Juba 2008. aastal loobus 55 000 kodu vanast analoogtelevisioonist ning kolmandik senistest õhu kaudu leviva analoog-TV vaatajatest astus digitelevisiooni ajastusse, selgus uuringufirma TNS Emor digi-TV seireuuringust. Sama tendents jätkus ka lõppenud aastal, kui digitelevisiooni vaatavate perede arv ületas 200 000 piiri. Praeguse seisuga peaks neid kodusid, mida telerite tummaks jäämine ähvardab, olema juba julgelt alla 100 000.

Kui Eesti digipööre 2008. aasta 31. märtsil Ruhnu saarelt alguse sai, oli digitelevisiooni vastuvõtuks sobivaid seadmeid müügil veel vähe – nüüdseks on Digilevi märgiga digibokse ja telereid kokku kahesaja ringis ning see on kaasa toonud ka seadmete hinna märgatava languse. Paraku tähendab üleminek digi-TV-le siiski lisakulusid – ja seda praegusel keerulisel ajal, mil paljude perede rahalised võimalused on niigi piiratud.

Ometi kuulub tulevik digitehnoloogiale. Suurimaks silmaga nähtavaks erinevuseks võrreldes senise katuseantenniga vastuvõetava analoogtelevisiooniga on kanalite hulk. Peale kolme põhikanali (ETV, Kanal 2 ja TV3) saab tavalise katuseantenniga digitaalselt üle Eesti tasuta vaadata veel kolme kodumaist telekanalit ning sama antenniga lisaks üle 20 tasulise Eesti ja välismaa telekanali.

Ehkki digitehnikale üleminekul on nii plusse kui miinuseid, läheb vana tehnika lõppkokkuvõttes nii või teisiti kolikambrisse – täpselt nagu aastate eest loobusime nn vene UKV-lainealast ja kolisime oma raadiojaamad üle üldkasutatavasse FM-diapasooni.

Paraku pole vaatamata teavituskampaaniatele, infotelefonile ja veebikülgedele asja tõsidus paljudele veel ikka kohale jõudnud – las nemad seal Tallinnas toimetavad oma uute viguritega, mulle aitab kolmest kanalist küll, arvatakse veel nii mõnelgi pool! Aga ei aita, sest pärast 1. juulit ei jää neid kolme kanalitki – ja seda sugugi mitte ainult Tallinnas, vaid üle terve Eesti…