Murdmaa-Volvo

Foto:Tõnu Ojala

Volvo nn Cross Country-mudelite ajalugu ulatub aastasse 1997, mil sündis esimese põlvkonna V70XC. Nüüd, mil V70 on ajalooks saanud ning Volvo suurimaks universaaliks on kerkinud uus V90 (vt TM 7/2016), oli vaid aja küsimus, mil ka sellest midagi maasturitaolist valmis tuunitakse.

Ajal, mil maasturid automaailmas ilma teevad (Eestiski mahtusid jaanuari automüügi mudelite esikümnest selle määratluse alla pea et pooled), on endiselt oma nišš ka universaalipõhistel tavaautodest kõrgematel „veerandmaasturitel“. Nn massiautodest on selle klassi levinuimaks esindajaks muidugi Subaru Outback, kellele viimasel kümnendil lisandunud konkurendid Volkswagenilt, Škodalt, Opelilt ja teisteltki. Volvo paigutab end nendest autodest siiski ülespoole, seda enam et lisaks läbi ajaloo senisele Volvo XC70-le konkurentsi pakkunud Allroad-Audidele on samalaadne isend nüüdseks valikus ka Mercedes-Benzil mullu esitletud E-klassi universaalil baseeruva All Terrain-versiooni näol.

Erinevalt esimestest XC-Volvodest kannavad viimase aja kõrgendatud Volvod lisanime Cross Country. Täheühend XC on Volvo tänase mudelitähiste loogika kohaselt „broneeritud“ autodele, mis koheselt maasturikujuliseks projekteeritud (XC90, XC60 ja peagi ka XC40), kõrgendatud universaalid peavad „leppima“ lisanimega Cross Country. Kellele see nüüd siin segaseks jäi, managu silme ette uus XC90 ja uus V90 ning mõelgu end nende kahe auto vahele – seal ongi V90 Cross Country!

Volvo puhul on „veerandmaasturist“ rääkimine siiski selge ülekohus. Kui sageli jätavad autotehased hoopis enam maastikuautolikumate mudelite puhul tehnoandmetest sellise „ebaolulise“ näitaja nagu kliirens üldse välja, siis Volvol selleks põhjust ei ole – oma 210 mm kliirensiga näitab Cross Country koha kätte paljudele hoopis maastikuautolikuma kujuga rivaalidele.

CC-versioonil kohtab V90 tavamudelivalikust kaht bensiini- ja kaht diiselmootorit – vastavalt versioone T5 ja T6 ning D4 ja D5, ehk siis mootorivaliku mõlemad „ääred“ on ära jäetud. Pole ka manuaalkasti – nagu see tava-V90-l osade mootoritega valikus on ja kõige krooniks on Cross Country igal juhul nelikveoline.

Väliselt eristub Cross Country tavalisest V90-st lisaks suuremale kõrgusele ka rattakoopa laiendite ja mõningate disainielementide poolest. Oodatult on tehtud mõningaid järeleandmisi sportlikkuse osas ning ehkki vajadusel suudab V90 CC vägagi äkilist sõitu teha, sobivad tema olemusega paremini siiski väiksem bensiinimootor ning diislid. T6-versiooni äkilisem (või isegi närvilisem) olek ning sportlikumaks timmitud helitaust ei ole päris see, mida selliselt luksuslikult lainerilt oodata.

Ent kui tarvis, lubab neliveoline CC nii mõndagi teha. Et tegu pole siiski sportautoga, siis elektroonilisi sõiduabisid täies mahus eirata ei saa, ent üht-teist lubab Volvo siiski ette võtta. Rooli kuulab auto kenasti, gaasipedaal reageerib kiiresti ning neli vedavat ratast driftivad pea 5 m pikkuse automüraka probleemideta slaalomirajalt läbi. Liigse kuraasi tekkimisel antakse aga turvavöid äkitselt pingutades nii juhile kui kaassõitjale kerge nähvakas, soovitades asja rahulikumalt võtta…

Tava-V90-ga võrreldes tähendab selle upgrade CC-ks 1500 euro suurust hinnalisa, mis lubab ennustada, et lõviosa meil müüdavatest 90-seeria Volvodest hakkavad olemas just Cross Countryd. Et D3-versiooni CC mudelirivis ei ole, algab siin hinnakiri 190 hj diiselmootoriga mudeli (D4) 52 400 eurost.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *