Nende relvade tagasitoomine koju on väga kiiduväärt, suurt ajakulu ja kopsakat rahasummat nõudnud ettevõtmine. Üks inimene tegi teoks selle, milleks riik polnud suuteline.

Tuleb kohe öelda, et 1920. aastate keskel ennetas Eesti oma suhtumiselt püstolkuulipildujatesse enamikku endast tunduvalt suuremaid, seega ka suurema insener-tehnilise ja rahalise potentsiaaliga riike kümmekonna aastaga. Kiirete muutuste ajal on kümme aastat väga pikk ajavahemik. Uus saab sündida vaid siis, kui otsustajad oskavad tulevikku vaadata. Eesti sõjaväe kõrged pagunikandjad õnneks oskasid arvata, et püstolkuulipilduja on tulevikurelv. Kuigi neil ei olnud erilist usku, et Eesti meistrid suudaksid sellise relva luua, anti Arsenali tehasele 1926. aasta kevadel siiski tellimus valmistada oma, tõhusat tulejõudu lubav kerge kuuliprits – kui kerge käsitulirelva iseloomustamiseks kasutada tavaliselt kuulipildujate kohta tarvitatavat sõna.

 

Uus relv valmis kuudega

Aga oh imet – juba sama aasta lõpuks sai Arsenal valmis viis katserelva. Esimesele ametlikule katselaskmisele 19. novembril 1926 esitas Arsenal kolm püstolkuulipildujat, mis töötasid standard-püstolipadruniga 9x20SR. Püstolkuulipilduja konstrueerija(d) ei ole teada, kuid tõenäoliselt oli selleks Arsenali tehnikajaoskonna juhataja insener J. Teiman.

Katsetused olid üpris põhjalikud ja möödusid viperusteta. Peamine katse oli relva vastupidavuse proov. Väljavalitud relvast, millest Arsenalis oli varem juba tehtud 3000 lasku, tulistati katsetusel veel 500 lasku pluss 2000 lasku 50padruniliste seeriatena (salvetäite kaupa), relva jahutamisega iga 150 lasu järel. Pärast kokku tehtud 5500 lasku oli komisjoni hinnangul vintraud kulumata ja osade seisukord üldiselt väga hea.

Üpris nipet-näpet soovitas komisjon siiski muuta ja juba 22. jaanuariks 1927 esitas Arsenal soovitud muudatustega relvad. Uuest valikust jäädi komisjoni otsusega pidama variandi juures, mille raua vindisammuks oli kulumisele vastupidavam 400 mm ja kaliiber vintsoonte harjadest vähemalt 8,85 mm ja nende põhjast 9,1 mm.

Komisjoni kokkuvõttev hinnang relvale oli hea: "...Arsenali püstol-kuulipilduja ka pikemaajalise töötamise juures (lastud kuni 7000 lasku) täitsa korralikult töötab, niihästi üksiku kui ka automaatse tulega. Ei ole ette tulnud mingisuguseid relvast olenevaid tõrkeid või relva osade murdumisi. Jooksutiheduse poolest ei erine katsetamisel olnud relvad kuni 500 m distantsil kergekuulipildujatest automaattulistamisel."

 

Eesti oma relvatööstus

Püstolkuulipildujate tootmisele andis rohelise tule eeskätt Kaitseliit, kes kavatses neid juba 1926. aastal tellida koguni 900 tükki. Sõjaväeski oli uuel relval veendunud pooldajaid, näiteks jalaväe inspektor Otto Sternbeck pidas 1932. aastal seda relva kaitseväele üheks kõige kohasemaks ning vajaduseks kuni 2000 tükki – üks igale laskurjaole. Jalaväeüksuste selline varustamine püstolkuulipildujatega olnuks erandlik veel ka 1939. aastal, suure sõja eel.

Pärast õnnestunud katseid tellis Kaitseliit 3. juunil 1927 (eelarveaasta algas siis 1. aprillil) Arsenalilt 437 püstolkuulipildujat hinnaga 32 000 marka tükk ja samal päeval tellis ka kaitsevägi 100 püstolkuulipildujat. Aastail 1927–1930 said mõlemad tellitud relvad ka kätte, mõned püstolkuulipildujad sai 1928 ka politsei. Kokku tehti neid relvi 630, viimased püstolkuulipildujad aastatel 1935–1936 olid hinnaga 240 krooni tükk (võrdluseks – töölise päevapalk oli siis vaid paar krooni). Paar väiksemat partiid müüdi Lätile, üks relv (nr 591), jõudis relvanäidiste vahetamise teel 1935. aastal ka Jaapanisse.

Arsenali püstolkuulipildujal polnud kindlat ühtset nimetust. Kaitseväes kasutati nime PK (PüstolKuulipilduja) ja politseis ka E.P. (ilmselt Eesti Püstolkuulipilduja). Mudeli üldnimetuseks oleks loogiline lugeda nende suurima valdaja (70%) Kaitseliidu poolt kasutatud nimetust (tähist) A.T. (Arsenal Tallinn).

 

Sarnane, kuid erinev

Üldehituselt sarnanes Arsenali püstolkuulipilduja tol ajal levinud Saksa Bergmanniga (tuntakse nii Theodor Bergmanni tehaste järgi, kus neid toodeti, konstrueeris tuntud relvameister Hugo Schmeisser), kuid ometi ei olnud sugugi tegu Bergmanni koopiaga, nagu siin-seal väidetud on. A.T. olulisteks erijoonteks olid kasutatav laskemoon ja päästemehhanism. Kasutatud padrunid 9x20SR olid kuuli kineetiliselt energialt ja välisballistikalt Bergmanni püstolkuulipildujate padrunitega 9x19 või 7,65x21 (Para) lähedased ning peatamisjõult viimastest tugevamadki, kuid püstolkuulipildujate juures erandlikud. Olulisem erinevus seisnes siiski selles, et erinevalt Bergmannist võimaldas A.T. nii ridatuld kui üksiklaske. Selleks oli päästikukaitse taga kaheasendiline tuleviisi ümberseadja (lihtne teljel pöörlev hoovake), mis kas piiras või ei piiranud päästiku liikumist tahapoole. Päästiku piiratud (lühikesel) tagasiliikumisel sai tulistada ainult üksiklaske, päästiku äärmises tagaseisus aga anda ridatuld. Ka oli A.T. kogu päästemehhanism (ka päästik) konstrueeritud omanäoliselt ning monteeritud eraldi terasplekist karpi, mille sai relva koostvõtmisel kergesti eraldada. Relva kaitsevinnastamine toimus klassikalisel viisil, luku käepideme pööramisega üles vastavasse lukukoja väljalõikesse.

Arsenali relva muutsid omanäoliseks veel rauaümbrise pikergused jahutusavad ja rauaümbrisest eest väljaulatuv rauakinnitusmuhv, mis hõlbustas rauavahetust. A.T. vintraua välispinnale olid jahutuspinna suurendamiseks treitud jämedad sooned. A.T. paistis teiste omaliigiliste seast välja ka laugja kujuga laekaela poolest.

A.T. lahtivõtmine hoolduseks oli lihtne, ainult taandurvedru toru väljakeeramiseks luku seest ja vintraua väljavõtmiseks oli vaja tööriista. Osalisel lahtivõtmisel (luku eraldamisel) polnud neidki vaja.

Üldiselt langesid A.T. ja Bergmann muidugi kokku. Sarnane oli mõlema valmistamisviis treimise ja freesimise kasutamisega, rauaümbrise ning raua kinnitus, salve asetus relva vasakul küljel, lukk, puitlaad ja relva lahtivõtmise viis. Šveitsis täiustatud Bergmanni mudeli järgi oli A.T.-l ka täisnurkse asetusega salvepesa, pikk karpsalv ja korralik sektorsihik.

 

Oli relv – ei ole relva

Liigselt lugejat detailidega koormamata võib öelda, et kolmekümnendate alguses oli A.T. meie Kaitseliidu allüksuste tavarelvaks, aastail 1933–1935 jagati ka kaitseväe katteüksustele uued relvad laiali. Seega ei peetud Eestis püstolkuulipildujat mingiks tilu-lilu uudisasjaks, vaid kasutati reaalselt jalaväeüksuste tulejõu tõstmiseks.

Kuid kolmekümnendate aastate keskel toimusid relvade arengus kiired muutused ja ei Bergmann ega ka A.T. vastanud enam uute relvade tasemele. A.T. veaks oli vintraua esiosa paisumine, mille tõttu kuulid hajusid tulistamisel rohkem kui uutel relvadel, samuti esinesid padrunitest tulenevad söötmisvead ja laskemoon ise hakkas nõrgaks jääma. Tänu tugevale ning ääriseta kestale ja laengu võimsusele sobis uutele automaatrelvadele eriti hästi 9x19 (Para) padrun.

Hispaania kodusõda vallandas Euroopas suure relvaäri, milles osales ka Eesti. Relvastuse moderniseerimiseks raha leidmiseks müüs Sõjaministeerium 1936–1938 rahvusvaheliste relvakaupmeeste kaudu Hispaaniasse suure hulga vananenud relvastust (suurtükid, lennukid, käsigranaadid, kuulipildujad, laskemoon), sh ka kogu padruniga 9x20SR töötava relvasüsteemi – püstolid Browning 1903 ja püstolkuulipildujad A.T. Pruugitud A.T. müügihind oli 16 inglise naela ja 6 šillingit ehk 296 krooni, seega väga hea hind. Ja nõnda me neist ilma jäimegi...

 

Jäädi hiljaks

Relvamüügist laekunud raha eest asuti Eestile moodsamaid relvi hankima. Aastail 1935–1936 oli Eestis põhjalikult katsetatud pea kõiki tuntud püstolkuulipildujaid, parimaks tunnistati 1937. aasta alguses Soome Suomi, mis kasutas padrunit 9x19.

Konkurentsis osales ka Arsenal, kuid millegipärast seekord asi viibis ja alles aprillis 1937 teatas Arsenal, et on kaks katseeksemplari valmis saanud, üks neist vanale padrunile 9x20SR ja teine 9x19 Parabellumile. Võrreldes A.T.-ga olid uuendatud mudelitel lühemad, 30–35padrunilised salved ja pikemad, tagant kinnituvad suudmeotsikuga vintrauad relva ülesrebimise vähendamiseks laskmisel. Muus osas olid nad sarnased A.T.-ga.

Kuid asjaga oli hiljaks jäädud, välja oli valitud Suomi. Juba 20. juulil 1937 sõlmiti leping 360 relva ostuks hinnaga 3650 Soome marka ehk 296 Eesti krooni tükk – ehk siis sama hinnaga, kui saadi vanade A.T.-de müügist. Lisaks tellis 125 Suomit ka Kaitseliit. Kuna Eesti nõudis veel pärast lepingu sõlmimist, et relvadel tehtaks mitmeid muudatusi (kirbukaitse, pööratav tuleviisi ümberseadja lae küljel jm), siis nende valmimine venis ning Suomid saabusid Eestisse alles septembris 1938.

Kaitseväe juhtkonnal säilis siiski huvi ka Arsenali uue projekti vastu. Pärast täpsustusi ja kooskõlastamisi tellis relvastusosakond 4. augustil 1937 ühe katserelva valmistamise. Uus püstolkuulipilduja valmis jaanuariks 1938 ning läks katseeksemplarina maksma 1500 krooni. Valmimisaja järgi võib seda nimetada 1938. aasta mudeliks. Pärast pisitäiustusi ja viimistlemist toimusid juunis 1938 selle katsetused sama programmi järgi, mis varem välismaa relvadega. Tehtud 745 lasu jooksul ei esinenud ühtegi tõrget ning mõnes suhtes hinnati Arsenali relva isegi Suomist paremaks.

Sel oli püstolkuulipildujate juures harvaesinev pidur- ehk poolvaba lukk tagasipaiskumist aeglustava klotspiduriga. Vintraud oli võtmega kergesti vahetatav ja täpne sihik reguleeritav ka külgsuunas, luku vinnastuskäepide püsis laskmise ajal paigal. Laskekiirus oli lukupiduriga 700 ja pidurita 900 lasku minutis, torul oli relva stabiliseeriv suudmeotsik. Mudel 1938 oli täpne ja tänu pikale vintrauale (350 mm) kuuli suure algkiirusega (kuni 415 m/s) ning läbilöögivõimega. Kuid hoolimata kiitvast hinnangust tellimust ei järgnenud – Suomid olid ju juba tellitud ning saabumas ja oktoobri alul 1938 kustutati püstolkuulipildujate täiendav soetamine Arsenali tehaselt plaanist.

Uue püstolkuulipilduja tellimine Arsenalilt kerkis veel kord üles kevadel 1940, sest Riigikaitsefondis leidus 160 000 krooni püstolkuulipildujate ja püstolite ostmiseks, kuid suvesündmused muutsid kõik. Augusti keskel 1940 loobuti uute püstolkuulipildujate tellimisest.

 

Autor tänab relvaekspert Toe Nõmme, kes lubas kasutada oma Arsenali püstolkuulipildujat tutvustavaid lugusid.