Yamaha Grizzly 700 FI versus Yamaha Viking RS

 

 

Seekordses TMi testis on vastakuti kaks Yamaha lipulaeva – suur laia lindiga mootorkelk Viking RS ja roolivõimendiga ATV Grizzly 700 FI, mida on täiendatud Camoplast Tatou 4S lintidega. Kitsa lindiga sportkelk olnuks lint-ATVle selgelt vale vastane – mõnes olukorras kindlalt parem ja teises olukorras jällegi tunduvalt viletsam. Praegustelt rivaalidelt ootasime aga võrdsemat võistlust.

Ehkki kiirust testima asudes teadsime vastust juba ette – mootorkelk on selgelt kiirem – alustasime siiski sellest katsest. Rajaks oli paarikümne sentimeetri paksuse lumega kaetud vana lennuväli, kus võis julgelt „vajutada”. Uhiuus Viking sõitis siin välja 125 km/h ja võib kindel olla, et pärast sissesõiduperioodi lõppu olnuks tulemus veelgi kõvem.

Ka Grizzly oli uus ja sisse sõitmata. Ja kuigi tema spidomeeter näitas uhkelt 110 km/h kiirust, oli reaalsus siiski teine ning tegelikuks kiiruseks mõõtsime vaid 65 km/h. Asi on selles, et lindisüsteemi ülekanded on hoopis teistsugused ja nii jääbki algsest kiirusest alles vaid pisut üle 60%. Seega, kui spidomeeter näitab 80 km/h, on tegelik kiirus 45 km/h.

Samamoodi eksib ka odomeeter. Kui selle järgi olime läbinud 5 km, olime tegelikult jõudnud alles 2915 m kaugusele. Viga on seega nii suur, et metsa minnes tuleb GPS-navigaator kindlasti kaasa võtta – vastasel korral on eksimine tõsiasi.

Järgmise harjutusena proovisime ületada teele langenud puutüve. Nagu arvata võis, sattus ATV siin raskustesse. Esimesed lindid ületasid takistuse probleemideta, kuid tagumised enam mitte. Tõsi, ega kelgul poleks palju paremini läinud, kui roolis poleks olnud kogenud sõiduõpetaja – nii et siit tulime läbi eelkõige tänu sõiduvahendi meisterlikule käsitsemisele.

Sama olukord võib tabada järsu kaldaga sügava oja ületamisel – lindid ei suuda piisavalt reljeefi järgida, sest segab piiraja, mis turvalisusele viidates ei lase lindiplokkidel telje ümber pöörduda (ees on varu 65, taga 35 cm). Laugemate kallastega ojad ei ole seevastu mingiks probleemiks.

Peagi selgus kolmaski koht, kus ATV kelgu järel teiseks jääb – nimelt ei ole ATVl soojendusega juhtrauda. Seepärast kurtis ATV juht peagi külmetavate sõrmede üle, samal ajal kui mootorkelgu juht soojendusega juhtrauda nautis.

Tõsi, lisavarustusena saab soojenduse samuti ATVle ja selle paigaldamine õnnestub probleemideta ka iseseisvalt.

 

Järgmisena testisime veojõudu ja siin ennustasime edu ATVle. Lume paksus oli 25–35 cm. Haakisime kelgule sappa suusaradade ettevalmistamisel kasutatava rajasaha ning reguleerisime ta võimalikult madalaks. Lisaks istus kõige peale veel 100 kg kaaluv mehemürakas.

Mootorkelk jaksas kogu seda „rongi” vedada umbes 10 meetrit, siis oli ramm otsas, sest lund kogunes saha ette liiga palju.

Siis oli ATV kord – täpselt samades tingimustes ja üllatus-üllatus – ka ATV peatus praktiliselt samas kohas! Siledal pinnal, kus meie oma testi läbi viisime, püsib hõõrdetegur kogu aeg sama ning pole vahet, kas ATV diferentsiaalilukk on peal või mitte. Reaalsetes maastikuoludes on pilt muidugi teine ja seal on mõjutavaid tegureid hoopis enam – kas või lintide mustril.

ATV Grizzly lintide maapinnaga kontaktis oleva pinna suurus on 1,3 m², Vikingil 1,6 m². Ehkki veo jõudlus ja maastikusuutlikkus on kaks ise asja, võis esimete testide põhjal üldistavalt siiski öelda, et seni kuni maastikul  sõidetakse otse, on nii Grizzly kui Viking enam-vähem samal tasemel.

Seejärel otsustasime testida, kuidas õnnestub paarikümne sentimeetri paksuses lumes tagurpidikäiguga ülesmäge tagurdada. Siin oli ATV selgelt parem – kelk kaevas end kiiresti sisse, ATV mitte.

Peatusime ATVga kinni jäänud kelgu kõrval ning jätkasime liikumist ülespoole – ei mingeid probleeme. Olime leidnud esimese olukorra, kus roomikutega ATV selgelt paremini hakkama sai.

Kuidas oleks sõita piki nõlva? ATV on kelgust tunduvalt kõrgem ja see harjutus tundus veidi kahtlasena. Esmamulje osutus siiski ekslikuks. Olukorras, kus kelk tahtis vägisi ümber minna (ehkki juht kallutas end nii palju kui see vähegi võimalik oli), jätkas ATV juht rahulikult sadulas istudes sõitu. Riskisime koguni end valele poole (st allapoole) kallutada, kuid sellest hoolimata säilitasid kõik neli linti kontakti maapinnaga. Kuidas see võimalik on?

Põhjus on lihtne. Kelk on ATVst märgatavalt kitsam – eest kahe suusa, tagant aga tervelt poole võrra. Mõlemas sõidukis on variaatorülekanne, kuid ATV võtab kohalt märgatavalt sujuvamalt. Kui gaasihoovaga hoolikalt ringi käia, ei hakka ATV lindid lingi käima ning lume pind ei saa viga.

Kelgul vajub külgkalde korral alumine suusk lume sisse ning ülemine kerkib vastavalt õhku. Asja teeb hullemaks lumme uppuv veolint ning kelk vajubki külili. ATVl on seevastu „jalad laiali” ning ta püsib püsti.

Lintidega varustatud ATV tuleb seega toime üllatavalt järskudel nõlvadel. Üks testirühma liikmetest märkis tabavalt, et see on nagu kärbes seina peal!

Testisime ka järsu tõusu võtmist – ilma eelnevalt hoogu võtmata. Keskmise pikkusega matka- ja lühikesed sportkelgud jäänuks seal kindlasti jänni – meil said sellega hästi hakkama nii kelk kui ATV.

Kui tarvis maastikul kiiret sõitu teha, on see kelguga hoopis mõnusam kui ATVga. Teatud kiiruse saavutanud ei jälgi ta enam piinliku täpsusega kõiki konarusi vaid „ratsutab” neist üle. ATVga ei õnnestu see kuidagi. Kiiruse poolest õnnestub kelgul veel järel püsida, kuid sõitja peab olema tõesti heas füüsilises vormis. Lisaks peab ta ka hästi sõita oskama – vastasel korral lõhub ta oma kalli sõiduriista lihtsalt ära. Ja on ka selge, et kümneid kilomeetreid nii ei sõida.

Üks testijaid tõdes ATVlt maha tulles: „ATVga metsa vahel kihutamine ei ole tore. Või siiski – selles mõttes on tore, et see esitab sulle väljakutse ja see on jälle omamoodi põnev!”.

Oodatult oli ATVga parem sõita siis, kui nelikvedu sisse lülitatud. On raske ette kujutada (erinevalt tavaratastega ATVdest), kus üldse oleks mõttekas lintidega varustatud ATVl vaid tagavedu kasutada.

Hästi, sõitmisega on selge, aga kui on tarvis seisma jääda? Pidurduskatsed tegime 3 külmakraadi juures kõval lumisel pinnal algkiiruselt 40 km/h.

Vaid tagapidurit kasutades peatus ATV pärast 15,5 ning saan 14 meetrit. Kui mõlemat pidurit rakendada, vajas ATV vaid 8 meetri pikkust pidurdusteekonda – seda on täpselt sama palju, kui saime kummiratastega ATVga kruusateel pidurdades. Lintidega ATV oskab seega väga hästi pidurdada!

Kui pidurdus katkestada ning teha äkkpõige vasakule või paremale, kaldub lintidega ATV oma kummiratastega sõsarast vähem. Erinevalt madala rõhuga rehvidest ei ole roomikutel kuskilt järgi anda – siit ka suurem stabiilsus.

 

Laia lindiga kelk Viking on omas elemendis metsikus looduses – kus jälgi ees ei ole. Paraku jääb ta siingi teiseks. ATVga ei pea kartma tagurdamisi ja ka külgkaldesse suhtub ATV hoopis teisiti. Ehkki keerulistes paikades tuleb olla ettevaatlik, saab ATV tihedas metsas kivide, kändude ja puude vahel väga hästi hakkama. Plussiks on ka võimalus hõlpsasti tagasi pöörata – kelguga see nii hästi ei õnnestu.

Rasketes oludes sõitmine ei nõua ka liiga palju oskusi. Õppida tuleb vaid hüpleval pinnal kiiret sõitu. ATVga võib sõitma minna ka väheste sõidukogemuste korral, kelguga seda ei soovitaks. Muidugi, põhitõed tuleb enne selgeks teha nii ühe kui teisega sõidu eel.

Meie Grizzlyl oli lisavarustusena küljes ka vints, mida saab mõne minutiga paigutada sõiduki esiotsast tagaotsa – sõltuvalt oludest, kus teda vajatakse. Vintsi abiga pääseb ATVga praktiliselt igal poole – kui tarvis, siis kas või puu otsa!

Grizzly põhivarustusse kuulub roolivõimendi, ilma milleta temaga oleks äärmiselt raske sõita. Üritasime vintsiga varustatud ATVga tõsiselt kinni jääda ja olime sunnitud peaaegu alla andma. Aga lõpuks saime oma tahtmise – kui varem mainitud puud ületades ka vintsist abi polnud! Tagumine lindiplokk pöördus sellisesse asendisse, kust enam ei edasi ega tagasi ei pääsenud. Siin oli abi vaid käterammust – sõiduk tuli lihtsalt välja tõsta.

Nii Grizzly kui Vikingi maastikuomadused on esmaklassilised. Suurim vahe on muidugi selles, et ATVd saab kasutada aastaringselt, mitte ainult talvel.

Kui tarvis ka kiiresti sõita ja vahemaad on pikad, siis on selge eelis Vikingil. Kui aga vajatakse vaid häid maastikuomadusi ja seda aastaringselt, siis tasub kaaluda ATV muretsemist. Samas ei tasu roomikutega suvel siiski ilmaasjata sõita, sest need kipuvad kuluma. Soos ja rabas – seal küll, kuid mujal saab kummiratastega suurepäraselt hakkama.

Üldlevinud arvamus, mille kohaselt roomikutega ATV on puhtalt töövahend, millega „hullata” ei saa, ei pea paika. Saab ka sellise ATVga sportlikku stiili harrastades sõita – kuni seda ei üritata teha väga ebatasasel maastikul.

Lõpuks ka hindadest. Viking maksab 234 000 krooni ja tegu on nn valmis tootega. Grizzly letihind on oluliselt madalam – 165 900 krooni –, kuid 65 000 krooni maksva roomikusüsteemi lisamine tõstab hinna juba 230 900 kroonini. Lisaks sobiv vints, mille konkreetne mudel maksab 8300 krooni. Sellele lisandub veel 1050 krooni maksev kinnituskomplekt – seega ulatub roomikutega Grizzly lõplik hind 240 250 kroonini.