Automaat – noor pensionär?

Foto:

Automaati kui relva teab igaüks, põlvepikkusest poisikesest hallipäise taadini. Tänavu saab see relv 65 aastat vanaks, aga kas ta on hingevaakuv “lahkuja” või käbe ja toimekas vanahärra?

Möödunud sajand paistis silma enneolematu leiutiste hulga poolest ning esialgu jääb mulje, et täna oleme mõõtmatult kaugel vendade Wrightide korraks õhkuhüppavast lennuriiulist, puunuppudega arvelauast ja tuhandete voorihobuste nukratest pilkudest iga sõjaväe sabas. Asjad on edasi arenenud väga erineva kiirusega ja mõnel juhul edasiminekut eriti polegi.
Üheks eriliseks progressi peale sülitajaks on padrun. Pärast seda, kui Prantsusmaa võttis 1886. aastal relvastusse suitsuta püssirohuga 8 mm Lebeli vintpüssipadruni, pole sel alal tõelist murrangut toimunud. Ümmarguselt 100 aastat tagasi mõeldi välja ka enamik automaatrelvade tehnilisi lahendusi. Relvaleiutajad askeldavad igivanade mehaanikaseaduste ja püssirohu kivinenud omaduste lõksus kui kanad takus.

Püstolkuulipilduja tähelend
Saja aasta vanuste vintpüsside kuulid saavutasid rauas vähem kui ühemeetrise “hoojooksuga” ligemale kolmekordse helikiiruse ja ca 3500džaulise energia ning lendasid kuni 5 kilomeetrit. Kuid võimsate püsside laskekiirus oli väike ja suuri padruneid mahtus salve ning sõdurile kaasa vähe.
Selleks, et saada käepärast automaatrelva, tuli vähendada padrunite võimsust ja koos sellega paratamatult ka täpse tule kaugust ning kuulide läbistusvõimet. Kõigepealt sündis Esimese maailmasõjas püstolkuulipilduja. Vintpüssist kaugelt suurem laskekiirus andis sellele relvale lähidistantsil selge eelise. Kuid ka ainult. Püstolkuulipildujad ei sobinud nõrga püstolipadruni tõttu jalaväe universaalrelvaks. Juba 300–400 m peal oli 9 mm püstolikuulil võimsust alles vaid 100–150 džauli ehk taskupüstolikese jagu ja kuul langes lennul järsult. Suurtel vintpüssidel oli sel kaugusel võimsust ülikülluses – 2000 džauli – ning sihikuseadmisvajadus väike.

Lahenduse võtmeks uus padrun
Eriti raske ongi välja mõelda midagi kõigile ja kõigeks sobivat, olgu see siis auto, abikaasa või universaalne relv kogu jalaväele. Niisuguse “kõigile selgaistuva pintsaku” sünniks läks vaja visiooni uuest ühtsest jalaväerelvast, mis vahetaks välja nii vanad vintpüssid kui ka püstolkuulipildujad.
Taolise relva olulised näitajad pidid olema: tõhus laskekaugus 400–500 m, käepärased mõõtmed ja kaal, ridatuli, mahukas salv, vastuvõetav tagasilöök ja lihtne ning töökindel ehitus. Nende vastuoluliste nõuete saavutamiseks ühes relvas tuli luua täiesti uus, n-ö vahepealne padrun. See pidi olema püstolipadrunist oluliselt võimsam ja samas vanadest püssipadrunitest nõrgem ja väiksem, kuid mõnesaja meetri kauguseni neile lähedase välisballistika ja läbilöögijõuga. Püstolkuulipildujast võimsam automaat nõudis ka keerukamat ehitust. Kuid siin sai kasutada kuulipildujate juba läbiproovitud ehituspõhimõtteid. Edasiarendamist vajas aga tootmislihtsus, et saavutada kergekuulipildujast mitu korda madalam hind.

Tänapäevase automaadi sünd
Saksamaal loodi püssi ja püstoli “vahepealseid” padruneid ning neile vastavaid relvi juba 1920.–1930. aastatel. Kuid midagi jäi ikka puudu. 1939. aastal juhtus kolm tähtsat sündmust: asjaga hakkas tegelema Haeneli firma kuulus relvakonstruktor Hugo Schmeisser (1884–1953), Polte padrunifirmal sündis veel üks vahepealse võimsusega 7,92 x 33 mm padrun ja sõjavägi täpsustas automaadi lähteülesannet.
Schmeisseri kaks esialgset mudelit nägid päevavalgust ning katsetati 1941. aastal ehk 65 aastat tagasi ja järgmine, tootmislihtne arend valmis (hiljemalt) jaanuariks 1942 ning sai nimeks automaatkarabiin MKb42(H). Vaid paar kuud hiljem sai oma automaadinäidisega MKb42(W) maha ka Carl Walther ja aprillis 1942 demonstreeriti mõlemaid Hitlerile. Haeneli-Schmeisseri toote esimene seeria, 50 relva, valmis sama aasta suveks ning neid katsetati kohemaid Idarindel ja nad said positiivse hinnangu. Uue relvasüsteemi idee oli realiseerunud. Muide, Hugo Schmeisser lõi juba varem, Esimese ilmasõja ajal, veel teisegi teedrajava automaatrelva – püstolkuulipilduja MP 18.
Waltheri ja Schmeisseri konkurentsis jäi peale viimase lihtsama tootmistehnoloogiaga ja töökindlam automaat. Kuid sõjapinges tööstuse ümberlülitamine päris uuele relvale ja eriti laskemoonale oli riskantne samm ning Hitler suhtus asjasse tõrksalt. Uue relva edenemist pidurdasid bürokraatia ja mõtteinerts. 1943. aastal toodeti ainult 30 tuhat Schmeisseri automaati ja masstootmisele õnnestus Berliini toetus saada alles 1944. aastal. Algse MKb42 muudetud ehitusega seeriaarend sai nimeks MPi43 ning hiljem Sturmgewehr ehk StG44. Neid kasutati juba 1944. a talvel ka Eestis Narva rindel.

Sturmgewehr standardrelvaks
Automaat osutus nii universaalseks, et hiljem kaaluti Wehrmachtis lisaks püsside ja püstolkuulipildujate asendamisele jalaväe allüksustes isegi osalt loobumist kallitest kuulipildujatest! 1944. aastaks arendati MPi43/Sturmgewehr välja tervikliku süsteemina, millele sai kinnitada ka optilised sihikud ja vastleiutatud uudise – infrapuna-öösihiku Vampiir jms. Ühtekokku toodeti 1942.–1945. aastal 438 000 automaati. Sõja lõpul kuulus automaat Saksa diviiside standardrelvastusse. Kuid kolmveerand automaatidest lasti välja sõja viimase kaheksa-üheksa kuuga. Alul oli kitsaskohaks uut tüüpi padrunite tootmine. Kokku toodeti ca 850 miljonit padrunit 7,92 x 33, neist 97% sõja lõpul 1944–1945. Koos Saksamaa lüüasaamisega sõjas lõppes Schmeisseri automaadi tootmine.

Kalašnikovi automaadi sünd
Saksa automaadi idee võitis lõpuks kõikjal ja oli kõigepealt uudiseks ja eeskujuks Nõukogude Liidus. Esimesi rindel sakslastelt võetud trofeeautomaate tutvustati kohe ka Punaarmee erialakirjanduses, kus esialgu ei osatud seninägemata relvale paremat nime anda kui kergekuulipilduja. Noor relvameister Mihhail Kalašnikov (sünd 1919) konstrueeris algul püstolkuulipildujaid jm. Temanimeline kuulus automaat AK-47 loodi alles pärast sõda, 1947. aastaks ja jõudis relvastusse ning seeriatootmisse 1949. Võib arvata, et oma osa Vene uute relvade sünnis etendasid ka pärast sõda vägisi samasse Nõukogude Liitu loometööle veetud Hugo Schmeisser ja teised Saksa relvakonstruktorid.
Vene automaadi ning selle padruni kontseptsioon pärines kahtlemata otse Saksa automaadilt. Kuid jäljendamine ei tarvitse tähendada lihtsat sarnasust ja vastupidi – uue omanäolise terviku võib anda ka tuntud lahendite tark kombinatsioon. AK-47 sündis enamikus varasemate ideede ja lahendite hübriidina, kuid välja tuli uus, omanäoline, kvaliteetne ja perspektiivne relv.
AK-47 löögi-päästemehhanism on otselaen Saksa relvadelt ja sarnasust võib märgata ka gaasimehhanismi ja selle pika tagasijooksu juures. Kuid kui Saksa relval on kiiklukk, siis Kalašnikovi relval pöördlukk. Erinevad olid ka kaitseriiv ja lahtivõtmine.
Kalašnikovi relv sai sümboliks üle maailma. Seda kasutas pea kogu idapoolne Euroopa, Hiina ja kümned arengumaad Aasias ja Aafrikas. Ka Soome Valmet ja Iisraeli Galil on AK otsesed jäljendused. Kalašnikovi kogutoodangut maailmas on hinnatud kuni 70 miljoni kanti. Tegu on üleüldse enimtoodetud relvaga läbi ajaloo.

Uued tuuled
20. sajandil ongi ilma teinud kaks sõduri individuaalrelva – sajandi esimesel poolel käsitsi ümberlaetav võimas vintpüss ja teisel poolel automaat. Pilt oli kirjum ainult üleminekuajal sajandi keskpaiku. Tänagi on jalaväelase põhirelvaks klassikaline automaat. Ometi on juba tunda uute tuulte värskendavat hingust. Kuid see ei puhu mitte n-ö raua ja püssirohu poole pealt, vaid eeskätt optika ja elektroonika poolt, millega vanu relvi täiendada saab.
Artikli täisversiooni saad lugeda septembrikuisest Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *