 Eramurajoonides liikudes tasub huviga vaadelda erinevaid aedu ja teiste tehtust õppust võtta, et leitud vead ei korduks oma aias.
Aia rajamine on töö, mis nõuab aega, raha ja närvikulu. Suurem osa probleemidest tulenevad teadmiste nappusest või ülepeakaela rahmeldamisest. Kui rajamistöid alustatakse valest otsast, st näiteks kõigepealt külvatakse muru ja istutatakse paar põõsast, võib lõpptulemust parandama jäädagi.
Kui aga pühendada piisavalt aega aia planeerimisele ja alusepanemisele, on lõpptulemus kestev ja aeda hõlbus hooldada. Aia rajamine võib õnnestuda küll ka asjaarmastajal, kuid siiski aitavad professionaali nõuanded vigu vältida.
Panime kirja suurimad raskused ja ka vihjed, kuidas vigu vältida.
1. Enne külvatakse muru, seejärel tekib probleem heinast lahtisaamisega.
Üsna tavaline viga on kõigepealt külvata muru ja alles seejärel hakata mõtlema, mida istutada, ning aia funktsioonidele üldse. Ehkki muru kasvatamine on omaette väljakutse, võib hiljem heinast lahtisaamine osutuda raskeks seal, kus selle kasvamist ei soovita.
Kui võimalik, piiritletakse aias kõigepealt eraldi istutusalad ehk puud, põõsad ja püsikud. Taimede juurestikuala tuleks jätta ülesküntud mulda, et istikud saaksid kätte vajaliku vee ja toitained. Istikute tüvikule kasvav hein takistab kasvamist.
2. Enne eesaed, siis tagaaed.
Sageli pole inimestel eesaia kenamaks muutmiseks piisavalt vaba aega, kuid tegelikult tuleks töid alustada aia tagumisest otsast. Vastasel juhul tekib vajadus juba valmis eesaed tagaaia ehitamise pärast maha lõhkuda.
Kunagi ei tohiks olla nii kiire, et ei jõuaks läbi mõelda, millises järjekorras tuleks aiatöid teha. Aia rajamisest ei tohiks saada kilplase töö, nii et vaheldumisi tehakse ja siis jälle lõhutakse.
Masina abil tehtavad tööd tuleks ära teha juba majaehitamise ajal – nii saab aega ja raha kokku hoida. Seejärel võiks ühe suve aias lihtsalt ringi jalutada ja mõttes seda erinevate funktsioonide tarbeks jaotada. Mõistlik on aiakujundus paberile visandada ja vaagida erinevaid variante.
Kraavitus- ja elektritööd tuleks läbi mõelda juba algetapis, et valmis aeda poleks vaja torude ja kaablite paigaldamiseks üles kaevata. Ka käiguteede ehitamine on töö, mis tuleb ära teha enne lillepeenarde tegemist.
3. Põhitähelepanu pööratakse mullapinna pealmisele kihile.
Kiirustav aiarajaja unustab alustööd ja hakkab istutama enne, kui on tehtud aia kallutused, kraavitused ja maaparandustööd. Kogu aiakujundus tuleb siiski teha kuni aluskihini, mitte vaid pinnamulla osas.
Aed kujundatakse nii, et sademeveed valguvad pinnaselt mõneprotsendilise kaldega alati hoonetest eemale ja kraavituse suunas. Kui aeda tehakse kivikatteid, on alustööd eriti olulised. Kivitised ei pea vastu, kui huumusmulda ei veeta kuni irdpinnase külmumispiiri alaosani ära ega asendata kandva kiviklibuga.
Huumusmulla alt äravõetava pinnasekihi tugevus sõltub aluskihi külmumisest ning sellest, mis tüüpi kasutuses on kivitis. Korralik torutus tagab selle, et külmunud pinnas ei tõsta kive üles.
4. Pinnasekattematerjalid valitakse vaid nende väljanägemise järgi.
Peale muru on aias mitmeid kohti, kuhu läheb tarvis mõnd muud pinnasekatet. Ühtedele meeldib puu, teistele kivi. Üksnes oma maitse-eelistuste järgi aga ei tasu pinnasekatteid valida, need tuleks läbi mõelda praktilisuse aspektist.
Vigu saab vältida, kui teha endale selgeks erinevate materjalide sobivus kasutamise otstarbeks. Suured ja õhukesed kiviplaadid ei kannata raskusi, kiviparketi peal on ebamugav toolide ja laudadega ümber käia.
Aia puhkenurka sobivad immutatud või termotöödeldud puit ning ka töötlemata kujul vastupidav lehis. Puit on aga vihmaga libe, eriti kui sellele langeb lehti. Jalutusteedele sobivad looduslikud kivid ning autode parkimiskohtade vastupidavad lahendused tehakse betoonkivide või selleks otstarbeks mõeldud looduslike kividega. Kivituhk on sõiduteede hea pinnamaterjal, lahtised kivid sobivad vaid kaunistuseks. Suurte pindadena on need tülikad hooldada.
5. Lemmiktaimed tagavad unelmate aia.
Oma lemmiktaimedele leitakse koduaias alati koht, kuid enamik taimedest tuleks valida siiski nii, et vaetakse ka nende muid omadusi. Taimed kasvavad jõudsamalt oma loodusliku kasvukeskkonnaga sarnases kohas. Istikuid on hõlpsam hooldada, kui need oma kasvukohas hästi kohanevad.
Istikuid ei tohiks osta nende väljanägemise järgi, vaid tuleks ikkagi uurida, millised on need siis, kui on suureks kasvanud.
Aianduskaupluste tutvustuslehtedel on olemas asjalik teave taimede kohta, selle uurimisele tasub aega pühendada. Taimede olulised omadused, mida arvestada tuleb, on nende talvetaluvus, valguse- ja niiskusevajadus ning kasvukõrgus ja -laius.
6. Istikud on aias istutatud hajali.
Kui muretseda istikud n-ö ühekaupa, on oht, et need istutatakse ühekaupa, hajali ja kuhu juhtub. Taimed kasvavad paremini aga teatud rühmades. Tänapäeval võetakse õppust loodusest, kus taimed kasvavad kihiti: puude alla istutatakse põõsaid ja püsikuid.
Tihedalt istutatud taimestik takistab umbrohu kasvamist ja tänu sellele väheneb ka hooldamisvajadus. Hajali ja muruga ümbritsetud taimed kasvavad aeglaselt ning neid on raske hooldada. Muruniitmine noore puu või põõsa ümbert on vaevanõudev, suurte taimegruppide ümbert aga on lihtne niita muru taimi vigastamata.
7. Kasvupinnase paksuse arvelt hoitakse kokku.
Kasvupinnase paksusega ei tasu koonerdada, kuna sügavas mullas kasvavad taimed lopsakamalt ega ole ka nii kuivusekartlikud kui õhukeses mullakihis. Krundil olemasolevast mullast piisab siiski harva – seda tuleb juurde tuua.
Murule on vaja u 20 cm, põõsastele 30–50 cm ja puude jaoks kuni 1 m sügavune kasvupinnas. Mulda tuleks osta tuntud tarnijatelt, nii et see oleks läbi sõelutud ja umbrohuvaba.
Põllumullaga kaasneb umbrohi, mis tekitab palju lisatööd. Kui aga mulda on tõesti palju, nõuab see tavaliselt maaparandustöid. Savisele pinnasele on tarvis liiva, et vee läbilaskmisvõime paraneks; liivase pinnase parandamiseks lisatakse huumust, turvast ja komposti.
Kindlaim viis saada teavet oma aia kasvupinnase toitainetaseme ja happelisuse kohta on võtta mullaproov ja saata see taimede viljakusuuringutega tegelevasse laborisse. Vastavast uurimisinstituudist võib tellida ka maaparandusjuhised, mille järgi väetada ja lubjata just nii palju kui tarvis. Pinnaseanalüüsi jaoks ohverdatud raha toob aga kasu, sest tänu sellele pääsete tarbetu kraami ostmisest.
8. Kraavitus ununes.
Paljud aastatega ilmnevatest probleemidest tulenevad sellest, et aia “veemajandus” ei toimi. Niiskus ja mulla tihkestumine põhjustavad sammaldumist, veelompe pärast vihma ja kivitiste jäätumist.
Lahtised kraavid kuivatavad aeda küll tõhusalt, kuid vähendavad kasulikku pinda. Drenaa˛ ehk salakraavitus tuleks teha juba ajarajamise alguses, kuna ilma maad üles kaevamata seda paigaldada ei saa.
Ka katuselt tuleva vee ärajuhtimine tuleb varakult läbi mõelda. Kui vett ei juhita kontrollitult, leiab see endale ise tee ja põhjustab erosiooni.
9. Ebaloomulik aiamaa, suvine töölaager.
Kui soovite hõlpsasti hooldatavat aeda, mis on loomulik ja muutub aastatega vaid paremaks, tuleb austada krundi põhiolemust. Mida rohkem aeda rajades arvestatakse selle looduslikke eeldusi, seda väiksema vaevaga õnnestub luua sinna hästitoimiv aed. Väga olulised on just krundi looduslikud omadused.
Mäenõlvakule tekib hoopis teistsugune aed kui mustikametsa.
Männimetsas kasvavad hästi rododendronid, päikesepaistelisel nõlvakul aga mägitaimed.
Kui aias on looduslik märgala, pole seda tingimata tarvis kuivatada, sinna võib rajada loodusliku tiigi, mis kogub vett ja kuivab vastavalt suveilmadele.
Varjus roosiaed vindub, kuid päike paneb selle õilmitsema.
10. Aed on valmis, ja ongi kõik.
Ükskõik kui hästi aed ka rajatud poleks, rikub hooldamata jätmine kogu ilu üsna pea . Aia paneb lokkama korralik hoolitsus. Seega tuleks varakult läbi mõelda, kui palju aiatöid olete valmis tegema. Kui palju külvata muru, mida tuleb niita; kui palju vajavad taimed kärpimist ja millist erihooldust need nõuavad, et talv hästi üle elada? Aiatöid hõlbustavad peale looduslike tingimuste arvestamise muuhulgas ka pinnasekatete kasutamine ning kastmissüsteemid. |
