Võidusõidurataste valmistamise tehnoloogia ei jää oluliselt maha kosmosetööstuse omast või F1s kasutavast, vähemalt materjalide ja disaini poolelt vaadates. Eesmärgiks on võimalikult kerge, jäik ja voolujooneline võistlusvahend. Nii on rahvusvaheline jalgrattaliit (UCI) kehtestanud maanteeratta miinimumkaaluks 6,8 kg, mis on tingitud ohutusnõuetest. Arendustöö ja kallite materjalide kasutamine aga kajastub ka ratta hinnas: keskmiselt maksab selline ratas 150 000 krooni.

Kuna ratas on mõeldud siledal maanteel sõitmiseks, ei talu selle ülikerged süsinikdetailid väga tugevaid lööke. Samas toimub palju võidusõite siiski ka munakivikattega teedel. Siis kasutavad mõned tootjad põrutustele vastupidavamaid, kuid raskemaid alumiiniumist osi.

Igal profisportlasel on vähemalt kaks erinevat võistlusratast: grupisõiduratas ja eraldistardiratas. Kuna tasasel maal kulub suurem osa üksiksõitja tööst tuuletakistuse ületamiseks, siis ratta õhutakistuse miinimumi viimiseks tehakse arendustööd tuuletunnelis.

Kuna eraldistardid toimuvad üldjuhul tasasel pinnal, ei oma 1–2 kg suurem kaal nii olulist tähtsust kui mägedes sõidetavatel grupisõidu etappidel, kus lisaks õhutakistusele peab rattur mäkketõusul kulutama energiat raskusjõu ületamiseks. Samas grupisõidul ei ole jällegi õhutakistus nii väga määrav, kui rattur sõidab grupis teiste tuules, kus talle mõjub vaid 1/3 õhutakistusest, võrreldes grupi ees sõitvate meestega.

Kuna valmistajate eesmärgiks pole aastaid kestev sõiduriist, siis tuleb tipptehnoloogilised rattaosad mõne aja möödudes välja vahetada. Amatöörsportlased, kelle treeningumahud ja -intensiivsus on mitu korda väiksemad, saavad hakkama 5–10 korda pikemate kasutusaegadega.