Lennusadam – Eesti Meremuuseumi särav teemant

Foto:

Vesilennukite angaaride rajamine aastail 1916–1917 oli revolutsiooniline samm ehitusvaldkonnas, sest tol ajal enneolematult suuremahulised angaarid lausa rabasid oma mastaapsusega ning avaldavad muljet isegi tänapäeval. Sajandi suurprojektiks ja samas üheks tänuväärseks teoks sai aastakümnete jooksul võõrvõimu poolt täiesti käestlastud hoonekompleksi remontimine, kaasajastamine ning ruumidesse põneva Eesti mereajalugu ja -tehnikat kajastava ekspositsiooni ülespanemine.

Lennusadama vesilennukite angaaridesse sattunu võib väga lihtsalt arvata, et muuseumile peavarju pakkuv hoone on ehitatud tänapäeval, mitte ligi sajand tagasi. Raske uskuda, et juba siis suudeti nii võimas raudbetoonehitis püsti panna. Hoone on tõesti muljetavaldav – ehitisregistri andmetel 123,5 x 50,7 x 25,3 m suurune ehitis, ühegi sisemise tugipostita püsti püsiv kolme ühteliidetud raudbetoonkoorikust kupliga. Teadjamad seostavad vesilennukite angaare tsaarivõimuga, mis pole vale, sest tegemist on Esimese maailmasõja eelse Peeter Suure merekindluse osaga, mille rajas Vene suurimpeerium. Viimane oli objekti tellija – angaarid projekteeris ja ehitas Taani firma Christiani & Nielsen. Projekti juhiks oli Herluf Trolle Forchhammer ja konstruktoriks Sven Schulz.
Miks ehitis nii suur sai? Aga seepärast, et angaarid projekteeriti tolleaegse Venemaa ühe väga võimsa, nelja mootoriga pommituslennuki Ilja Muromets hiiglaslikke mõõtmeid arvestades. Peeti silmas, et angaaride uksest mahuks sisse ja sees saaks ringi pöörata kuni 30meetrise tiivaulatusega õhusõiduk. Kuid läks nii, et vägilasest lennuk oma uut kodu kasutada ei jõudnudki ja Lennusadam oli kuni nõukogude anastajate saabumiseni noore Eesti vabariigi merelennusalga käsutuses.
Okupatsiooniaastail hävimise äärele viidud angaarid pääsesid kõige hullemast tänu taasiseseisvunud Eesti vabariigile, kes sai ebaseaduslikult ärakanditud vara riigi omandusse tagasi. Tänama peab veel Eesti meremuuseumi, kes andis hoonele uue elu põneva ning kaasaegse mäluasutuse näol. Kindlasti on suured tänusõnad ära teeninud ka Euroopa Liit, sest ilma viimase rahalise toetuseta poleks sellist suurprojekti ellu suudetud viia.

Päästeti kindlast hävingust
Angaaride ehitus-tehniline seisukord oli ülihalb, sest 95 aasta jooksul polnud neid praktiliselt üldse remonditud. Ajahammas oli aastakümnetega raudbetoonist koorikkatused pudedaks ja praguliseks muutnud ning jäi üle vaid kaks valikut – kas lasta unikaalsetel ehitistel lõplikult laguneda või taastada need nii ruttu kui võimalik. Kuid ülipika kohtuvaidluse käigus kaotati väärtuslikku aega.
Kuidas selline segane olukord sai üldse tekkida? Seoses Eesti okupeerimisega läks 1940. aasta juuni lõpus kogu Lennusadama ala nõukogude mereväe käsutusse. 29. detsembril 1989 moodustati ENSV Ehituskomitee juurde riiklik väikeettevõte Sek, millele anti üle territoorium, kus paiknesid ka angaarid. Siit said alguse erinevatele omanikele kantimised ja võõrandamised, mida ei peatanud ka Eesti vabariigi valitsuse korraldus 1993. aasta oktoobrist, millega anti objekt üle kaitseministeeriumi haldusesse. See kõik ei lugenud territooriumil toimetanud umbkeelsetele tegelastele. Algasid aastaid kestnud kohtuvaidlused, mille kestel peremehetseti südamerahuga edasi – riigikeelt mitteoskav valvur ei lubanud 2000. aasta juunikuus isegi tolleaegset Eesti vabariigi presidenti Lennart Meri ajaloolisi ehitisi vaatama. Lõplik võit Lennusadama ebaseaduslike valdajate üle saavutati alles riigikohtu otsusega 2006. aasta juulis.
Lennusadamas paiknevad ehitised sobisid ideaalselt ruumipuuduses vaevlevale meremuuseumile. Professor Karl Õiger kutsus Soome kolleegid hoonete seisukorda hindama ning nood leidsid, et taastada pole seal enam eriti midagi. Liiga palju leiti kohti, kus terasarmatuuri meenutasid vaid roostetriibud ning kunagine kõva betoon oli aja jooksul muutunud üheks ebamääraseks karboniseerunud aineks. Eriti kehvas seisus oli merepoolne kuppel ning see poleks spetsialistide sõnul enam kahte talvegi vastu pidanud. Kuid tänu Karl Õigeri, Heiki Ontoni ning KOKO Arhitektide tehtud suurele tööle koostati põhjalik projekt ja otsustati ajaloolised angaarid ikkagi taastada.
14. aprillil 2010 sõlmiti AS Nordecon ja Eesti meremuuseumi vahel leping, mis päästis unikaalsed ehitised täielikust lagunemisest. Remonttööd venisid plaanitust pikemaks, sest kõrgsurvepuhastuse järgselt avastatud pragude hulk ületas projektis arvestatud pragude arvu kahekordselt – arvatud 1600 m asemel oli neid 3625 m. Tööde käigus selgus, et paljud betoonis pinnapealsete pragudena paistnud pisikahjustused olid tegelikult konstruktsiooni läbivad ja seepärast tuli need avada. Pragude kaudu oli vesi jõudnud armatuurini ja seda oluliselt kahjustanud. Armatuuride puhastamise maht kasvas seeläbi enam kui poole võrra – 11 700 jooksva meetrini.
Kuplid taastati sisuliselt käsitsitööna sentimeeter sentimeetri haaval. Liivapritsidest käis läbi 250 tonni liiva. Praod „õmmeldi” kinni metallvarrastega ja täideti epovaiguga. Šveitsist toodi viiekümne veoautoga tunneliehituses kasutatavat ülitugevat torkreetbetooni, millest moodustati kuplite sisepinnale ca 5 cm paksune uus kiht, mis taastas ehitise tugevuse. Lisaks immutati betooni spetsiaalse vedelikuga Ferrogard, mis tungis läbi betooni armatuurini, et takistada selle edasist korrodeerumist.
Kuna angaaride põrandapind ja maht on muljetavaldavad, siis kuidas vältida hiigelsuuri küttearveid? Muinsuskaitseamet lubas kuplitele paigaldada soojustuskihi ning sobivaks ja ainuõigeks peeti mereküttesüsteemi. Algne projekt nägi ette kinnise süsteemi koos Lennusadama akvatooriumisse paigaldatava spetsiaalse torustikuga. Kuid see oleks oluliselt vähendanud Lennusadama kaide lähiümbruse mere sügavust ning suurema süvisega laevad võinuks rikkuda küttesüsteemi ja põhjustada keskkonnareostuse. Leiti teine lahendus – avatud mereküttesüsteem, mis ajab läbi ilma merepõhja ettenähtud torustikuta. Merevesi pumbatakse läbi kai seina paigaldatud toru soojusvahetitesse ning pärast tagasi merre. Eestis on see esimene kasutusele võetud avatud mereküttesüsteem. Ainulaadseid töid tehti teisigi, tähelepanu väärivad veel erilise lahendusega tõstandväravad ning ekspositsioonisaali käigusild, millelt avaneb hea vaade allveelaevale Lembit, vesilennuki Short 184 koopiale ning mitmetele merendusajalooga seotud eksponaatidele.

Popid matkurid
Ajalooliste museaalide kõrval on suureks magnetiks erinevad multimeedia lahendused ja matkurid ehk simulaatorid, mis võimaldavad näiteks sooritada virtuaalse lennu Tallinna kohal või navigeerida jäälõhkujaga Suur Tõll Tallinna lahel. Multimeedia ja interaktiivsed lahendused on loodud koostöös Andrus Kõresaare juhitud Produktsioonigrupi ja Lennusadama ekspositsioonijuhi Ott Sarapuu meeskonnaga (sh pani allveelaevade arenguloo kokku TMi kauaaegne peatoimetaja, kevadel meie seast lahkunud Vello Kala).
Üks külastatavamaid atraktsioone on Kollane allveelaev, kuhu mahub korraga 12 inimest. Selles kollast värvi simulaatoris toimuvad filmiseansid, mille abil viiakse külastajad virtuaalsele allveerännakule. Sõit algab Lennusadamast ja lõpeb ka seal. Tallinna ümbruses käiakse Russalka mälestusmärgi lähedal veealuste varemete juures. Ülejäänud reis kulgeb teistes maailmamere põnevates kohtades. Kollase allveelaeva virtuaalne kapten Peeter Volkonski tutvustab ka allveelaeva tööpõhimõtteid.
Õhusõitu saab proovida kahe lennusimulaatoriga. Näiteks on võimalik harjutada raja läbimist, lennates läbi rõngaste ning püüdes seda teha võimalikult täpselt ja kiiresti. Kui eespool nimetatud simulaatorid ei rahulda, võib suunduda miniatuurset Tallinna lahte meenutava laevade ujutamise basseini juurde. Selles on poidega märgistatud rada, mis tuleb võimalikult täpselt läbida juhtimispultide abil liigutatavaid laevamudeleid ujutades.
Põnev on Eesti kaitseväelt saadud Browning-tüüpi kuulipilduja baasil loodud simulaator, millega saab proovida, kuidas kuulipritsist tulistamine käib.
Tuumaallveelaevade ajastul on huvitav teada saada ja uurida, milline nägi välja esimene allveelaev, mis uputas vastase laeva. Kas teadsite, et sellega sai hakkama vanast 12 m pikkusest aurukatlast tehtud ja seitsme mehe käterammu abil liikunud allveelaev? Kui ei, siis lisainfoks, et nimetatud sündmus leidis aset Ameerika kodusõja ajal (1861–1865) Lõuna-Carolinas Charlestoni lahel, kui 17. veebruaril 1864 lõunaosariikide allveelaev Hunley uputas põhjaosariikide fregati Housatonic. Tol ajal kasutatud relv tundub tänapäeval uskumatult primitiivne, sest selleks oli puuvarda külge kinnitatud miin, mille sütikule anti impulss allveelaevast nööri abil. Enne seda rammis Hunley miinivarda ogalise metallotsiku ohvri puitkeresse, kuhu miin kinni jäi. Nüüd jäi veel ohutusse kaugusesse taanduda ning nöörist tõmmata. Kuid ilmselt oli nöör liiga lühike, sest allveelaev oma sõjaretkelt ei naasnud ning Hunley vrakk leiti uppunud Housatonicu lähedalt 1995. aastal.
Sellest allveelaevast on tehtud osaliselt avatud makett, kus huviline võib kehastuda meeskonnaliikmeks ning käte jõul liigutada väntvõlli, mis pani sõukruvi pöörlema.
Põnevust pakub torpeedode tulistamise simulaator, kuid kes tahab midagi rahulikumat ja loovamat, võib minna ja proovida paberlennuki voltimist ning lennutamist. Selleks on spetsiaalne laud, kus lihtsama ja ka veidi keerulisema paberlennuki õpetus jooniste näol lauaplaadil olemas. Huvi korral saab võistelda, kelle paberlennuk suurema arvu rõngaid läbib.

Museaalid ja multimeedia
Tänapäevane muuseum sisaldab peale tavaliste eksponaatide ka multimeediaprogramme ning neid meremuuseumis jätkub. Näiteks tutvustavad erinevad interaktiivsed ekraanid vesilennukite angaaride käekäiku, üldist lennunduse ja Eesti lennunduse ajalugu ja vesilennukit Short 184, mille täismõõtmetes koopia ripub lae all. Kuna tegemist on meremuuseumiga, siis loomulikult leiab sealt allveelaevanduse, sh allveelaeva Lembit ajalugu kajastava info.
Sarnaselt kahe eespool nimetatud museaaliga, on olemas nii füüsiliselt eksponaadina kui ka puutetundliku ekraani abil jälgitavas virtuaalprogrammis Maasilinna laeva vrakk (ehitati umbes 1550. aasta paiku ja leiti Väikese väina põhjast 1985. aastal) ning mitmesugused etnograafilised ja muud veesõidukid. Näiteks: Soomaa ning Kasari haabjas, Ruhnu lodi (hülgepaat), Prangli eistuk, Göteborgi ja Gotlandi põgenikepaadid, 1930ndate aastate mootorpaat ja Hoovercraft hõljuk. Koos selgitava multimeediaprogrammiga püüavad pilku jahid (purjekad) – 470-klassi jaht (vendade Tõniste’te 1992. aasta olümpiapurjekas), Finn-klass, Star, Laser, Kadett, Optimist ja Haili ning ka järvesüst. Põnevad on veel jääpurjekad koos interaktiivsel ekraanil kuvatava hariva ajalooga – DN (Tiit Haagma MM hõbeda toonud jääpurjekas), Monotüüp-15, 12 ja 20 m² vabaklassi jääpurjekas ning rannamehe jääpurjekas.
Koos tutvustava multimeediaga on ekspositsioonis poid ja toodrid ning mitmesugused meremiinid. Mereajalooga seondub ka rannakaitse, mida esindab ülevaade Aegna rannakaitse patareist nr 1. Peale nimetatu võib külastaja uurida lisaks laevasuurtükkide ja rannakaitse ajalugu, süvaveepommide ning õhutõrje atribuutikat, aga ka heita pilgu Eesti sõjatööstuse minevikku.
Samuti on palju käegakatsutavat, näiteks saab lausa mundrimeheks (või -naiseks J) hakata. Külastajaid ootavad kolmes suuruses mere-, õhu- ja kaitseväelaste vormirõivad, millesse riietatuna võib pilti teha ning selle siis endale või sõpradele elektronpostiga saata. Tagaplaaniks saab valida nii mere-, õhu- kui ka kaitseväe temaatikaga suuremõõdulise taustapildi.
Väljas ootavad jäämurdja Suur Tõll ning mitmed teised elusuuruses alused, mis lausa kutsuvad oma pardale astuma. Ka siseekspositsiooni peamise magnetiga, allveelaevaga Lembit, saab tutvuda nii väljast kui ka seest. Loomulikult ei puudu selgitav multimeediaprogramm ja isegi filmi vaatamise võimalus. Kellel kõht tühjaks läheb, leiab kehakinnitust kohvikust Maru ning poest võib endale soetada ka külaskäiku meenutama jääva suveniiri. Lisada võib veel, et ohtrale multimeediale ja tehnilistele eksponaatidele pakub head tasakaalu vesilennukite angaarides asuv Baltikumi suurim (29 m pikk ja 1,5 m kõrge) akvaarium, mis tutvustab Eestis elavaid kalaliike.
Pole kahtlust, et siinses regioonis ühe võimsama meremuuseumi avamine on suur ja tänuväärt tegu ning pakub avastamisrõõmu nii Eesti kui ka piiritagustele ajaloo- ja tehnikahuvilistele.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *