| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Kättemaks on magus
Mai 05 / Rein Luik Meenutuseks mullusest avariist Talladegas. Dramaatiline intsident juhtus viimasel ringil, kus esikoha pärast pidasid lahingut liidrina sõitnud Carl Edwards ja teda aktiivselt rünnanud Brad Keselowski. Veidi kõrgemal kihutanud Edwards hakkas suure kaldega rajal siirduma allapoole, et takistada Keselowski möödumisüritust, kuid jäi selle manöövriga natuke hiljaks ja sai konkurendi autolt kerge müksu. Aga kui kiirus on ligi 300 km/h, siis piisab ka õrnast kokkupuutest, et auto pirueti teeks. Edwardsi auto pöördus rajal ringi ja puutus kokku tagant tulnud Ryan Newmani autoga, mille järel see tõusiski lendu. Edwardsi Ford lendas vastu ohutusvõrku, tegi hirmuäratava salto ja maandus ratastele. Edwards ise viga ei saanud, ronis peagi autost välja ja jooksis üle finišijoone. Kuid aiaga kokkupuutel autost eraldunud tükid lendasid publiku hulka. Karistada ei saanud antud juhtumi eest keegi, sest tegu oli tegelikult üsna tavalise situatsiooniga. Poleemika tõusis hoopis ohutuse teemadel.
Kuritöö ja karistus
Samal ajal aga küdes Edwardsis vimm Keselowski vastu, keda pärast seda juhtumit kritiseeriti üsna tihti ka teiste sõitjate poolt seoses liialt agressiivse sõidustiili tõttu. Tänavu Atlantas aga müksasid nad taas teineteist võistluse algfaasis ja kui võistlus hakkas finišile lähenema, sai Edwardsi mõõt korraga täis. Ta andis enda ees sõitnud Keselowskile kerge tõuke, mille tagajärjel tegi viimane pirueti, auto tõusis õhku, maandus katusel ja põrutas päris kõvasti vastu barjääri. Keselowski pääses õnneks vigastusteta.
Võistluse järel tunnistas Carl Edwards, et tegi seda meelega. Ta kirjutas oma blogisse järgmise sissekande: „Mul oli tema käitumisest villand ja mul oli neli varianti, kuidas käituda: a) lasta ennast jätkuvalt rünnata tema poolt, b) lahendada asi võistluse järel, c) oodata järgmise etapini, või d) teha asi selgeks nüüd ja kohe. Valisin viimase variandi. Olin loomulikult ehmatanud, et ta tõusis lendu, aga hingasin kergendatult, kui väljus autost tervelt.”
Edwardsit karistati kohe võistluselt eemaldamisega ja tingimisi võistluskeeluga järgmiseks kolmeks etapiks. Karistus oli paljude arvates liialt kerge, aga samas paljud mõistsid Edwardsi käitumist. NASCARi ametnikud väljendasid oma kommentaarides rohkem muret hoopis Keselowski auto õhkutõusmise pärast. Eks tegelikult tundubki nii, et ega sellist käitumist rajal ei tahetagi eriti välja juurida, vaid pigem soovitakse, et sellised intsidendid lõpeksid turvaliselt. NASCARis on läbi ajaloo niiviisi sõidetud ja fännid just midagi sellist ootavadki, lisaks muidugi põnevale võidusõidule.
Montoya: „NASCAR on kontaktsport.”
Oma vaatenurga taolistele juhtumitele andis hiljaaegu ka Juan Pablo Montoya, endine F1-sarja tippsõitja, kes viimastel aastatel jõudnud ka etapivõiduni NASCARis. Eelmise aasta viimasel etapil jõudis ta võistluse ühes faasis järele Tony Stewartile, eksmeistrile, kes on „ekspert” sarnaste kontaktide alal. Ühel hetkel Stewarti auto kaotas kergelt juhitavuse, libises, auto kiirus langes ja Montoya müksas veidi Stewartit. Veidi hiljem möödus Montoya konkurendist ja see oli märguandeks Stewartile. Ameeriklane müksas kolumbialase auto külge ja saatis tolle vastu barjääri. Montoya autot remonditi boksis pikalt, aga lõpuks jõudis ta tagasi rajale, otsis üles Stewarti ja maksis kätte, saates tolle omakorda vastu barjääri.
Kui Montoyalt hiljem päriti, kas ta tõesti pidi seda tegema, siis puhkes Montoya südamest naerma ja tõdes: „Jah, pidin! Kui mulle seejärel väike karistus määrati, küsisin NASCARi ametnikelt, et miks sain mina karistada, aga Tony ei saanud. Vastuseks kõlas seletus, et Tony oli mind nüginud hetke ajel, aga mina olin teda tõuganud ettekavatsetult!”
„Aga ma ei teinud seda ettekavatsetult! Ma tahtsin talle kohe tagasi teha, aga ei saanud, sest pidin ootama kuni auto korda tehakse. Tegelikult oli see naljakas. Tony keeb vahel üle. Kui ma temast möödusin, siis nägin teda mingeid käemärke tegemas ja ma mõistsin, et sealt on midagi tulemas.”
„Meie vahele ei jäänud mingit vimma. Tony tuli hiljem ja vabandas. Pealegi oli ka tema versioon tollest päevast päris naljakas. Kui ma pärast remonti rajale tagasi sain ja teda otsima hakkasin, teadis ta kohe, mis tulemas on ja ta oli endamisi mõelnud, et „Ah tule juba ja lõpeta see asi ära!”
„Ma püüan alati sõita nii puhtalt kui võimalik, sest nendel kiirustel sa lihtsalt pead kaasvõistlejaid austama, neid usaldama ja samas olema ka ise usaldusväärne. Aga kui midagi sarnast juhtub, siis teavad kõik, et kättemaks pole mägede taga. Aga asja tuum on selles, et fännid armastavad seda! Nad tahavad taolisi intsidente näha, ja loomulikult tahab publik, et need lõppeksid vigastusteta. Ära virise, vaid maksa kätte! NASCAR – see on kontaktsport!”
Ja see on tõsi, mis tõsi.
Kes peatab Johnsoni?
Neljanda järjestikuse meistritiitliga eelmisel aastal end NASCARi rekorditeraamatusse kirjutanud Jimmie Johnson pole jäänud loorberitele puhkama, vaid jätkab võidujoonel ka tänavu. Seitsme esimese etapi järel on tiitlikaitsjal juba kirjas kolm võitu ja ta troonib ka punktitabeli tipus.
Viimaste aastate superstaari ja juba praegu üheks NASCARi kõigi aegade parimaks sõitjaks tituleeritud Jimmie Johnsoni tänavune hooaja algus on mõnes mõttes ebatavaline. Eelmistel, tiitlivõiduga päädinud aastatel alustas Johnson tunduvalt tagasihoidlikumalt: võitis küll mõned etapid, kuid peamine eesmärk oli püsida punktitabeli esiotsas kindlustamaks pääsemise viimasest kümnest etapist koosnevasse tiitlijahti. Ja alles siis avas kõik oma trumbid. Seetõttu on tänavune algus võrreldes eelmistega lausa tormiline.
Kolmekordse NASCARi meistri ja praeguse telekommentaatori Darrell Waltripi arvates areneb Johnson kogu aeg aina paremaks. „Eriti hea on Jimmie Johnson võidusõidu lõpufaasis ja selles osas on ta minu meelest kõigi aegade parim,” seletab Waltrip. „Pealegi areneb ta selles osas ka pidevalt edasi. Johnson oskab võistluse esimesel kolmveerandil hoida, et ei sekkuks heitlusse liidrikoha pärast, kuid samas püsiks piisavalt lähedal. Ta oskab selles faasis hoiduda pahandustest, säästa rehve ja kütust, ja loomulikult ka närve. Ja alles siis, kui teised võidusõidu viimastel ringidel hakkavad väsima ja on juba närvilised, sekkub Johnson.”
Kuid suur staar, kellele võit Bristolis oli juba karjääri 50. etapivõiduks, millega ta jagab kõigi aegade edetabelis 10. kohta, jääb ise tagasihoidlikuks ega püüagi kogu au endale võtma. „Ma olen väga uhke oma tiimi üle ja vaimustuses oma Chevrolet’st,” nentis Jimmie Johnson oma 50. võidu järel. Ja eks Chevrolet suhtes on tal tõepoolest õigus, sest kuigi General Motorsi toetus Chevrolet autosid kasutavatele tiimidele on masu tõttu vähenenud, on Chevrolet Impala mudel olnud hooaja algul lausa ülekaalukas. Seitsme etapi järel oli mudelil kirjas viis võitu, kusjuures ühel nendest kuulusid viis esimest kohta Chevrolet’dele ja kahel saavutati nelikvõit. Tootjate punktitabelis on Chevrolet rebinud juba vahe ülejäänutega päris pikaks. Ford on oma Fusion mudeliga ilma ühegi võiduta teisel kohal, Toyota Camryl ja Dodge Chargeril on kummalgi kirjas üks etapivõit. |
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
![]() |
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||