Esimene asi, mis mulle esinduses öeldi: „See tsikkel on nagu sinu KTM 990 Adventure. Aga parem.“ Tõepoolest, V2-mootor (mis siis, et ducatilikult L2), järsk minek juba suhteliselt madalatel pööretel, toores mootorihääl ja agressiivne reaktsioon stiilis „mida küsid, seda saad“. On tõesti üsna sarnane omaduste komplekt. Kas see „aga parem“ ka paika peab, seda tuli muidugi sõidus kontrollida.
Aga enne, kui rääkida sõidust, tuleks läbi vaadata mõned tehnilised omadused (sest pärast ei pruugi see jutt enam meelde tulla). Kui DesertX 2019. aasta EICMA-l kontseptina ette näidati, jäi kõigile mulje, et temast saab Desert Sledi edasiarendus. Mitte et siis maastikuvõimekusega midagi valesti oleks läinud. Aga tegelik DesertX on siiski hoopis ühest teisest geneetilisest liinist – miski, mis on otse Dakari liivast välja kasvanud ja mis kavatseb sinna ka kohe tagasi pöörduda – niipea, kui juht sadulasse on istunud.
Võtke Ducati kodulehelt lahti konfiguraator ja tuletage meelde, kuidas kunagi kauges minevikus käis konstruktorite kokkupanek. See pole mitte ainult praktiline tegevus, see on ka esteetiline nauding. Kukkumisrauad, tugevam põhjakaitse (kuigi ka algne on täiesti arvestatav), esitulekaitse, lisapaak. Jajah, lisapaak – kui teil on vaja teha pikemaid sõite tanklateta piirkonnas, siis paak on disainitud täpselt DesertX-i voolujoontesse. Kui võtate Itaalia lehekülje konfiguraatori, siis näete kohe ka hinnamuutusi.
Kui plaan on olla palju teedel, oleks mõistlik kasutada standardsadulat, ja kui plaan on olla seal, kus teed reaalselt pole, siis pigem rally-sadulat. Aga tuleb arvestada, et DesertX on see tsikkel, mille esiratas on kogu aeg pööratud metsa poole. Ta on mõõdult see keskmine adventure ja mitte just sulgkerge, aga olemuselt on ta suur enduro – pidurdamatu (see ei käi pidurite kohta) ja agressiivne. 110 hobujõudu 9250 pöördel, aga ka siis ei ole pidu veel läbi, sest DesertX-i Testastretta mootorist tuleb ka siis veel pöördeid peale. Lagi (ja piiraja) on kusagil 10 400 peal. Mootori ajalugu on selline, et kõrged pöörded on tal DNA-sse kirjutatud.
Niisiis, sõitmine. Sellega on lihtne – võta ratas ja mine. Kuhu, seda vaatad hiljem. Vahet pole, DesertX ei vaja ettevalmistusaega (juht muidugi võib vajada küll). Honda Transalp (vt TM 8/2023) oli kindlasti üks parima juhitavusega 21-tollise esirattaga tsiklitest, aga sama võib öelda ka DesertX-i kohta. Ta on paindlik, täpne ja plastiline.
Võib arutada pikalt DesertX-i tehniliste omaduste üle, aga selle tsikli essents on sõitmine. DesertX ei anna sulle mingit võimalust mugavuse küsimuse üle mõtlema jääda. Sa keerad kohe sinna, kus asfaldi asemel on kruus, ja seejärel kohe sinna, kus kruusa asemel on lahtine liiv ja muda. Või kuhu iganes, peaasi, et oleks raske maastik ja saaks rohkem sõita ja pingutada. See tsikkel elab sul käes ja tal on omaenda kavatsused. Millega sa lihtsalt lähed kaasa, sest see on parim osa päevast.
Kui ma olin piisavalt kaua sõitnud (ei, tegelikult ebapiisavalt kaua), hakkasin ma mõtlema, kuidas oma sõitu kirjeldada. Ja taipasin, et ma ei mäleta mitte midagi. Mitte selles mõttes, nagu mind oleks tabanud amneesia. Lihtsalt, sõitmine haaras sel määral endasse, et sellest ei tekkinud sõnastusi. Sa lihtsalt sõidad nagu loom, kes jookseb metsas, ega kirjelda endale oma jooksu. Sa oled sõidust täielikult haaratud.
Kui Ducati Multistrada V4 (vt TM 7/2022) jätab mulje, et sul on mitu erinevat tsiklit, siis DesertX vastupidiselt on kogu aeg seesama DesertX, ainult et tema käitumine on täis variatsioone.
DesertX-i nime kirjutamine tundub esialgu küll natuke nagu millalgi oli Blu-ray, mida keegi kunagi õigesti kirjutama ei hakanudki. Aga õpime lihtsalt kohe ära, et X käib otse nime lõppu, ja ilma tühikuta. Sellel on oma väga hea point, sest tsiklite nimed venivad üha pikemaks ja sisaldavad järjest rohkem kauneid sõnu ja sakilisi tähti. Aga Ducati lahendus siin on selge ja minimalistlik – DesertX. Ei midagi liigset. Ja tema olemus on sellesse nimesse kokku võetud. Ta on ongi järsk, teravate nurkadega ja sealjuures minimalistlik.
Võiks muidugi küsida, et mida minimalistlikku on tsiklis, mille elektroonika võimaldab sõidurežiimide seadistustes kokku 4608 erinevat kombinatsiooni (Fortnine´i Ryan arvutas välja, ma ei hakanud üle kontrollima, Ryan tunneb füüsikat ja matemaatikat). Realism on loomulikult see, et keegi ei vaja kõiki neid kombinatsioone. Kujuneb välja kaks või kolm peamist seadistust, ja sellega te ilmselt siis ka kogu aeg sõidate. Aga enne peab olema, millest valida. DesertX-i sõidurežiimid (kõik kuus) on täies ulatuses modifitseeritavad. Ja tsikkel jätab meelde, millise režiimiga te sõitsite, nii et näiteks Enduro mahakeeratud (ja seadusetegijate meelest ohtlikud) seadistused ei kao eest ära enne, kui te tsikli välja lülitate.
Seda, millised on valitud režiimi seadistused, on võimalik näha ka sõidu ajal, aga ma võin garanteerida, et sõidu ajal te sõidate ega vaata parameetrite poolegi. See tsikkel haarab lihtsalt nii täielikult, et täitetegevusteks ei jää mingit aega. Pealegi te teate neid seadistusi, sest te olete nad juba ammu enne hoolikalt välja valinud.
Kui ma esindusse tagasi olin jõudnud, ütlesin ma neile: „Jah. See tsikkel on nagu minu KTM 990 Adventure. Aga parem.“ Üldiselt läheb DesertX-iga nii, nagu läks Fortnine´i lühifilmis. Et raha on korjatud mingi muu tsikli jaoks. Aga pärast DesertX-iga sõitmist ei tule enam meelde, mis tsikkel see oli. Ahjaa, muidugi, päris kindlasti algas tema nimi D-ga ja lõppes X-iga.
