Mistral – Eesti taevapuhastusvahend

Foto:

Sõna Mistral tuleb provansi keelest ja tähendab õhku puhastavat värsket tuulehoogu. Sõnal on sealmail teinegi tähendus – meisterlik. Ja selle „kaheraudse” sõna valisid oma õhutõrjeraketi nimeks ühinenud Euroopa relvasepad. Nüüd on Mistralid ka Eestis – hoolitsemas, et meie taevas oleks jätkuvalt vaba.

Elu teeb tihtipeale korrektiive ka ajakirjanike tegemistesse. Tunnistan, et seda lugu plaanisin kui kirjutist kõrgtehnoloogilistest leludest, mis peavad olema igal ennast austaval riigil – ju siis ka Eestil. Paraku näitasid sündmused Kaukaasias, et head õhukaitset on Eestile hädasti – ja kiiresti! – vaja.
Ütlen kohe ette, et Mistral on taktikalise õhukaitse relv ega asenda suuremaid rakette, mis tabavad kaugel-kõrgel lendavaid sihtmärke. Ent võimalikule ründajale võib ka Mistral palju peavalu valmistada. Regionaalkonfliktides on suur osa ründehelikopteritel ja -lennukitel. Ning nende ridu võib Mistral hoogsalt harvendada – katselaskmistel erinevate lendmärkide pihta on Mistrali tabamiskindlus olnud 94-95%. Ning võrreldes lennuki või lahingukopteriga, mille ta hävitab, on Mistral imeodav.

MANPAD raketid
Esimesed MANPAD raketid (Man-portable air-defense systems – kantavad õhutõrjesüsteemid) ilmusid 1960. aasta paiku. Väliselt meenutavad nad kurikuulsat tankirusikat – rakett tulistatakse välja lasketorust, mis võib toetuda ka ühe mehe õlale. Algselt olid nad mõeldud vaid lahingurelvadeks maavägede rünnakut toetavate ründehelikopterite vastu. Ründehelikopter, nn lendav tank, oli sõjapidamistaktikat oluliselt muutnud ning lennukite allatulistamiseks mõeldud raketisüsteemid nende vastu eriti ei toiminud – helikopterid lendasid liiga madalal, et neid õigeaegselt õhutõrjeradari ekraanil märgata. Ka ei sõltu helikopter lennuväljadest – see võib iga põõsa taga oodata käsku uueks lühikeseks rünnaklennuks, et taas kohe ligiduses maanduda. Seega oli vaja portatiivset raketisüsteemi, mis tulistaks n-ö otsesihtimisega.
Tegelikult lõid esimese portatiivse õhutõrjeraketisüsteemi juba sakslased teise maailmasõja lõpul. Fliegerfaust oli siiski primitiivne relv – see ei suutnud ise lennukit jälgida, vaid tuli lasta lennuki ette, lootuses, et mürsukillud lennukit tabavad. Paraku lõppes sõda enne, kui sakslased katsetustest kaugemale jõudsid.
Reaktiivlennukid ületasid kolbmootori ja propelleriga eelkäijaid nii kiiruses, lennulaes kui võimes nobedasti kiirust ja kõrgust koguda. Ent neil on ka üks põhimõtteline puudus, mis, tõsi, selgus alles aastakümme pärast reaktiivlennukite ilmumist. See puudus tuleneb reaktiivmootori omadusest jätta enda taha ülikuumadest gaasidest saba – mootoridüüside juures gaasid lausa hõõguvad. Silm ei näe seda just kuigi hästi, sest lõviosa soojusenergiast levib meile nähtamatu infrapunase kiirguse alas. Ent infrapunakaamerad olid tuntud juba enne suurt sõda – mida kuumem on mingi objekt, seda heledama jälje jätab ta infrapunatundlikule fotoplaadile. Infrapunafotol on reaktiivlennuk kui vari, mille tagaosas kiirgab ere täht – hõõguv väljalaskedüüs. Teadlastel tuli õpetada rakett seda tähte nägema ja selle suunas lendama.
Kuuekümnendatel aastatel ilmusid esimesed seda tüüpi süsteemid – ameeriklaste Redeye ja venelaste SA-7. Need olid esialgu primitiivsed relvad, mis võimaldasid rünnata vaid siis, kui lennuk oli raketiseadmest üle lennanud ja „vaade” hõõguvatele sabadüüsidele vaba. Ka olid esimese põlvkonna raketid ülitundlikud taustkiirguse, näiteks päikesevalguse suhtes.
Teise põlvkonna raketid (Stinger, venelaste SA-14) kasutasid juba vedelgaasipadruneid, et infrapunasilma jahutada. Nii ei saanud taustkiirgus ega õhu- ning stardiseadme enda temperatuur enam raketti mõjutada – ainus soojuskiirgus, mis andurini jõudis, oli see, mis tuli läbi „sihiku”. Teise põlvkonna MANPAD ei pidanud enam ootama, et vastane talle oma sabadüüse näitaks – tulistada sai ka lähenevaid või küljelt mööduvaid lennukeid.
Kolmanda põlvkonna seadmed (jänkide Stinger B, venelaste SA-18 ja prantslaste Mistral) omavad veelgi tundlikumaid sensoreid ning suudavad ka lennukit selle poolt välja lastavatest pettesihtmärkidest eristada.

Ka üks on lahinguväljal sõdur (ent mitmekesi on siiski targem)
MANPAD raketid said üldtuntuks ühe mehe relvana tänu oma kasutuselevõtule Vene–Afganistani sõjas. Stinger õlal, suutis kõrbevõitleja hoida Vene lahingukopterid eemal ning ega Vene lennukidki julgenud enam madallennul rünnata. Väga paljud sõjandusasjatundjad on pidanud Stingerite jõudmist Afganistani otsustavaks sõja lõpptulemuse seisukohalt, kuna see muutis võimatuks venelaste senise taktika – kopterirünnakute jätkamise. Ka Mistral 2 on rakett, mida võib kasutada üksikvõitleja, ent see ei tähenda, et Mistrali lahinguvõimet ei või abisüsteemidega mitmekordistada. Eestile hangitud kompleksid sisaldavadki seda võimalust pakkuvaid süsteeme. Sel juhul leiab ründava lennuki radar, edastab vastava teabe Mistrali meeskonnale ja viimane saab „toru” õigesse suunda pöörata juba ammu enne kui lennuk või kopter Mistrali tegevusulatusse jõuab. Abiseadmed võimaldavad leida sihtmärgi ka udus või pimedas, pilvedki pole takistuseks. Sellise süsteemi lahinguvõime ületab kümneid kordi Afganistani üksikvõitlejate lahingulise efektiivsuse. Ent mõistagi saavad Mistrali meeskonnad keskse juhtimise puudusel ka autonoomselt edasi võidelda.

Mistral – missugune see on?
Vaatame nüüd seda imeriista lähemalt. Mistral on 90 mm jämedune ja 1860 mm pikkune, kaalub 18,7 kg. Rakett on kaheastmeline, mõlemad astmed töötavad tahkekütusel. Esimese astme ülesandeks on rakett meeskonnale ohutult laskeseadeldise torust välja lennutada, teine aste annab raketile ülehelikiiruse sihtmärgi tabamiseks. Erinevalt lihtsamatest MANPAD-rakettidest ei järgi Mistral 2 lennul vaid „kõige kuumemat objekti ees”. Sihtimisel määrab laskur sihtmärgi ning rakett järgib lennul just määratud sihtmärki, jättes tähelepanuta lennuki poolt raketi eksitamiseks taevasse lastavad „säraküünlad”. Juhtimispea infrapunaandurit jahutatakse vedelgaasiga, see teeb anduri hoopis tundlikumaks ning välistab välistemperatuuri ning päikesekiirguse segava mõju. Andur jahutatakse töötemperatuurini kahe sekundi jooksul. Raketi enda „silm” paikneb raketi ninas kaheksanurkse koonuse all. See on indiumarseniidi baasil töötav ülitundlik soojusandur, mis töötab lainepikkustel 3–5 mikronit. Muide, kuna infrapunaandur ise midagi ei kiirga, ei saa ka lennuk avastada, et ta on juba sihikule võetud või et surmav rakett juba läheneb. Rakett on kaheastmeline – esimene mootor viib raketi stardiseadmest ohutule kaugusele, siis lülitub sisse võimas peamootor. Raketi lõhkepea kaalub kolm kilogrammi (pea poole võimsam kui Stingeril ja Vene analoogidel) ning sisaldab volframkuule, mis lõhkemishetkel laiali paiskuvad ja sihtmärgi hävitavad. Miks selline eksootiline materjal, volfram? Volfram on tuntud kuumuskindluse tõttu, sellest on valmistatud näiteks lambipirnide hõõgniidid. Ent koos uraaniga on volfram tihedamaid (raskemaid) aineid üldse, seega kannab volframkuul hoopis enam energiat kui sama suur teras- või tinakuul. Jänkid nimetavad uraaniga mürske „hõbekuulideks” nende võime tõttu tankide paksematki soomust läbistada. Volfram on uraanist tihedam ja järelikult veelgi surmavam, paraku aga ka hoopis kallim – nn lahjendatud uraani leidub jääkmaterjalina küllaga igas uraani rikastamisega tegelevas riigis.
Raketil on kahekordne sütik – mõistagi lõhkeb rakett lennukit vahetult tabades, ent varuks on ka lasersütik, mis paneb raketi lõhkema, kui selle kaugus sihtmärgist on minimaalne. Niimoodi ei pääse lennuk tabamuse eest ka juhul, kui rakett on ideaalsest lennutrajektoorist mingil põhjusel veidi kõrvale kaldunud. Kui lask siiski sihtmärki ei taba (seniste katselaskmiste põhjal vaid neljal-viiel juhul sajast), käivitub raketi enesehävitusmehhanism, et langev rakett ei tekitaks soovimatuid purustusi maal.

Mitmepäine lohe
Mistral on vägagi universaalne relv. Seda võib lasta õlalt, ent kuna ta on võimsam ja raskem kui näiteks Stinger, lastakse rakett üldjuhul välja kergelt kolmjalalt. Raketi stardiseadeldise võib kinnitada samuti autole või tankile, laevale või siis helikopterile. Nagu eespool öeldud, võib iga Mistral moodustada iseseisva „lahinguüksuse” või kuuluda keerulisema kompleksse kaitsesüsteemi koosseisu, kus läheneva vaenlase avastavad radarid. Nii on Mistralil juba ette teada, mis taevapunktis ja millal sihtmärk tema tegevusulatusse jõuab. Eesti ongi valinud nn mitmepäise variandi, kus maastikuautole kinnitatud stardiseadeldisi varustavad lähteandmetega Rootsi Giraffe AMB radarid. Giraffe on tegelikult hoopis enamat kui lihtsalt radar, ta on ka liikuv komando-tulejuhtimiskeskus. Ning ulatusliku territooriumi kaitsmiseks saab mitmeid Giraffesid ühtseks süsteemiks kokku liita. Füüsiliselt kujutab Giraffe endast maastikusuutliku veoki šassiile monteeritud kuue meetri pikkust konteinerit. Silmatorkavaim detail Giraffe puhul on kõrgele puude kohale kerkiv kraananokk-kael, mille otsas on antenn. Siit ka seadme nimi – giraffe on maakeeli kaelkirjak.
Giraffe on lahinguvälja, mitte strateegilise kaitse süsteem – tema tegevusulatus on sadakond kilomeetrit. Vähe ootamatu rünnaku puhuks? Ent sügavale naaberriikide õhuruumi vaatavad „strateegilised” radarid on Eestil juba olemas. Nii võime kõnelda kolmeastmelisest tulejuhtimisest: kaugmaalokaator avastab Eestile lähenevad ja meie õhuruumi sisenevad sihtmärgid ning annab teatepulga Giraffedele nende asukoha, sihi ja liikumiskiiruse täpseks määramiseks. Ning Giraffed teatavad Mistrali meeskonnale: „saak” ilmub teie ette selles-ja-selles taevapunktis selle-ja-selle kiirusega nii-ja-nii mitme sekundi pärast. Lennuk ilmubki ja siis vajutab Mistrali mees nupule – mõned sekundid ja lennukit ei ole enam. Meil asetatakse Giraffed Man autode šassiile.

Trepp edasiminekuks?
Mistralil on lahinguväljal veel üks ülesanne, mida meie siin veel kasutada ei saa. Kui kaitsjate käsutuses on Mistralid, peavad ründaja lennukid hoiduma ohutusse kõrgusesse (ca 6-7 km). Seal on nad aga kerge saak suurtele õhutõrjerakettidele. Selliseid Eestil praegu pole, ent küllap nad tulevad. NATOs hakatakse pikkamööda aru saama, et NATO ja ELi välispiiri kaitse ei saa olla vaid nende riikide hooleks, kes oma õnnetuseks sellel välispiiril asuvad. Muidugi, parim kaitse Eestile oleks rahuarmastav ja sõbralik maailm, kus keegi kedagi ei ähvarda. Paraku oleme sellele eesmärgile täna sama lähedal, kui Aleksander Suure ja Caesari aegadel – ikka leidub mõni riik, kes usub, et puuduvaid ajurakke annab musklimassiga asendada.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *