Lennundusmuuseum, kust on raske lahkuda

Foto:

Väikesel Eestimaal on Tartu külje all meie oma lennundusmuuseum, mis on loodud tänu Mati Meose entusiasmile. Raskuste kiuste on sinna kokku kogutud hulk huvitavaid õhusõidukeid.

Paljudele külastajatele on Tartu muuseum ainsaks võimaluseks näha lähedalt tavaliselt kõrgel taevas lendavaid lennukeid ja koptereid ning piiluda isegi mõne sisemusse. Samas on muuseumi rajaja pidanud kuulma ametnikelt Tartu Lennundusmuuseumi suhtes kahtlevaid arvamusi. Milleks meile lennundusmuuseum, pole meil ju mingit lennukitööstust. Ja kui tekib soov külastada õhusõidukeid eksponeerivaid muuseume, peaks piisama minekust mõnda naaberriiki. Õnneks muuseumikülastajad nii ei arva ning skeptikudki saavad võib-olla kunagi hiljem aru, et Mati Meos on teinud ära midagi väga suurt ja vajalikku. Ta on loonud lennundusmuuseumi, mille üle võime uhkust tunda juba praegu, järeltulevatest põlvedest rääkimata.
Muuseumi rajamise mõte ei tulnud üleöö. See sai alguse lennukimudelite kogust, mis ei tahtnud enam koduseinte vahele ära mahtuda. Kuigi muuseumist võis rääkida juba 2000. aastal, avati see pidulikult 2002. aasta suvel, kus esimeseks ja ainukeseks originaalsuuruses eksponaadiks oli Eesti Piirivalve Lennusalga kasutuses olnud helikopter Mi-8. Piirivalvurid said selle Saksamaalt, kus kopterit kasutati kunagi Saksa DV kindralite transportimiseks. Kui Mi-8 tavavariant mahutab maksimaalselt 24 inimest, siis muuseumis on selle mudeli n-ö luks- või VIP-variant, mis on mõeldud 16-le inimesele.
Esimene riigipiiri taha tehtud taotlus, saamaks relvastusest mahavõetud lennukeid MiG-21, tehti omal ajal Soome õhujõududele. Kahjuks jäi see palve rahuldamata. Õnneks saadi MiG-21 kätte hiljem hoopis Poolast ja seda tänu Poola suursaadiku abile.

Riik võiks aidata
Nagu öeldud, sündis muuseum tänu ühe mehe entusiasmile. Samas saaks riik Tartu Lennundusmuuseumi aidata väga huvitavate ja lennunduses oluliste eksponaatide kättesaamisel. Muuseum on vajadusel nõus kandma demonteerimise, transpordi ja kokkumonteerimise kulud, peaasi et relvastusest mahavõetud lennukite (metalli) eest ei tuleks maksta. Sest ainuüksi lennuki muuseumisse toomise kulud on kolossaalsed, põhjuseks asjaolu, et ülekaaluliste ja -mõõduliste eriveoste transport on ülikallis. Lennukite transpordikulud Euroopast on jäänud vahemikku poolest miljonist kuni ligi miljoni kroonini.
Näiteks reisilennuki TU-134A demonteerimine, kohalevedu Tallinna lennujaamast ja kokkumonteerimine läks maksma 500 000 krooni. Lennuk toodi kohale veoautodel viie eraldi tükina – kere, kaks tiiba, saba ja vertikaaltüür.
Tallinna lennujaama poolt ELKilt võla katteks rekvireeritud TU-134A on üks kolmest reisilennukist (lisaks An-2P ja Wilga 35) lennundusmuuseumis. Kui see Tupolevi konstrueerimisbüroos loodud lainer poleks sattunud lennundusmuuseumisse, oleks kurvaks alternatiiviks olnud tee metallipurustajate lõugade vahele.
Reisilennukid on reeglina erafirmade omanduses, viimased aga omi vanu lennukeid tavaliselt tasuta ära ei anna ja soovivad ka lennukõlbmatute masinate eest üpris soolast hinda. Seevastu sõjalennukid kuuluvad riiklikele struktuuridele, mistõttu on relvastusest mahavõetud lennukeid poliitiliste otsuste alusel võimalik saada kingitusena ja tasuta, hoolitsedes ise vaid transpordi eest.
Et Tartu Lennundusmuuseumi näol on tegemist sihtasutusega, mida ei ole asutanud riik, ei ole võimalik ilma riigi vahenduseta näiteks USA sõjalennukeid Eestimaale tuua. Nimelt saaksid Ameerikast sõjalennukeid taotleda ainult riiklikud lennundusmuuseumid, mida meil pole. Siin võiks Kaitseministeerium initsiatiivi üles näidata, õla alla panna ja vahendada mahakandmisele minevate sõjalennukite maale toomist.
Paljudele lennundushuvilistele on teada tõik, et relvastusest mahavõetud USA lennukid koondatakse Arizona osariigis Tucsoni linna naabruses kõrbesse. Spetsiaalses sõjaväelises ettevõttes AMARC (Aerospace Maintenance & Regeneration Center) osa lennukeid konserveeritakse, osa demonteeritakse tagavaraosadeks ja ülejäänud lammutatakse vanarauaks.
Lennukeid oli seal augusti alguse seisuga 4257. Neist mõne Eestimaale muuseumisse toomine sõltub ainult riiklikul tasandil tehtud otsustest ja heast tahtest. Ameerika Ühendriikide õhujõud on jätnud lennunduse ajalukku liiga suure jälje, et sellest lihtsalt mööda vaadata.
USA õhujõudude lennukid ja kopterid vääriksid kindlasti eksponeerimist, sest praegu on Tartu Lennundusmuuseumis ülekaalus N. Liidu toodang. Ei saa märkimata jätta, et Venemaalt ei ole siiani saadud ühtegi lennukit, kuigi on pöördutud erinevate instantside ja isegi endise presidendi Putini poole.

Poola, Ukraina, Šveits ja Rootsi
Sõbrakäe ulatasid eeskätt hoopis Poola ja Ukraina. Esimene kinkis Venemaal toodetud hävitaja MiG-21, hävitus-ründelennuki Su-22M4 ja Poolas toodetud õppe-treeninglennuki TS-11 Iskra ja kopteri Mi-2 RL. Ukrainast saadi presidentide Rüütli ja Juštšenko vahendusel lisaks Vene hävitaja MiG-23MLD ja Vene pommituslennuk SU-24 ning õppe-treeninglennuk L-39.
Peale Venemaa sõjalennukite on muuseumis esindatud Šveitsist saadud hävitaja Mirage IIIRS ja Rootsist omal jõul kohale lennanud hävitaja JA Viggen 37. Saavutatud kokkuleppe järgi lendas Rootsi õhujõudude piloot lennukiga Eestimaale ja maandus Ülenurme lennuväljal. Edasi pukseeriti tulevane eksponaat juba muuseumisse, kus toimus ametlik ning pidulik üleandmistseremoonia.
Selle lennuki teekonna viimased kilomeetrid oma uude kodusse olid üpris vaevalised, sest rasket ja mootoriga varustatud hävitajat tuli vedada üle pehme põllu, kus lennuk vajus rummuni sisse. Viimane kilomeeter veeti lennukit mööda planke, mida mehed asetasid rataste alla. Selle kilomeetri läbimiseks kulus 8 tundi.
Ka Poolast kuue pika raskeveokiga transporditud lennukite kohaletoimetamise lõpuponnistused olid ülirasked, sest ligi kuu aega kestnud vihmahood olid Veskioru ja selle ümbruse savise pinnase libedaks muutnud. Seetõttu tuli paigalpöörlevate ratastega hättajäänud veokid, mille koormaks olid suuremõõtmelised lennukiosad, tirida traktori abil mäest üles muuseumiplatsile.
Kui rääkida lennukite vanusest, siis kõige uuem sõjalennukist muuseumieksponaat ongi seesama Rootsi hävitaja, millel vanust ainult 17 aastat. Mati Meose andmetel on sõjalennukite keskmine ekspluatatsiooniaeg kuni 40 aastat, seega polnud „rootslane” isegi kuldsesse keskikka jõudnud. Kuid Rootsi õhujõududelt saadud hävitaja JA Viggen 37 mootor oli tehtud Ameerika litsentsi alusel, mille tähtaeg sai ümber. Et rootslastel oli uus ja moodsam hävitaja Grippen 39 juba tootmises, otsustati Viggenid kasutusest maha võtta. Mainimist väärib asjaolu, et tänu Rootsi õhuväe muuseumi direktorile saadud JA Viggen 37 oli neli aastat enne mahakandmist moderniseeritud, seega täiesti valmis õhuavarustes noolena ringi tuhisema… kui ainult jõuallikas teda edasi viiks. Kuid vastavalt kokkuleppele monteeriti mootor maha ja viidi tagasi Rootsi ja sealt arvatavasti edasi Ameerikasse.

Relvastus ja mootorid maha
Kuna sõjalennukite ja -kopterite näol on tegemist strateegilise kaubaga, on väljakujunenud rahvusvaheline tava, et muuseumisse annetatakse lahingumasinad ilma mootori ja relvastuseta. Sellest hoolimata õnnestus Ukrainast saadud sõjalennukitele (MiG-23MLD ja SU-24) ja ka õppe-treeninglennukil L-39 (mis on vajadusel veel ka kerge ründe- ja hävituslennuk) mootorid alles jätta. Mootorid on alles ka reisilennukil TU-134A.
Lisaks Ukrainast saadud lennukitele oleks võinud mootor alles jääda ka Šveitsist saadud hävitajal Mirage IIIRS. Kuid et mootori turbiini labad olid radioaktiivsete lisanditega metallist, mille kiirgus ületas Saksamaal lubatud normi, sai see takistuseks Saksamaa tollipiiri ületamisel ning mootor tuli jätta Šveitsi.
Vähemalt Veskiorus pole vaja muretseda selle üle, et mõni kurikael mootoriga varustatud lennukil võiks ära lennata. Nimelt on taevaavarustesse kadumiseks vaja liiga palju erinevaid näitajaid keerulisse lendutõusmise võrrandisse sisse kirjutada. Esiteks läheb vaja väljaõppinud ja sõjalennuki juhtimisoskusega inimest. Teiseks spetsiaalset lennukikütust, kolmandaks täiesti lennukorda seatud lennumasinat ning neljandaks – mis kõige olulisem – on vaja korralikku hoovõturada. Peale selle on eksponaadid kindlalt tugevate metallkettidega betoonaluste külge lukustatud, sest ümbritsevast veidi kõrgemal väljakul, kus lennumasinad paiknevad, puhub üpris tihti päris tugev tuul.

Midagi enamat kui ühe mehe hobi
Mudelite kogumisest alguse saanud kirest on käesolevaks ajaks kasvanud midagi enamat kui ühe mehe hobi, sest julgelt võib väita, et Tartu Lennundusmuuseum on kujunenud üheks Eesti visiitkaardiks, mida tullakse spetsiaalselt vaatama ka kaugemalt piiri tagant.
Muuseum on avatud aprillist novembrini iga päev 10.00–18.00 (vaata ka www. lennundusmuuseum.ee).
Lennundusmuuseumi pidamine ja arendamine ei ole odav lõbu. Sellest hoolimata, et muuseumil on mitmeid häid toetajaid, tuleb selle ülalpidamiskulud kanda muuseumi organiseerijal endal. Kuna piletimüügist laekuv tulu ei kata ekspluatatsioonikulusid, on Mati Meos siiani maksnud vahe kinni omast taskust. Peale märkimisväärsete isiklike rahaliste vahendite, mis asutaja on muuseumisse investeerinud, on lisaks kulunud veel loendamatul hulgal vaba aega ja energiat. Näiteks tuleb kõik jooksvad tööd (muru niitmine suurtelt pindadelt, mitmesugused remonttööd) teha ise. Oluline on muidugi pere toetus ja abi.
USAs toodetud lennukeid saab praegu vaadata mitte elusuuruses, vaid mudelite näol, mis asuvad klaasvitriinidele paigutatuna kahes ilusas viilkatusega hoones. Ameerika Ühendriikide sõjalennukeid, nii nagu selle maa autosidki, võib iseloomustada sõnadega – kiired ja võimsad. Lisaks saab USAs toodetud lennumasinate ajalugu uhkust tunda rikkaliku mudelivaliku üle. Mati Meose sõnul räägib see antud riigi majanduslikust võimsusest. Näiteks Tartu Lennundusmuuseumi ühes mudelimajas on USA hävitus- ja ründelennukite vähendatud koopiad hõivanud tervelt ühe suure seina jagu ruumi, samas kui vastasseina täidavad Vene, Inglise, Saksa, Prantsuse, Rootsi, Itaalia, Iisraeli Hiina, Jaapani ja teiste maade näidised.
Need väikesed lennukid on päris kallid, makstes 600 kuni 5000 krooni, olenevalt suurusest ja täiuslikkusest. Tegelikult üllatavad kõik mudelid oma täiuslikkusega, sest on mõeldud professionaalidele. Sõjalennukite mudelid on neljas erinevas mõõtkavas – 1 : 32, 1 : 48 ja 1 : 72, reisilennukid 1 : 144.

Lõpetuseks
Mati Meos, kes on olnud Riigikogu liige ja Riigikogu majanduskomisjoni aseesimees, teab isiklike kogemuste põhjal, et riigi toetused tehnikamuuseumidele on pea olematud. Tema sõnul on otsustajate hulgas liiga vähe inimesi, kes suudaksid aru saada, et peale laulmise ja tantsimise vajaks toetust ning tähelepanu ka tehnika valdkond. Piltlikult öeldes investeeritakse ainult arvuti operatsioonisüsteemidesse ehk pehmesse tarkvarasse, kuid arvutit ennast ehk riistvara ei soovita kuidagi täiustada. Tekib küsimus, kust tulevad siis meie nn tiigrihüppele jõudu andvad insenerid, kui juba maast-madalast ei süstita poistesse tehnikahuvi.
Üheks selliseks kohaks, kus poistel ja isegi suurtel meestel lähevad silmad särama ning tehnikahuvilisel ei ole kerge lahkuda, on Tartu Lennundusmuuseum.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *