Ford Escort

Foto:

Pruugitud Ford Escort on üks selliseid autosid, mida ei pea tikutulega taga ajama. Vastupidi – ostja võib seada üsna jäigad tingimused keretüübile, mootorile ja isegi värvile. Nagu ostaks uut autot – ainsa vahega, et rahapakk taskus võib olla nii õhuke, et mahub kokkukeeratuna mugavalt teksapükste taskusse.

Viimane Escorti nime kandev autopõlvkond jõudis turule 1990. aastal. Võrreldes konkurentidega oli tegu väga kaasaegse disainiga väikeautoga, ent paraku mitte parimaga omasuguste seas. Omaaegsete autoajakirjanike hinnangul oli tegu kuidagi poolikult arendatud autoga. Kena ja pilkupüüdva kesta sees peitus üsna samasugune Escort nagu enne. Ei olnud ta iseloomult sportlik, ega mugav. Lihtsalt kuidagi puine, lärmakas (vanade mootoritega) ja ebakindel.
Seda juttu kinnitavad ka mitmed 1990. aasta Saksa ja Inglise autoajakirjade võrdlustestid, kus äsja debüüdi teinud Escort kaotas igivanadele konkurentidele Opel Kadetile (esitlus 1985) ja VW Golf II-le (esitlus 1983).

Väga rikkalik valik
Kerevariante oli Escortil palju, nagu selles autoklassis kohane. Kahe ja nelja uksega luukpära, klassikaline sedaan (mida osadel turgudel Orioni nime all müüdi) ning universaal. Eksootilisema poole pealt võib mainida kabrioletti ning vastandina eksootikale kaubikut Express.
Mootorivalik algas 1,1liitrisega (40 kW), mis oli väga vähe levinud. 1,3- ja 1,4liitrised mootorid on põhimõtteliselt samad mis vanal Escortil ja Fiestal. Need on head odavad pidada, kuid töötavad valjult ja ebameeldiva häälega. Samuti pole nende mootoritega autodel enamasti roolivõimendit ja kesklukku.
1,6 liitriseid mootoreid on mitmes versioonis. Algusaastatel müüdi kõrvuti 66 kW karburaatoriga mootorit ja 77 kW sissepritsemootorit. 1992. aastal sai Escort koos facelift’iga uued 16 klapiga jõuallikad. 1,6liitrine 16V sissepritsemootor arendas 66 kW, suurem 1,8 liitrine 77 kW. Uued mootorid parandasid sõiduomadusi, kuid vanal autol võivad nad tähendada suuremaid väljaminekuid. 16 klapiga mootor pole enam nii lihtne ja lollikindel kui vana 8 klapiga. Remont ja mingil määral ka hooldamine on kallim.
1,8liitrine diisel on vabalt hingav ja 44 kW võimsusega (sama mootor, mis diisel-Sierral, kuid ilma turbota). Ta on küll jõuetu, kuid vastupidav ja pikaealine. 1994. aastal lisandus Mondeolt pärit 66 kW vahejahutiga turbodiisel. Isegi suurte läbisõitude järel ei saa sellegi mootori töökindluse kohta midagi halba öelda. Vaid mootori iseloom pole kiita – madalatel pööretel pole minekut kuskil ning mingil hetkel rakenduv turbo üllatab ootamatu ja järsu sööstuga.
Sportmudel sisaldas endas 2liitrist 16V (110 kW) mootorit. Alguses mudelinimega XR3, hiljem juba RS2000. RSi põhjal toodeti ka neliveolist versiooni.
Hoopis eksootika on Sierra Cosworth’i mootorit kasutav Escort RS Cosworth. Neljarattavedu ja 162 kW turbomootor tegid temast populaarse võidusõiduauto. Erinevalt tava-Escortist veab see mudel juhil suu kõrvuni, ent siinkohal on otsustav sõna öelda palganumbril. Eestist teda ei leia ja Saksamaal maksab see auto umbes 15 000 eurot (235 000 krooni + maksud + toomine).

Ajaga kaasas
Aegade jooksul tehti Escortile kaks uuenduskuuri. Esimene toimus 1992. aastal, kui auto ninaossa tekkis nägus ovaalne võre, esituled ise jäid samaks. Tagatuled said uue kuju, tagastange muutus ümaramaks. Kui mitte arvestada uut rooli ja tühiseid muudatusi varustuses, jäi salong põhimõtteliselt muutumatuks.
Teine “uutmine“ käis Escortist üle 1995. aastal, kui kardinaalselt muutus auto esiosa ja salong. Armatuur on küll ümaram ja moodsam, kuid istmed ebamugavad ja uksepolster vanaga võrreldes hoopis ebaergonoomiline. Sõita on uue mudeliga kuidagi mugavam. Kere tundub jäigem ja auto läheb üle aukude pehmemalt.
Escort sobib inimesele, kes otsib igapäevast töövahendit vähese raha eest. Üsna moodsa välimusega auto võib saada juba 15 000 krooniga. Ehkki tagaiste sobib pigem lastele, on ta piisavalt ruumikas, et mahutada peaaegu mugavalt neljaliikmelise pere ja nende asjad.
Kuna Escorti keegi naljalt sõidurõõmu pärast ei osta, on vast kõige olulisem faktor kulude pool. Kütusekulu osas ei ole Escort väga silmapaistev, küll aga on põhjust rahul olla varuosade hindadega. Sillatükid võivad olla veidi kallimad kui VW Golfil ja Opel Astral, kuid kindlasti taskukohased.
Kui tahate hoida jooksvaid kulusid nii madalal kui võimalik, pole ehk mõtet osta peale 1995. aastat toodetud autot. Uuem aastaarv ei tähenda sugugi alati korralikumat autot. Mitmed varuosad on kallimad ja pruugitud osade kättesaadavus keerukam. B-kategooria varuosi pole ka alati võtta. Eriti puudutab see jutt avariijärgset remonti ehk keredetaile. Vanal mudelil on suunatuled põhitulest eraldi ja maksavad poes väga vähe. Uuel on kõik ühe klaasi all koos. Väike vääratus manööverdamisel võib kaasa tuua terve tule vahetuse. Erinevad on ka stanged ja peaaegu kõik plekid.
Noored mehed, kes viimase raha eest autot ostavad, võiksid kaine mõistusega analüüsida ahvatlust XR3 või RS2000 järele. Nad on head sõita, kuid nende autode elu pole olnud kerge nii siin- kui sealpool piiri. Mootorid käivad tihti viimaseid hingetõmbeid ning tõenäolisemad on avariidest (tegijatel ikka juhtub!) tingitud kere vigastused. Sportmudelil on mitmed detailid baasmudelist erinevad. Näiteks esituled on kordades kallimad kui tava-Escortil. Tal on suunatuled stange sees ja esituled ise paar sentimeetrit pikemad. Müüakse neid vaid esinduses originaaldetailina (hind, olgu mainitud, umbes 2800 krooni tükk).
Tehniliselt on Escort lihtne ja küllaltki vastupidav auto. Jaapani autode töökindlusega muidugi võrrelda ei saa, samas töötavad odavad varuosad pikas perspektiivis jällegi Escorti kasuks. Mitmeid remonttöid on võimalik teostada kodus, vaid 16 klapisest mootorist tasub sõrmed eemal hoida.
Üks suurimaid hädasid on roostetamine. Küljekarbid ja tagumised rattakoopad on roostes isegi peale 1995. aastat toodetud Escortidel. Enne ostu võiks korra auto kõrvale kükitada ja uurida lähemalt karpe ja rattakoobaste sisekülgi. Kui värv on täiesti puhas, värske ja kriipimata, on rooste värskelt kõrvaldatud. Selles pole midagi kohutavat, kuid uurige just teostuse kvaliteeti. Automüüjad piirduvad tihtilugu pahtli ja aerosoolvärviga.

Kohalik või värskelt toodu?
Escorti ostes on hinnaloogika lihtne. Hinnad algavad umbes 15 000 krooni juurest, korraliku I põlvkonna mudeli saab 20 000-25 000 krooni eest. Sama palju maksab kehvas korras facelift’i järgne ovaalse esivõrega (alates 1992) mudel. Heas korras ovaalse võrega mudel maksab jämedalt 35 000-38 000 krooni, mis on viimase põlve (alates 1995) mudeli hinna alampiiriks. Väliselt ja tehniliselt igati kobe 1995. aasta auto maksab alates 50 000 kroonist.
Ise eelistaks värskelt Saksamaalt toodud autot. Aeg on näidanud, et eestlane pole oma autole hea peremees ning kohalikud autod (eriti madalas hinnaklassis) kipuvad tihti päris hullud olema. Uuema aastaarvuga Eesti autot ostes on suur risk saada mõne firma müügimehe endine “teenistusrelv“. Loomulikult säilib see oht ka sisse toodud autodel, ent erinevalt Eestist osteti Saksamaal valdav mass Escorte siiski eraautodeks.
Saksast toodud autot ostes tuleks olla valmis minimaalselt 5000 kroonise lisakuluga – seda just veermiku remondi ja amortide vahetuse ootuses. Kohalikul autol võivad sillad paremas korras olla, kuid kere ja salong tihti hoopis hooldamata. Tegelikult on kõige lihtsam järgida ühte lihtsat tõde – makske autot ostes kohe 5000 või 10 000 krooni rohkem korraliku auto eest ning hoiate ära palju probleeme. Romuna ostetud autost ei saa kunagi head asja ja kokkuvõttes läheb ta veel kallimaks.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *