Felix Baumgartner on 41aastane austerlane, kelle saatuse määras mitte omaenda julge unistus, vaid … kutse armeeteenistusse. Baumgartner sattus dessantüksusesse ning õige pea selgus, et langevarjuhüpetes täpsusele polnud Austria lennuväes Baumgartnerile vastast. Tagasi rahulikku maailma jõudnuna oli Baumgartner probleemi ees. Polnud tal ju kindlat õpitud ametit, kõike tulnuks alustada nullist. Samas, ta oli suurepärane langevarjuhüppaja. Paraku Austria tööbüroodes pakkumisi tööks langevarjurina ei leidunud. Ummik? Siiski mitte! Kui langevarjurit vajavat tööandjat ei leidunud, otsustas Baumgartner ise endale tööandjaks hakata. Ta hakkas osalema lennusõudel ja muudel avalikel üritustel. Pikapeale sai selgeks, et lihtsalt hüppamisega väga kaugele ei jõua – tuli teha midagi erilist.

Selleks „eriliseks” valis Baumgartner hüppe Petronase katuselt Kuala Lumpuris. See 452 meetri kõrguste paaristornidega hoone oli toona maailma kõrgeim ja Baumgartneri 1999. aastal sooritatud hüpe sai maailmarekordiks hoone katuselt sooritatud hüpete kategoorias. Hüpe sai hea meediakajastuse ja Baumgartner tuntuks.

Järgmine suurt tähelepanu äratanud üritus oli La Manche’i ületamine 2003. aastal. Baumgartner hüppas lennukist kandes süsinikfiibrist jäika tiivulist „ülikonda”. See võimaldas tal üle La Manche’i planeerida ning teisel kaldal langevarjuga maanduda. See üritus tähistas ka Baumgartneri jaoks üliolulise koostöö algust. Tema sponsoriks sai energiajoogitootja Red Bull, kelle marketingilause „Red Bull annab tiivad” haakus Baumgartneri ettevõtmistega ju lausa ideaalselt.

2004. aastal sooritas Baumgartner langevarjuhüppe äsjaavatud hiiglaslikult Millau sillalt Prantsusmaal. Kaks aastat hiljem rabas Baumgartner publikut Rootsis – ta maandus langevarjuga Pöörleva Torso kõrghoone katusel Malmös, seejärel aga sooritas hüppe katuselt. Neile, kes langevarjuhüpete saladustega vähem kursis – hüpped katsustelt on üliriskantsed sest õhuvool võib hüppaja vastu hoonet kanda, ka on aega langevarju avamiseks ülinapilt, sest võrreldes lennukilt sooritatud hüpetega on kõrgus ju väga väike.

2007. aastaks oli maailma kõrgeimaks hooneks saanud Taipei 101 Taiwanil. Ning loomulikult hüppas Baumgartner ka selle kõrghoone tipust.

Kust veel hüpata? Baumgarner mõtles, mõtles … ja jõudis ideeni, mis ajab külmavärinad seljale igaühele, kel langevarjukogemust – või ka lihtsalt kujutlusvõimet.

 

Mida Baumgartner siis kavatseb? Lühidalt ja lihtsalt – lüüa ühe superhüppega neli maailmarekordit. Ta kavatseb tõusta õhupalliga kõrgele stratosfääri – 37 kilomeetri kõrgusele. Nii kõrgele pole jõudnud veel ükski inimest kandev stratostaat. Ning jõudnud maksimaalkõrgusele, avab Baumgartner ukse ning hüppab jääkülma tühjusesse. Hüpe 37 kilomeetri kõrguselt oleks samuti maailmarekord. Kolmas maailmarekord oleks vaba langemise kestuses – Baumgartner langeb oma hüppel viis ja pool minutit kivina, enne kui maapinnale lähenedes langevarju avab. Ning lõpuks neljas ja ehk huvitavaim rekord – Baumgartner loodab langedes ületada helikiiruse.

Selle kiirusraja ületamine tavalisel langevarjuhüppel on põhimõtteliselt võimatu – õhutakistus ei luba langeval inimkehal liikuda kiiremini kui umbes 300–350 kilomeetrit tunnis. Heli liigub aga neli korda kiiremini. Ent 37 kilomeetri kõrgusel on õhurõhk vaid umbes kahesajandik maisest – üsna olematu. Stratose tiimi arvestuste kohaselt jõuab Baumgartner kiirendada helikiiruseni enne, kui langedes üha tihenev õhk teda pidurdama hakkab. Et 37 kilomeetri kõrgusel on tegu pigem kosmilise tühjuse kui inimese elutegevust toetava keskkonnaga, kannab Baumgartner kosmoseskafandri tüüpi kaitseülikonda. Lisaks rekordite löömisele on Stratose missioonil ka selge teaduslik eesmärk – uuritakse olukordi, millesse võivad sattuda kosmoseaparaatide või kõrglennukite meeskonnad, kui miski peaks viltu minema ja ainsaks pääsemislootuseks jääb hüpe ülisuurest kõrgusest.

 

Stratosfäärilendudel on soliidne ja rikas ajalugu. Enne rakettlende oli see ainus võimalus atmosfääri ülemisi kihte uurida ning mitmetes riikides osutati stratostaatide (stratosfääri tõusmiseks ehitatud õhupallide) ehitamisele suurt tähelepanu. Esimene õhupallilend (tõsi, kuumaõhu-, mitte gaasipalliga) toimus 1783. aastal – Jean-François Pilâtre de Rozier tõusis maapinnast 24 meetri kõrgusele. Tõeline areng jäi juba järgmisse sajandisse – nagu ka valus tee arusaamiseni, et kõrgus võib olla ohtlik. 5. septembril 1862 tõusid Inglise aeronaut Henry Tracey Coxwell ja tema kaaslane James Glaisher 12 kilomeetri kõrgusele. Hapnikupuuduses kaotasid mõlemad teadvuse. Õnneks toibus Coxwell hetkeks ja avas hammastega (käed olid liikumatuks külmunud) gaasiventiili, sundides õhupalli laskuma.

Ees olid suuremad kõrgused – ja ohvrid. 1927. aastal tõusis USA õhujõudude ohvitser Hawthorne C. Gray heeliumi sisaldava ballooniga 13,2 kilomeetri kõrgusele. Gray taipas juba, et sellises kõrguses pole võimalik hingata ja ta võttis kaasa hapnikuballoonid. Paraku oli tehtud hapnikukulu arvestus vale ja kui hapnik lõppes, Gray lämbus.

Tõsiselt võtsid kõrgusrekordite püstitamist ka venelased. 1933. aastal jõudis aerostaat SSSR-1 18,5 kilomeetri kõrgusele. Aasta hiljem tõusis teine Vene aerostaat Osoaviahim-1 juba 22 kilomeetri kõrgusele. Paraku kaotati kõrguses palju gaasi, langemine muutus seetõttu pidurdamatuks ja kogu kolmeliikmeline meeskond hukkus.

Edasi läks jäme ots ameeriklaste kätte. Enne sõja algust jõuti paaril korral napilt Osoaviahim-1 tulemusest kõrgemale, kvalitatiivne hüpe tuli juba pärast sõda. 1957. aastal jõuti enam kui 30 kilomeetri kõrgusele ja 1960. aastal sooritas Joseph Kittinger stratostaadilt Excelsior III 31,3 kilomeetri kõrguselt langevarjuhüppe. Selle hüppe rekordite löömine ongi Felix Baumgartneri eesmärk projekti Red Bull Stratos raames.

Senini püsiv stratostaatide kõrgusrekord püstitati 1961. aastal. Malcolm D. Ross ja Victor A. Prather USA õhujõududest tõusid õhupalliga Stratolab V 34 668 meetri kõrgusele. Maandumisel juhtus katastroof – õhupall maandus vette ja Victor Prather uppus.

 

Idee stratosfäärihüppest tekkis Felix Baumgartneril 2005. aastal. Asja tehnilise poole väljatöötamiseks kontakteerus ta lennundusinsener Art Thompsoniga ja palus viimasel projektis osaleda. Paraku selgus juba esimeses ühises vestluses, et teadus teaduseks, kõigepealt on vaja leida projekti finantseerija. Meheks, kes nõustus kulud kandma sai lõpuks Dieter Mateschitz, lennundushuviline ja, mis selles kontekstis olulisem, energiajoogitootja Red Bulli omanik. Rahamuredest sedamoodi priid, võisid Baumgartner ja Thompson alustada ajaloolise hüppe ettevalmistamist. Hüppe kuupäeva pole meil võimalik siin tuua – seda ei tea veel Felix Baumgartner isegi. See sõltub ettevalmistustööde käigust, aga ka ilmast ja muudest teguritest. Sihikul on tänavune kevadsuvi.

Baumgartneri viib kõrgustesse hiiglaslik, maapinnale laotatult tervet jalgpallistaadioni kattev õhupall. See on valmistatud erilisest suure vastupidavusega polüetüleenkilest ning armeeritud polüesterteipidega. Pall on täidetud heeliumiga. Heelium on küll raskem ja kallim maailma kõige kergemast gaasist, vesinikust, ent vesiniku tuleohtlikkus välistab selle kasutamise. Liiga palju on minevikus olnud vesinikupallidega seotud traagilisi katastroofe. Kõik õmblused on sulatatud, see tagab täieliku gaasipidavuse ja on äärmiselt kergekaaluline. Õhupalli alla kinnitub hermeetiline gondel, kus säilitatakse maapinna oludele lähedast õhurõhku – nii ei pea Baumgartner juba stardist skafandriõhku hingama. Kui soovitud kõrgus saavutatud, sulgeb Baumgartner kiivrivisiiri ja läheb üle skafandri hingamissüsteemile. Samal ajal pingestub skafandri rõhukompenseerimise süsteem – skafander tõmbub keha ümber kokku, et asendada selles kõrguses peaaegu puuduvat õhusurvet. Siis avab Baumgartner gondli seinas ventiili ning õhk lahkub gondlist, kuni õhurõhk gondli sees ja väljas võrdsustuvad. Seejärel avab Baumgartner luugi ja astub tühjusesse…

 

Tõus hüppekõrgusele (37 kilomeetrit) kestab umbes kolm tundi. Tõus toimub eeldatavalt päikesetõusu ajal – siis on atmosfäär suhteliselt rahulik. Kui vajalik kõrgus saavutatud, toimub hüpe. Tänu selles kõrguses peaaegu puuduvale õhutakistusele kasvab langeva keha kiirus peaaegu pidurdamatult. Arvestuste kohaselt saavutab Baumgartner helikiiruse umbes 35. sekundil pärast hüppe algust. Vaba langemine kestab arvestuslikult 5-6 minutit. Seejärel avaneb automaatselt langevari ja Baumgartner maandub nagu iga teinegi langevarjuhüppaja. Tõsi, vaba langemise kiiruselt täismõõdus langevarju avamine lõpeks kas langevarju purunemise – või siis hüppaja surmaga äkilise ülekoormuse tõttu. Seetõttu on Baumgartner varustatud ka tillukese pilootlangevarjuga, mis avaneb kõigepealt, vähendades langemise kiirust ja orienteerides hüppajat põhilangevarju avamiseks sobilikku asendisse. Põhilangevari avaneb umbes 1,5 kilomeeri kõrgusel ning enne maapinnani jõudmist on Baumgartneril seega veidi aega stressist kosuda ja kauneid vaateid nautida.

Korraldustiimi nägemuse kohaselt ei lähe hüppe järel kaotsi ka õhupall ja kõrgtehnoloogiline gondel. Õhupallil on raadio teel juhitavad ventiilid, nende abil loodetakse palli juhtida nii, et see maandub sujuvalt, gondlit purustamata.

 

 

 

Selle kirjatüki valmimise aegu oli Baumgartneri hüpe veel tulevik – ning ega ma tea, ons hüpe sooritatud, kui see ajakiri ilmub. Loodan südamest, et hüpe möödub viperusteta ja nihutab inimvõimete piiri edasi tuleviku suunas. Juba pool sajandit on õhtumaine maailm rahulikku ja suhteliselt rikast elu nautinud. Nõustugem, me oleme veidi vormist väljas, veidi hamburgeri ilmega. Ehk on Baumgartneri hüppest abi, et meile meelde tuletada: mees sünnib siia maailma selleks, et võimaliku piire kaugemale nihutada.