Armeepüstolid

Foto:

Et lugejalgi oleks selge, mis Eesti ohvitseril kabuuris oli, mis võinuks sinna tulla ja mis tegelikult sinna tuleb, korraldasid Eesti Kaitsejõudude peastaap ja Tehnikamaailm Paldiskis Rahuvalveoperatsioonide Keskuses sel kevadel katselaskmised. Kasutatud relvad olid senine armeepüstol Makarov PM, USA armee “ülejääkrelv” Colt M1911A1 ja Eesti uueks armeepüstoliks saanud Heckler & Kochi USP.

Uue Eesti armee esimeseks “taskurelvaks” sai Vene päritolu universaalpüstol Makarov PM, maailmas vägagi levinud relv. Tõsi, enam korrakaitsjate kui sõjaväelaste käsirelvana. Ent vaatamata vastupidavale ja lihtsale konstruktsioonile on Makarovil ka mitmeid puudusi, mis sundisid kaitseväge uue armeepüstoli järgi vaatama.

Mõeldes meie kaitseväe relvastusele, ei näi püstolid kuuluvat just olulisimate pauku tegevate riistade hulka – suures sõjas otsustab ju ikka tankide, kahurite, rakettrelvade, lõpuks ka automaatide tulejõud.
Suures sõjas tõepoolest nii ongi. Õnneks on võimalus, et Eesti kaitsevägi täismõõdus sõtta kistakse praegu imeväike. Ent meie kaitseväelased osalevad ju siiski rahukaitseoperatsioonides nagu praegu Iraagis või Afganistanis. Ning seal pauguvad käsitulirelvad hoopis sagedamini kui tankisuurtükid ja püstoli kvaliteedist võib sõltuda patrullretkel nurga tagant rünnatud sõduri elu.
Seni kasutatud Makarovi püstolil on üks suur pluss – see on hind. Ning paraku on sel ka väga palju puudusi. Esimene neist on puhtlogistiline: ebastandardne laskemoon. Makarov kasutab Vene 9 x 18 mm padrunit, NATO aga seevastu 9 x 19 mm laskemoona. Võiks arvata, et see pole probleem – palju neid püstolipadruneid siis missioonil ikka kulub, need võib kohvriga kaasa võtta! Aga ei või. Laskemoon on ohtlik veos ja selle vedamisel kehtivad äärmiselt ranged eeskirjad. Näiteks meie padrunikasti Bagdadi toimetamiseks tuleb tellida erivedu mõnda Bagdadiga ühendust pidavasse NATO lennuväebaasi ning osta transpordivõimalus padrunite lennutamiseks Iraaki. Meie kogused on ebastandardselt väikesed, iga krooni või paar maksva padruni omahind Bagdadi jõudnuna võib kujuneda absurdselt kõrgeks – see jõuab samasse suurusjärku püstoli hinnaga!
On veel teinegi asi, mida rahas väljendada ei saa. Koos patrullis käivad võitluskaaslased peavad saama üksteist vajadusel laskemoonaga aidata. Makarovi kasutamine tähendab, et oma kuulid välja lasknud Eesti sõdur on relvitu, kuigi temaga koos patrullival jänkipoisil on ehk padruneid veel küllaga. See võib olla elu ja surma küsimus.
Ning lõpuks – NATO loodi vaba maailma kaitseks Nõukogude Liidust lähtuva ohu vastu. Võidelda NATO lipu all sellesama N. Liidu relvaga on veidi sobimatu.
Mida siis asemele võtta? Esimesena pähe tulev idee on mõistagi loota meie liitlaste relvaülejääkidele. Just sel moel sai Eesti kaitsevägi oma esimese relvastuse. Vabalt võtta relvaks olnuks USA teenekas armeepüstol Colt M 1911A1. Põhilahenduselt juba saja-aastane relv on ajapikku läbinud mitmeid nn mudelivärskendusi ning tänagi ei saa seda alaväärtuslikuks relvaks pidada. Ent pole Eestigi enam alaväärtuslik riik, kelle sõjavägi peaks vaid rikkamate ülejääkidest elama. Püstoleid vahetab armee 20–30 aasta tagant ja selleks ajaks oleks Colt kindla peale moraalselt vananenud. Seetõttu otsustati valida Eesti kaitseväelase käsirelv maailma selle ala tipptoodete hulgast.
Kaaluti paljusid püstoleid, nende seas selliste relvaturu liidrite nagu Walther, Sig Sauer, Heckler & Koch ning Glock valmistatud tippmudeleid. Kõigil mainitud relvadel oli plusse ja miinuseid. Lisaks tuleb arvestada, et uute relvade muretsemisel ei ole ainumäärav nende lahinguline suutlikkus – tipprelvad on omadustelt reeglina üsna võrdsed. Sel juhul saavad otsustavaks mõistagi kulutused, mida uue relvasüsteemi muretsemine kaasa toob. Konkursi õppvooru jõudsid parimad püstolid ja neist võitjaks tuli Heckler & Kochi USP.

Tehnikamaailm tutvus võrdluseks ühes sõbralikus naaberriigis korraldatud “kestvustesti” tulemustega. Nende põhjal võib öelda, et USP oli ainus püstol, millel ei esinenud 20 000 lasu kestel ainsatki mehaanilist vigastust. Pea sama hästi esines Sig Sauer P226. Ülejäänud (Glock 17, Beretta 92 ja eriti CZ-75) küsisid relvasepa abi tunduvalt rohkem. Seegi peaks näitama, et meie kaitsejõud said kvaliteetsed relvad.

Kuidas pauku tehti ja mida need relvad endast lähemalt kujutavad, vaata maikuisest Tehnikamaailmast.

Lisa kommentaar

Turvaküsimus: *