine kavandatud 1940. aasta oktoobriks. Samasse seeriasse kuuluva Clemenceau kiil oli Bresti kuivdokis juba maha pandud ning St. Nazaire’is pidi pärast Jean Bart’i valmima veel neljas laev nimega Gascogne. Kogu programm loodeti ellu viia 1949. aastaks.
Sõja esimestel kuudel osalesid Dunkerque’i-tüüpi lahinguristlejad Atlandi ookeanil tegutsevate Saksa ristlejate otsingul ja USAsse suunduvate konvoide kaitses. Dunkerque’ile endale usaldati eriti tähtis ülesanne – toimetada Kanadasse varjule Prantsusmaa kullavarude viimane partii, 8000 kangi koguväärtusega 110 miljonit dollarit.
1940. aasta kevadel saadeti mõlemad lahinguristlejad Vahemerele, valmistumaks operatsioonideks Itaalia laevastiku vastu. Kui Prantsusmaa mõni kuu hiljem sakslastele alistus, tekkis inglaste arvates reaalne oht, et suuruselt neljas laevastik maailmas võib Kriegsmarine lipu alla minna. Selle vältimiseks ettevõetud operatsiooni „Katapult” tulemusena toimus Alžeeria rannikul asuva Mers-el-Kebiri mereväebaasi järgi nime saanud lahing, kus Dunkerque raskesti vigastada sai. Strasbourg suutis jälitajate eest põgeneda ning Touloni jõuda, kus ta määrati Vichy-Prantsusmaa sõjalaevastiku lipulaevaks. Hädapäraselt remonditud Dunkerque jõudis samuti Touloni, kuid 1942. aasta novembris, kui tekkis oht, et sakslased Prantsuse laevastiku üle võtavad, lasti mõlemad lahinguristlejad õhku.

Kaval kardinal ja hulljulge korsaar
Richelieu oli Prantsusmaa alistumise ajaks lõpetanud katsetused ning põgenes sakslaste eest samuti Aafrikasse, täpsemalt Dakari. Operatsiooni „Katapult” käigus sai ta torpeedotabamuse ja vajus sadamas põhja, kuid lekk õnnestus likvideerida ja laev uuesti pinnale tõsta. Septembris üritasid Briti lahingulaevad HMS Barham ja Resolution Richelieu’d uuesti rivist välja lüüa, kuid samuti edutult. Märksa suuremat kahju tekitas kavala kardinali nimekaimule laeva pardal toimunud tõukelaengu plahvatus, mis ühe tema suurtükkidest purustas.
Liitlastega peetud läbirääkimiste tulemusena läks Richelieu’ meeskond nende poole üle ja 1943. aasta kevadel remonditi tema vigastused New Yorgi laevatehases. See oli iseenesest väga keeruline ettevõtmine, sest meetermõõdustikus tööriistu polnud USAs kerge leida. Edaspidi tegutses Richelieu Briti laevastiku koosseisus Vaiksel ookeanil Jaapani vastu. Oktoobris 1948 nimetati ta ümber õppelaevaks ning lammutati 1968. aastal Itaalias.
Richelieu’ sõsarlaev Jean Bart põgenes sakslaste eest Casablancasse, kusjuures selleks ajaks oli üks peakaliibri torn ja enamik muid relvi veel paigaldamata. Novembris 1942 ründas teda seal USA operatiivgrupp, kuhu kuulusid lahingulaev USS Massachusetts ja lennukikandja Ranger. Ägedas lahingus sai Jean Bart neli pommi- ja viis mürsutabamust ning vajus kai ääres põhja. Pärast seda otsustas ka tema meeskond liitlaste poole üle minna. Raskete vigastuste tõttu tuli remondist esialgu loobuda ja ainsa olemasoleva torni suurtükid monteeriti Richelieu’le.
Pärast sõda toimetati Jean Bart kodumaale tagasi, kus teda remonditi 1955. aastani. Selleks ajaks oli lahingulaevadest maailmameredel saanud väljasuremisele määratud liik, kuid kuna Suurbritannia ja USA laevastikes olid need alles, ei kiirustanud ka Prantsusmaa oma ainsast eksemplarist loobuma. Paljudes tolleaegsetes mereväeteatmikes väideti, et tema suurtükkide jaoks olid pardal spetsiaalsed tuumalaenguga mürsud ja see info ajendas ameeriklasi omakorda oma Iowade jaoks sellist laskemoona välja töötama. Alles nüüdseks on selgunud, et tuumalõhkepeaga mürske Prantsuse laevastikus ei eksisteerinud; vähe sellest, tol ajal oli vajaliku väljaõppega personali nii vähe, et nende viimasel lahingulaeval oli pidevalt mehitatud üksainus peakaliibri torn.
Jean Bart’i tähetund saabus Suessi kriisi ajal 1956. aasta sügisel, kui ta juhtis Egiptusesse saadetud Prantsuse dessantüksust ning tegi oma peakaliibri suurtükkidest neli lasku. Kuna peagi sekkus sellesse konflikti ka N. Liit, ennustati Kolmanda maailmasõja puhkemist ning oletati sedagi, et Jean Bart’ile jääb sama roll, mida Schleswig-Holstein Teise maailmasõja algul etendas. Pärast seda, kui Prantsusmaa oli sunnitud Egiptusest taanduma, langetati otsus lahingulaevadest lõplikult loobuda. Järgmisel aastal pandi Jean Bart reservi ning 1961. aastal võeti relvastusest maha. Täpselt nagu kõik ülejäänud sama programmi lahingulaevad lammutati ta Itaalias vanarauaks.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *