Õnnetu Sojuz

Foto:

Juba üle neljakümne aasta on lennanud taevas Sojuzi nime kandvad kosmoselaevad. Kuid samas on nendega pikkade aastate jooksul juhtunud ka nii palju õnnetusi ja äpardusi, et võib lendajates kõhedust tekitada. Mis ja miks on juhtunud, sellest jutt tulebki.

Ajalugu on kiretu sündmuste ja faktide fikseerija. Mis meile meeldib või mitte, jätab teda külmaks. Nimi Sojuz võib mõnes lugejas tekitada allergiat – kuid nimi ei pidavat meest rikkuma, ei riku ega riiva ka nende kosmose tublide tööhobuste enesetunnet. Küll aga ei suuda teinekord ära imestada, mis N. Liidus seoses kosmoselendudega sageli juhtus ja nüüdki veel Venemaal toimub. Selles valdkonnas peaks ju kõik olema kõige kõrgemal tasemel, aga ei ole…
N. Liit oli üüratu bürokraatiapesa, kus vanapagangi oleks võinud kaela murda. Kõik ametnikuhinged sepitsesid isikliku silmapaistmise nimel kõigi teiste vastu intriige – nõnda ka kosmoseprojektide juures. Meie varasemateski lugudes on olnud juttu, kuidas kõik need erikonstrueerimisbürood susserdasid ja vusserdasid isikliku au ja kuulsuse nimel. Kes teab, kuhu suure riigi üüratu potentsiaali juures oleks võidud jõuda, kui V. Tšelomei, S. Koroljov jt oleksid tegutsenud üksmeeles. Aga palju auru kulus lihtlabasele intrigeerimisele, näiteks võttis Tšelomei Hruštšovi poja oma büroosse tööle vaid selleks, et „kõrgemates instantsides” paremini läbi lüüa…
Kuidagimoodi ikkagi jõuti selleni, et 7. mail 1963 võis Koroljov viseerida Sojuzi programmi. See projekt pidi viima N. Liidu kosmonaudid Kuule. Programmi raames pidi arendatama selleks eesmärgiks sobivad kanderaketid ja kosmoselaevad. Üle kivide ja kändude millegi selliseni ka jõuti, kuigi Kuule ei ole venelase jalg veel siiani astunud.
Suuremat kaevamistööd ette võtmata võib öelda, et Sojuzi-nimelisi kosmoselaevu on möödunud aastate jooksul erinevate modifikatsioonidena kasutatud umbes veerand tuhat ja samanimelisi kanderakette umbes tuhat korda. Näiteks Sojuz-U kanderakettide startidest oli möödunud aasta veebruari seisuga õnnestunuid 695 ja aia taha läinuid 19. Täpset ülevaadet on ükskõik millistest N. Liidu rakettidest-kosmoselaevadest väga raske anda. Omaaegse (ja ka praeguse) suure salastatuse tõttu on isegi vene enda allikates siiamaani suuri vasturääkivusi, mõneti ka seetõttu, et näiteks osa Sojuze lennutati üles teiste nimede all (Zond, Kosmos nr… jne). Sojuzil on erinevaid modifikatsioone ühtekokku 30, kui alustada lugemist prototüübist Sever ja lõpetada praegu veel suuresti projekti tasemel edasiarendusega Kliper. Enam-vähem kindlalt saab öelda, et Sojuz 1 esimese põlvkonna laevu (Sojuz 7K-OK) lennutati aastail 1967–1971 üles 11, teise põlvkonna omi (Sojuz 7K-T) aastail 1973–1981 juba 28 tükki, aga neid põlvkondi on viis ja just nende hilisemate osas on arvudes suur segadus.
Kui siis mõni lend ebaõnnestus, püüti seda maha vaikida. Sojuzid on otseselt seotud ka nelja kosmonaudi surmaga. Siiski on see vähem kui kaks protsenti kõigi Sojuzidega lennanute üldarvust. Poolele tuhandele lähenevast kosmonautide/astronautide perest on kokku hukkunud viis protsenti – seega protsendid oleks justkui Sojuzi kasuks. Kuid samas on küllalt olnud äpardusi ja avariisid, mis vaid läbi suure juhuse on lõppenud õnnelikult. Aga kõigele vaatamata peetakse neid kosmoselaevu suhteliselt töökindlateks aparaatideks… Pool tosinat aastat tagasi taheti neist kui iganenuist loobuda, kuid pärast süstiku Columbia katastroofi 2003. aasta 1. veebruaril jäid nad edasi lendama ja teevad seda praegustel andmetel kindlasti veel mitmeid aastaid.

Õnnetu Sojuz 1, Komarovi hukkumine
Selle uue kosmoselaeva esmastart kosmonaudiga pardal toimus 23. aprillil 1967 ülepeakaela kiirustades. Maailmale, aga eeskätt USAle taheti näidata, et N. Liidul on uued kosmoselaevad, milliseid saab orbiidil ühendada üheks suureks kosmosejaamaks, et siis edasi lennata Kuule. Peale selle tahtsid parteiliidrid säravalt tähistada Lenini sünnipäeva (22. aprill). Kurioosne on see, et enne seda ei olnud õnnestunud teha vist ühtegi edukat mehitamata katselendu! Igatahes on teada, et üks ja arvatavasti esimene lõhati ilmnenud probleemide tõttu kosmoses 1966. a detsembris, teise ülessaatmise katsel 1967. a veebruaris lõhkes kanderakett stardi ajal, kolmas kukkus Araali merre ja uppus. Sojuz 1 lendu ette valmistanud insenerid on hiljem öelnud, et ühtekokku kandsid nad lennu organiseerijaile ette 200st (!) ilmnenud defektist, kuid seda ei võetud kuulda – esli nado, to nado!. Enamgi veel – lennu varukosmonaudiks määratud J. Gagarin, kes väidetavalt teadis neist puudustest, püüdis lendama valitud polkovnik Vladimir Komarovi keelitada lennust loobuma, arvestades, et temaga kui suure kangelasega ehk ei minda riskima, aga ju siis oli Komarov „ustav kodumaale ja üritusele” ega keeldunud. Samas on tema tütar öelnud, et mees ise uskus lennu õnnestumisse vaid 10% tõenäosusega. Kunagi nähtud dokfilmis oli Komarov teda kosmodroomile sõidutanud bussis väga tõsine, et mitte öelda murelik, ja alles enne kosmoselaeva sisenemist suutis näole tekitada kohustusliku naeratuse.
Plaan nägi ette, et järgmisel päeval stardib teinegi Sojuz kolme kosmonaudiga pardal (Valeri Bõkovski, Jevgeni Hrunov ja Aleksei Jelissejev) ning õnnestumise korral oleks üritatud laevu orbiidil põkata. Seda lendu pärast Sojuz 1 õnnetust muidugi ei toimunud. Ametlikuks põhjenduseks toodi Baikonuril valitsenud halvad ilmaolud – paduvihm koos tugeva tuulega –, kuid need mehed olid õnnesärgis sündinud, sest hilisemal ülevaatusel leiti nendegi laevast hulk puudusi, sh ka sama probleem langevarjudega, mis hukutas Komarovi.
Komarovi laev startis 03.35 kohaliku aja järgi ja probleemid hakkasid ilmnema kohe. Orbiidile jõudnult ei avanenud üks kahest päikesepaneelist, mille tulemusena paljud laeva elutähtsad süsteemid jäid ilma vajalikust voolust. Eriti hulluks tegi asja see, et rivist väljas olid paljud navigeerimiseks ja laeva stabiliseerimiseks ning juhtimiseks vajalikud sensorid ning süsteemid, sh kosmonaudile olulised soojuskontrolli omad. Sama juhtus ka telemeetriaseadmetega, koos vigase päikesepaneeliga ei hakanud tööle ka üks selle küljes olnud antenn ja Komarov sai lennu juhtidega sidet pidada väga halvasti, katkendlikult või üldse mitte. Raadioamatöörid üle maailma püüdsid lendu jälgida, sest osa sidepidamissagedusi lühilainetel (15,008, 18,035 ja 20,008 MHz) oli poolteist tundi pärast starti (nii tüüpiline tollele ajale N. Liidus!) tehtud avalikuks, kuid nad ei kuulnud praktiliselt midagi või siis üksikuid mittemidagiütlevaid katkeid. Ametlikult aga teatas TASS, et kosmonaut puhkavat – 8 tundi (13.30–21.20 Moskva aja järgi)! Kes pidi seda uskuma? Tegelikult tiirles Sojuz 1 sel ajal ümber Maa sellistel orbiitidel, et raadioühendust N. Liidu alaga poleks saanudki pidada (Maa ju pöörleb). Aga väita, et kosmonaut puhkab, oli väga küüniline.
Kas viga oli vaid selles, et üks paneel ei avanenud, või milleski muus, kuid laev muudkui keerles ümber oma pikitelje. Komarov püüdis laeva orienteerida Päikese ja Maa järgi, et laeva stabiliseerida ja pöörlemine lõpetada, kuid kuna sensorid ei töötanud, ei tulnud sellest midagi välja. Kolmeteistkümnendal tiirul suri automaatjuhtimissüsteem lõplikult välja, aga käsijuhtimine toimis aga vaid osaliselt. Mingi määral side (mingil avaldamata sagedusel?) siiski töötas ja juhtkonnal oli toimuvast aimu, sest lennujuht otsustas pärast 13. tiiru lend lõpetada. Keskusse oli selleks ajaks kutsutud Komarovi naine Valentina ja lühikese sideseansi ajal suutis kõigest üleelatust hoolimata väga rahulikuna mõjunud kosmonaut naisele lisaks muule öelda „nägemiseni!”.
Pärast 18. tiiru lülitati pidurdusmootorid sisse arvestusega, et pärast järgmist tiiru laev maanduks N. Liidu territooriumil (16. tiirul tehtud katse ebaõnnestus). Komarov oli selleks ajaks tänu oma kogemustele – ikkagi sõjaväelendur, kosmoselend 12. oktoobril 1964 – saavutanud laeva üle ka teatava kontrolli. Jättes kõrvale kõik tehnilised puudujäägid, oli veel lootust õnnelikule maandumisele. Kuid olukorra tõsidusest annavad aimu katked, mis raadioamatööridel õnnestus vahetult enne manöövri algust ja selle ajal kinni püüda: „Ma teen seda… see ei tööta ikka… palju jääb aega sisenemiseni?… langevarjuga on valesti… kapslis tõuseb kuumus…”. Kõige viimasteks kinnipüütud sõnadeks olid: „…aitäh… andke kõigile edasi… juhtus…”. Pärast Komarovi hukkumist rääkisid inimesed üksteisele, et tema viimased sõnad olevat olnud: „Olge te neetud!”, kuid kindlad tõendid selle kohta siiski puuduvad.
Olles orbiidilt lahkunud ja valmis maandumiseks, lülitas Komarov sisse mehhanismi, mis pidi välja sikutama suure pidurduslangevarju. Väike langevari, mis pidi aitama suurt väljutada, küll väljus, kuid laeva keerlemise tõttu keerdusid selle trossid puntrasse ja vari ei avanenud. Suur vari aga ei väljunudki, põhjuseks varju katva luugi vigane rõhusensor, mida pärast valmistamist polnud kontrollitudki (!). Viimases hädas proovis kosmonaut käsitsijuhtimisega sundida avanema tagavaralangevarju, kuid väljumisel keerdusid selle trossid väikese langevarju omadega ja seegi langevari ei avanenud.
Kiirusel 40 m/s ehk 144 km/h sööstis maandumiskapsel vastu maad Orenburgi oblastis 65 km Orski linnast ida pool, kuid planeeritud kohast tublisti lääne pool. Põrutus oli nii ränk, et rebis lahti kontrollmõõdikute paneeli, mis lõikas kosmonaudil jalad otsast. Ilmselt oli Komarov selleks ajaks juba kas teadvuseta või surnud. Kas ülekuumenemisest või põrutusest või mõlemast kokku süttis laeva juhtimiseks-pidurdamiseks olnud rakettmootorite allesjäänud kütus ja plahvatas. Kui maandumiskoha lähedal töötanud inimesed kohale jõudsid, polnud neil põleva vraki juures enam midagi teha. Riiklik otsimisrühm saabus kohale alles siis, kui kapslist järgi jäänud metallirusu ja maandumisest tekkinud lehter veel vaid suitsesid. Selle peale saabus eetris vaikus – asjassepuutuv raadioside keelati. Kindral Kamanin, kes oli määratud otsinguid juhtima, helistas poliitbüroo liikmele kaitseminister D. Ustinovile, kes omakorda võttis ühendust sel ajal Prahas viibinud L. Brežneviga. Tulemuseks oli, et Ustinovi kontrolli all koostati TASSi avaldus, mis õhtul rahvale teada anti.
See, mis Komarovist järgi oli jäänud, maeti suure pidulikkusega Kremli müüri äärde. Nõukogu kosmoselendudesse saabus aga pikk, 18 kuud kestnud paus. Hiljem, 1969. a jaanuaris viidi Sojuz 4 ja Sojuz 5 ühislennuga ellu kahe kosmoselaeva põkkumine, mis oli planeeritud teha Sojuz 1 ja 2 lennu ajal. Nendegi lennust möödus õnnetus ülimalt napilt, sest Sojuz 5 küljest ei eraldunud vigase püropadrunitesüsteemi tõttu kuidagi tehniline sektsioon (nagu kunagi Gagarinil) ja maandumismoodul sisenes atmosfääri, kuumuskaitseta olev luuk ees. Boris Volõnov põrutas suure hooga vastu maad, sai vigastada, kuid jäi ellu. Kui aga ridamisi ebaõnnestusid ka Kuule lendamiseks mõeldud kanderaketi N 1 katsetused, sai N. Liidu juhtidele selgeks, et nendest lendudest ei tule midagi välja ja tuleb asjasse tõsisemalt suhtuda.

Uus õnnetus
1971. aasta 19. aprillil oli N. Liidul õnnestunud orbiidile viia esimene kosmosejaam Saljut 1. Et ameeriklased olid võidujooksu Kuule võitnud, ei jäänudki venelastel muud üle kui keskenduda kosmosejaamadele ja võtta oma loorberid sealt.
Kui orbiidil tiirleb kosmosejaam, siis tuleb seal käia, et teda edasi arendada, töökorras hoida, vaatlusi ja eksperimente teha. 23.–25. aprillil (küllap jällegi Lenini sünnipäevaga seotud) käis jaama juures Sojuz 10 kolme mehega pardal, aga ettenähtud programm jäi täitmata. Laeval õnnestus jaamaga küll kuidagiviisi põkkuda, kuid ühendus ei olnud küllalt kindel selleks, et kosmonaudid oleksid võinud üleminekuga riskida, pealegi olid nad sellel lennul Sojuzi kaalu kokkuhoiu huvides ilma skafandriteta. Peale selle oli Sojuzi luuk, mille kaudu mehed oleksid pidanud laevast lahkuma, kinni kiilunud ja meestel ei õnnestunudki seda avada. Õnneks otsustati seekord üritamine lõpetada, mitte iga hinna eest sooritada, ja meestel kästi koju tagasi pöörduda. Kuid tagasipöördumisel täitus kapsel millegipärast mürgiste gaasidega (oletatavasti süsihappegaasiga) sedavõrd, et üks kolmest mehest, Nikolai Rukavišnikov, kaotas teadvuse. Siiski lõppes nende lend kokkuvõttes hästi.
Vahemärkusena: kaks kolmest kosmonaudist, Vladimir Šatalov ja Aleksei Jelissejev, käisid kas närvide kosutamiseks või mõnel muul põhjusel hiljem koos peredega Saaremaal puhkamas. Olid oma Volgadega ja ise roolis. Kohtusin juhuslikult nendega – olid väga mõnusad mehed ega käitunud sugugi upsakate N. Liidu kangelastena.

Kolme mehe hukkumine
Hoopis õnnetult lõppes analoogne üritus Sojuz 11 meeskonnal. Startinud 6. juunil 1971, õnnestus neil seekord jaamaga vist probleemideta põkkuda ja kolm nädalat jaamas ka tööd teha, püstitades nii kosmoses viibimise rekordi. Esimesel katsel jaama siseneda küll ei õnnestunud, sest nad leidsid jaama suitsu täis olevat. Kuidagi õnnestus neil midagi ventilatsioonisüsteemis parandada ja pärast ühepäevast ootamist minna jaama. Jaama pardalt õnnestus teha ka teleülekandeid Maale. Reisi kõrghetkeks pidi saama N 1 stardi filmimine jaamast, kuid kuna selle start lükati edasi, jäi ka filmimine ära. Üheteistkümnendal päeval puhkes jaamas aga tulekahju, kuid meestel õnnestus see kustutada. Lisaks selgus, et kosmonautide vormishoidmiseks mõeldud trenažööri kasutamisel hakkas kogu jaam nii tugevasti vibreerima, et nendest harjutustest tuli loobuda.
Tagasipöördumine 30. juunil sujus pealtnäha hästi, kuid kui otsimis-päästemeeskond kapsli luugi avas, olid kõik kolm kosmonauti sees surnud. Peaaegu kohe oli selge, et mehed olid lämbunud, hilisem uurimine kinnitaski seda. Analüüsi tulemusena selgus, et probleem tekkis maandumiskapsli teisest sektsioonist eraldumise hetkel. Oli ette nähtud, et kahte sektsiooni ühendavad poldid õhitakse järjestikku, kuid nad plahvatasid üheaegselt. Põrutus rikkus aga süsteemi, mis pidi kahe sektsiooni vahel olnud õhukanali kindlalt sulgema. Laeva jõudmisel 168 km kõrgusele avanes kanalit sulgema pidanud klapp ja kogu kapslis olnud õhk tuhises loetud sekunditega välja. 40 sekundiga olid mehed surnud.
Klapi oleks saanud ka käsitsi sulgeda, kuid et tegu oli maandumisega, surus ülekoormus mehed nii sügavale istmetesse, et nad ei saanud end liigutadagi. Kõige lähemal oli komandör Georgi Dobrovolski, kellele klapp oli praktiliselt käeulatuses. Aega sulgemiseks oleks kulunud umbes kaks minutit, kuid füüsikaseaduste vastu ei saa… Georgi leiti, ohutusrihmad avatuna, kuid rohkemaks ei jätkunud tal jõudu. Peale tema hukkusid Viktor Patsajev, kes oli oma esmalennul, ja Vladislav Volkov, kellele see oli teine lend.
Kolm postuumselt kangelaseks kuulutatud meest maeti jällegi suure pidulikkusega Kremli müüri äärde. Ja Kuul on üks kraater nimetatud nende laeva nimega.
Ühe õnnetus on sageli teise õnn. Tegelikult oleks pidanud Sojuz 11ga lendama hoopis teine meeskond, kuid lennueelsel meditsiinilisel läbivaatusel leiti Valeri Kubassovi röntgenpilti uurides, et mehel võib ehk olla tuberkuloos. Reeglite järgi pidi niisiis lendama reservmeeskond. Peale Kubassovi pääsesid nii ka Aleksei Leonov ning Pjotr Kolodin.

Kaks järjestikust ebaõnnestumist sundisid konstruktoreid loobuma Sojuzi variandist 7K-OKS ja looma uue, 7K-T. Kuid Sojuzide äpardused sellega ei lõppenud. Neist tuldi küll eluga välja, aga dramaatikat oli kohati ehk rohkemgi kui selles loos sai kirja. Nende juurde tulemegi järgmises numbris.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *