Hanabi – ilutulestik Jaapani moodi

Foto:

Tule ja kõige vastu, mis sellega seostub, on inimesed juba ürgajast saadik iseäralikku nõrkust tundnud. Prantslased tähistavad pidulikke sündmusi son et lumière’i nime kandva vaatemänguga, hispaanlastel on tulepüha nimega las Fallas ja inglased mäletavad siiamaani oma kuulsat “pürotehnikut” Guy Fawkesi, kuigi viimane ei jõudnudki parlamendihoonet õhku lasta ja sellega kaasnevat tulemöllu tekitada.

Püssirohi jõudis tõusva päikese maale 13. sajandil mongolite röövretkede käigus. Mongolid õppisid tulerohu valmistamise saladuse omakorda hiinlastelt. Kui päris täpne olla, polnud tegemist püssirohuga tänapäeva mõistes, sest hiinlaste segu koosnes ainult väävlist ja puusöest (niisama kohustuslik salpeeter ehk kaaliumnitraat võeti kasutusele alles hiljem). Mongolite arsenali kuulusid rauast või savist kestaga “granaadid”, mida on väljakaevamistel leitud nii palju, mis näitab, et eriti efektiivsed nad ilmselt polnud. Tõenäoliselt piirduski nende efekt suitsu ja sädemetega, nii et tegemist oli ilutulestiku üsna algelise eriliigiga.
Kui Portugali meresõitjad 1543. aastal Jaapanisse jõudsid, avastasid nad üllatusega, et ehtsa püssirohu valmistamise saladus oli kohalikel elanikel juba teada. Seni puudunud komponendi salpeetri leiutasid elukutselised spioonid ja luurajad, keda tänapäeval tuntakse ninjade nime all. Nagu ajaloolistes filmides näha võib, oli nende leivanumbriks vaenlase silmist kadumine, mis toimus samuti rohke tule ja suitsu saatel. Tegelikult kasutati vastase tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lühikese süütenööriga varustatud muna- või pähklikoorest meisterdatud paugutajat, mis visati otse ründaja jalge ette. Ehmunud ja suitsust pime ründaja ei näinudki, kuhu ninja lipsas. Täpselt nagu Euroopas, kasutati püssirohtu ka signaliseerimiseks või süütepommide valmistamiseks.
Esimest korda mainitakse ilutulestikku Jaapani kroonikates 1560. aastal, kusjuures selle kirjeldamiseks kasutatakse tänapäevalgi käibel olevat terminit hanabi (tulelilled).
Esimene pikem tulevärgi kirjeldus pärineb 1613. aastal Jaapanit külastanud Inglise saadiku sulest. Sealt selgub, et raketi-tüüpi pürotehnika oli juba laialt levinud, kusjuures ilutulestikke korraldati sageli ka päise päeva ajal. Eriti sügava mulje jättis kuningas James I saadikule nn lendav tasku (fukuro-mono), mis lennutas laiali paksust paberist väljalõigatud inimeste ja loomade kujutisi. Jaapani ajaloolased oletavad, et tegelikult võis tegemist olla hoopis lotopiletite või n-ö tasuta reklaamiga.
Õige hoo sai ilutulestike korraldamine 18. sajandi algul Tokyos. Tollane _ogun (tänapäeva kõnepruugis marssal) Tokugawa Yoshimune otsustas 1733. aastal tähistada katkuepideemia lõppu suure tulevärgiga, mis korraldati turvanõuetest lähtudes linna idaosa läbiva Sumida jõe kaldal. Kui esimese ürituse eesmärgiks oli katku levitavate kurjade vaimude minemapeletamine, siis hiljem tähistati sel viisil suvise kuumaperioodi algust. Rikkamad linnakodanikud võisid endale sel puhul ujuvrestorani üürida, vaesematel tuli leppida Ryogoku sillal avatud kioskitest ostetud suupistetega, mida söödi jõekaldal jalutades. Samas müüdi ka rakette, mida võis ainult kohapeal kasutada.
Edu põhines saladusel

Jaapani esimeseks elukutseliseks pürotehnikuks sai meister nimega Kagiya, kes legendi kohaselt olevat isegi maksukogujad oma ukse tagant tohutu suure tulekera abil minema peletanud. Et firmasaladusi konkurentide eest kaitsta, võttis ta kasutusele omaenda tehnilise _argooni, millest keegi teine aru ei saanud ja mida järeltulijatele suure saladuskatte all edasi anti.
Oma äri laiendamiseks võttis Kagiya dünastia kuues esindaja endale mitu õpipoissi, kellest üks nimega Seikichi Tamaya oma õpetajast peagi üle oli ja 1808. aastal omaenda firma asutas. Mõlemast kolleegist said konkurendid, kes püüdsid iga hinna eest oma võistlejat üle trumbata. Kui Kagiya rõhus eeskätt kvantiteedile ja korraldas väga suuri ja mõjuvaid vaatemänge, siis Tamaya oli eksperimenteerija, kes katsetas mitmeid uusi ained, sealhulgas kaaliumkloriidi. Enne seda olid kõik ilutulestikud ühtlast tuhmpunast tooni, kuid nüüd lisandusid ka erepunased ja rohelised toonid. Mõlemad firmad korraldasid Ryogoku silla juures omamoodi duelle, kusjuures publik püüdis iga uut raketti nähes ära mõistatada, kummale võistlejale see kuulub. Pärast rohkem kui kümme aastat kestnud jõukatsumist sõlmisid mõlemad firmad viimaks “relvastatud vaherahu” ja leppisid kokku, et Tamaya hakkab oma tooteid müüma Ryogoku sillast ülesvoolu jäävates linnaosades, tema konkurent aga igal pool mujal.
1843. aastal puhkes Tamaya töökojas korraldatud järjekordse eksperimendi käigus tulekahi, mis levis kiiresti ning lõpuks terve kvartali maatasa tegi. Meister ise jäi terveks, ent pidi karistuseks pealinna tolmu oma jalgadelt pühkima. Kagiya firma tegutseb tänapäevani (praegu juba 15. põlvkonna esindaja juhtimisel), kuid on samuti monopolisti rollist ilma jäänud.
Suvise ilutulestiku tava jätkus ka 20. sajandil. Ainuke paus tekkis Teise maailmasõja ajal, kui enamik selle ala eksperte mobiliseeriti ja kõik firmad hakkasid hoopis lõhkeainet tootma. Pärast sõda keelasid okupatsioonivõimud niisuguse ajaviite kui “natsionalistliku vaimu ilmingu” ära, koos vibulaskmise, karate ja kalligraafiaga. Esimene erand tehti alles 3. mail 1947, tähistamaks pärastsõjaaegse põhiseaduse vastuvõtmist. 1948. aasta septembris hakati ka ilutulestiku võistlusi uuesti korraldama ja see traditsioon kestab tänapäevani.

Ilus, ilusam, kõige ilusam
Jaapanis on ilutulestiku liigitamiseks käibel mitu üsna esoteerilist süsteemi, millest ükski pole päris ammendav. Kõigepealt tuleks märkida, et lisaks raketi-tüüpi ilutulestikule on seal levinud ka puidust või metallist sõrestiku külge kinnitatavad tulevärgid, nii nagu neid Vahemeremaades näha võib. Õhku lastava pürotehnika võib konstruktsiooni põhjal jagada kaheks. Kõige levinum on sibulat meenutav mitmekihiline warimono, mis ettenähtud kõrgusele jõudes moodustab sümmeetrilist lilleõit meenutava kujundi. Kuna sellises pommis on mitu kihti, ilmub pärast esimese kujundi hajumist teine ja mõnikord veel kolmas ning neljaski. Asjatundjad jagavad warimono omakorda kaheks – “krüsanteemideks”, mille sädemetel on komeeti meenutavad sabad ja “pojengideks”, millel sabad puuduvad.
Teine tähtsam variant pokamono meenutab ehituselt pigem kõrvitsat ja sisaldab mitut väiksemat lõhkelaengut. Jaapani oludes on tegemist suhteliselt uue leiutisega, mis ilmus “alles” paarsada aastat tagasi. Ettenähtud kõrgusele jõudes murrab põhilaeng kera kaheks pooleks ja sädemed lendavad mitmes suunas, nii et tekkiv kujund pole sümmeetriline.
Ilutulestiku profid liigitavad oma toodangut hoopis kaalu järgi, kuid kuna selleks kasutatakse keskaegseid mõõtühikuid, võib säärane süsteem kõrvaltseisjale kergesti arusaamatuks jääda. Piisab sellest, kui öelda, et 3. suurusjärgu õunasuurune “pomm” tekitab õhus plahvatades kujundi läbimõõduga 70 m, melonisuurune (5. järk) 180meetrise kujundi ja arbuusisuurune (10. järk) 330meetrise. Kolmveerand tänapäeval kasutatavast jaapani pürotehnikast on meloni suurusjärgus või väiksem, kuid samas valmistatakse ka hiigelsuuri 40. suurusjärgu “pomme”, mis kaaluvad juba 420 kilo ringis ja moodustavad õhus lilleõie läbimõõduga 650 meetrit.
Kui järjest lisanduvaid värvaineid mitte arvestada, pole hanabi valmistamise protsess viimaste sajandite jooksul oluliselt muutunud. Lõviosa pürotehnikast valmistatakse ühe konkreetse sündmuse või võistluse jaoks väikestes töökodades, kus tegutsevad kuni viiest inimesest koosnevad tiimid, kellel on vastav litsents. Õnnetuste vältimiseks asuvad sellised töökojad elumajadest võimalikult kaugel. Turvanõuded on sageli sõnastatud värsivormis ja kõik alluvad peavad neid enne tööle asumist kooris ette lugema.
Kogu personal kannab töökojas viibides kummitaldadega jalatseid ja puuvillaseid kombinesoone, sest sünteetiline materjal kipub kergesti staatilisi elektrilaenguid koondama. Samal põhjusel on kõik ruumid varustatud staatilise elektri maandamisseadmetega. Kuna lähteained on kergesti süttivad ja tundlikud hõõrdumise suhtes, segatakse need käsitsi valmis ja valmistoodang lastakse käiku nii kiiresti kui võimalik.
Pürotehniline “kõrvits” pakitakse paksust paberist valmistatud kesta, mis koosneb kahest poolkerast, mis omakorda servapidi kokku kleebitakse (tänapäeval kasutatakse ka tavalist teipi). Püssirohulaeng (või -laengud) eraldatakse põlevainest samuti paberi abil, millest jookseb läbi süütenöör.
Vahel kinnitatakse suure “kõrvitsa” väliskesta külge väiksemad laengud, mis süüdatakse omaette süütenööriga. Nende abil lisatakse raketile juba õhkulaskmise ajaks heli- või värviefekte.
Kõige suuremad muutused on läbi teinud hoopis rakettide stardimehhanism. Kui vanasti täitis seda ülesannet tuletikkudega varustatud väledate jalgadega spetsialist, siis nüüdseks on elektroonika ja distantsjuhtimine inimestelt selle ülesande üle võtnud.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *